Vikipeedia

Kalevi Wiik

Kaino Kalevi Wiik (2. august 1932 Turu – 12. september 2015 Turu) oli Soome keeleteadlane, filosoofiadoktor aastast 1965, Turu ülikooli emeriitprofessor foneetika alal, Soome Teaduste Akadeemia liige.

Kalevi Wiik (2010)

Teadustöö

muuda

Kalevi Wiik sai doktorikraadi 1965. aastal Turu ülikoolis. 1966. aastal sai ta Helsingi ülikoolis vastloodud üldkeeleteaduse professuuri hoidja koha. 1968. aastal naasis ta Turusse ja hakkas seal foneetikaprofessuuri juhiks. Wiik on kirjutanud mitmeid õpikuid ja umbes veerand tuhat raamatut ja artiklit, mis on käsitlenud foneetikat, n-ö traditsioonilist fonoloogiat, generatiivfonoloogiat, morfofonoloogiat, sõnamuutmist, sõnatuletust, lauseehitust, soome kirjakeelt ja soome murdeid, eesti keelt, liivi keelt ja vepsa keelt üksikult ning läänemeresoome keeli rühmana, inglise keelt, rootsi keelt üksikult ja Põhjamaade keeli või germaani keeli rühmana, altai keeli, keeleajalugu.[1]

Teooria Euroopa rahvaste ja keelte kujunemisest

muuda

Pärast pensionile minekut tegeles Wiik peamiselt Euroopa rahvaste juurte uurimisega, kasutades lisaks keeleteadusele ka arheoloogia ja geeniuuringute andmeid. Ta avaldas sel teemal artikleid[2] ja 2002. aastal raamatu "Eurooppalaisten juuret" (eestikeelne tõlge "Eurooplaste juured" 2005. aastal, leedukeelne tõlge 2009. aastal).[1]

Domineeriva ettekujutuse järgi asustasid jääajajärgse Euroopa taanduva mandrijää kannul põhja poole liikunud tundmatuid keeli kõnelenud inimesed.[3][4] Uurali algkeele pärinemiskohaks on oletatud erinevaid paiku Uuralite Siberi-poolsest küljest Läänemereni [5], tihti Volga ülemjooksu piirkonda[6][7], kust see vanema seisukoha järgi hakkas koos rahvastiku migratsiooniga levima ja erinevateks uurali keelteks jagunema umbes 4000 aastat eKr.[8][9] Mitmete uuemate hinnangute järgi toimus uurali algkeele jagunemine ja levimine siiski hiljem, u 2000/1900 aastat eKr, ja pigem keelevahetuse kui rahvarände teel.[10][11] Nöörkeraamika kultuuri levikuga Põhja-Euroopas (aastatel 3100–2300/2000 eKr) seostatakse varase indoeuroopa keelekuju ja indoeurooplaste migratsiooni algust. Aja jooksul muutus enamik Euroopast indoeuroopakeelseks.[12][13]

Wiiki käsitlus toetub uuematele avastustele populatsioonigeneetika vallas, mille mõjul on arheoloogias loobutud seostamast kultuuride vahetust elanike massilise migratsiooniga, vaid usutakse, et kultuurimõjud, sealhulgas keeled, levisid suuresti õppimise teel ühelt rühmalt teisele. Keelte kujunemise osas on Wiik seisukohal, et ajalooliselt on pärast tühjade maa-alade asustamist olnud konvergentsil ehk keelte sarnastumisel suurem roll kui divergentsil ehk lahknemisel. Traditsioonilisele keelepuu mudelile eelistab ta kontaktiteooriat, mille kohaselt on keeled ja keelkonnad kujunenud naaberkeeltelt ja lingua franca'lt mõjutusi saades ja nendega sarnastudes.[14] Wiik pakub välja, et ühtse algkeele ja selle hilisema mitmekordse jagunemise asemel võis juba algkeel ise sisaldada eri murdeid ja hilisema arengu käigus tekkinuks peetavad keelerühmad on tegelikult tunduvalt vanemat päritolu.[15] Wiik rõhutab, et keelte ja rahvaste ajaloo uurimine peab olema interdistsiplinaarne, keeleteaduse kõrval tuleb kasutada ka teiste teadusharude, eelkõige arheoloogia ja geneetika andmeid. Ta nimetabki oma uurimisvaldkonda lingva-arheo-geneetikaks ning jälgib keelte levikut ja muutumist arheoloogiliste kultuuride ja teatud geenidega inimrühmade leviku ja muutumise kaudu.[16]

Wiiki arvamuse kohaselt asustati Euroopa jääaja järel lähtudes kolmest (vastavalt soome-ugri, baski ja teadmata tüüpi keeli kõnelenud rahvastikuga) Lõuna-Euroopa refuugiumist. Soomeugrikeelsed Ukraina refuugiumi suurulukikütid asustasid Euroopa jää alt vabanenud põhjaosa Uuralitest kuni Skandinaavia ja Põhja-Saksamaani. Wiik põhjendab seda seisukohta soome-ugri keelte geograafilise levila suurema vastavusega jääajajärgsele suurulukiküttide alale kui Ibeeria refuugiumil põhinenud baski keele puhul. Soome-ugri keel sai kõigi põhjaeurooplaste ühiseks rahvastevaheliseks suhtluskeeleks, lingua franca'ks, mille tagajärjel soomeugristusid keeleliselt ka Uurali-tagused samojeedid ning baskikeelsed saamid ja Lääne-Euroopa asukad kuni Briti saarteni.[17]

Umbes 7000 aastat tagasi jõudis indoeurooplaste kaudu Euroopasse põllundus ja suur osa sealsest elanikkonnast võttis väiksearvulistelt, aga parema toimetuleku ja kõrgema staatusega indoeuroopa sisserändajatelt aegamisi nende keele üle. Senisel soome-ugri keelealal kujunesid indoeuroopa keeltesse soome-ugri substraadi lisandumisega germaani, balti ja slaavi algkeeled.[18] Eestisse (ja Soome) jõudis põllundus u 5000 aastat tagasi ja koos uute oskustega levisid ka keelemõjud, kuid täielikku keelevahetust seal ei toimunud, sest tingimused põlluharimiseks olid kliima ja mullastiku tõttu ebasoodsamad kui mujal Euroopas.[viide?] Wiik arvab, et Volga aladelt pole Soome kunagi migratsiooni toimunud: arheoloogid rännet ei kinnita ja geeniuuringud ei näita, et Volga elanikud oleks soomlaste lähedased sugulased.[19][20]

Wiiki käsitluse peamised toetajad on olnud keeleteadlased Ago Künnap ja János Pusztay.[21] Positiivse vastuvõtu on see leidnud ka Soome rahvuslaste, sh neonatside hulgas, kelle jaoks näitab see soomlaste kuulumist algupärasesse ülimuslikku põhjarassi.[22][23]

Kriitika

muuda

Valdav osa Wiiki käsitlust kommenteerinud keeleteadlasi ja arheolooge on selle erinevaid aspekte aga tugevalt kritiseerinud.[24] Näiteks kui Wiiki raamat seati 2002. aastal üles Soome populaarteaduslike tööde auhinna kandidaadina, siis avaldasid 19 filoloogi nii Soomest kui välismaalt ühispöördumise ajalehes Helsingin Sanomat, kus leiti, et Wiiki töö ei ole auhinna vääriline.[25]

Kriitikud leiavad, et viis, kuidas Wiik tarvitab arheoloogia ja geneetika andmeid keeleküsimuste lahendamiseks, on kasutuskõlbmatu, kuna ühtse keelega rahvastik võib koosneda erineva kultuurilise ja geneetilise taustaga inimestest.[22][26] Talle on ette heidetud vananenud arusaamu järgivat keelte ja nende arengujärkude samastamist kindlate arheoloogiliste kultuuridega.[11][27] Wiik ise on seda probleemi möönnud, kuid arvanud, et parema meetodi puudumisel on selle kasutamine õigustatud.[28] Ka teatud majandusviisi sidumist või isegi samastamist keelega (põlluharijad = indoeurooplased, kütid-korilased = soomeugrilased ja baskid) ja põlluharijate igal juhul prestiižsemaks lugemist pole peetud põhjendatuks. Ester Orase arvates jätab Wiik põhjendamata, miks erinevalt üldtrendist osa Euroopa rahvastikust siiski ei võtnud koos põllumajandusliku elatusviisiga üle indoeuroopa keeli.[29]

Arheoloog Aivar Kriiska hinnangul on andmed Ukraina refuugiumi kultuuridest ja nende rollist Euroopa asustamisel väga napid ega võimalda öelda, kellega oli tegu.[30] Ester Oras leiab, et Wiik ei esita jääaja refuugiumite kindla keelega sidumiseks mingit loogilist põhjendust. Jaakko Häkkinen saab Wiiki mõttekäigust aru nii, et kuna Soomes on tuvastatud arheoloogiline järjepidevus alates maa asustamisest kuni ajaloolise ajani, mil seda asustasid soomekeelsed inimesed, siis pidid algasukad rääkima soome keele eelkäijaks olnud soome-ugri keelt, ning kuna Soome asustati lõunapoolsest Euroopast lähtudes, peab ka soome-ugri keelte algkodu seal asuma. Sellisele nn jätkuvusteooriale vaidleb Häkkinen vastu, väites, et arheoloogiline järjepidevus ei tähenda keelelist järjepidevust. Ta väidab, et taoline idee on ebaloogiline, sest kuigi arheoloogilist järjepidevust on tuvastatud peaaegu kõikjal, saavad algkeeled kujuneda vaid kitsal alal ja hiljem väljakujunenud keelkonna kogu ülejäänud keeleruumis pidi arheoloogilisest jätkuvusest hoolimata paratamatult aset leidma keelevahetus. Häkkinen toob ka välja, et kunagiste kõneldud keelte ja rändesuundade määratlemiseks Wiikiga samasugust meetodit kasutades on erinevad uurijad jõudnud täiesti erinevate tulemusteni, mis näitab sellise lähenemisviisi kõlbmatust.[26] Valter Lang juhib tähelepanu, et arheoloogid räägivad järjepidevusest asustuse ja kultuuri, mitte keelte kontekstis, ning et järjepidevusteooriale vastandub näiteks arusaam keelelisest kirevusest, mida leidub Ameerika ja Austraalia pärismaalaste seas.[11]

Wiiki etteheiteid võrdlevale keeleteadusele ja keelepuu teooriale on peetud suuresti tulenevaks selle tänapäevase käsitluse mittemõistmisest ja ekslikust arvamusest nagu ei arvestaks see keelekontaktidega. Wiiki kriitikud leiavad, et traditsiooniline võrdlev keeleteadus on end täielikult tõestanud keelte uurimise viis.[22][31][32][33] Wiiki ideed ühe lingua franca eksisteerimisest laial territooriumil ja selle suurest mõjust keelte kujunemisele muinasajal, hõreda asustuse tingimustes ja enne riiklikke struktuure, pole peetud usutavaks.[11][34] Ka algkeelte rekonstrueerimist rohkem kui 6000 aasta taha ei peeta võimalikuks.[35]

Wiiki käsitluse jaoks vajalikku hüpoteesi soome-ugri substraadist germaani keeltes on peetud ümberlükatuks, kuna neis tuvastatud oletatava substraatkeele elemendid pole uuralipärased või on tekkinud hoopis hilisemal ajal ega esinda substraati.[36][37][38]

Martin Ehala on Wiikile ette heitnud ebaausust: faktide ja teiste autorite seisukohtade moonutamist nende oma seisukohtadega sobitamiseks. Ehala hinnangul teeb Wiik järeldusi, mis kuidagi eeldustest ei tulene, ei kasuta oma raamatus piisavalt viiteid, mistõttu pole aru saada, kust teatud väited pärinevad, ja laiemas plaanis diskrediteerib teaduse uuenduslikke meetodeid.[39] Ante ja Aslak Aikio arvates, kes kutsuvad Wiiki teooriat voodoo-teaduseks, esitab Wiik küll põhjendusi, kuid need ei sobi kokku põhjendatavate väidetega.[40] Merlijn de Smiti arvates koosneb Wiiki mudel põhiliselt falsifitseerimatutest väidetest ja need väited, mis on falsifitseeritavad, on kõik ümber lükatud.[23] Jaakko Häkkineni hinnangul asub Wiiki käsitlus väljaspool teadust[26], Juha Janhunen võrdleb seda aga kreatsionismiga.[41] Mitmete kriitikute arvates on Wiiki paradigma rahvuslusest motiveeritud soovmõtlemine.[23]

Kalevi Wiik on kriitikale vastates väitnud, et tema ideede vastu on eelkõige traditsioonilised keeleuurijad, kes pole tema raamatut isegi lugenud. Tema arvates ei viita kriitikud raamatu konkreetsetele väidetele ega üritata neid ümber lükata. Soome keeleteadlaste negatiivset hoiakut tema töö suhtes seletab Wiik kadedusega. Wiik rõhutab, et jääaegsete Euroopa keelte kohta on ta teinud tõenäosuslikke oletusi, mida ongi väga raske tõestada või ümber lükata.[42] Wiiki arvates ei tea paljud keeleteadlased, mis on geneetika: "Räägitakse mingitest mitokondritest ja kromosoomidest ja see tekitab neis ehk segadust ja siis nad ütlevadki, et Wiik on need asjad ise välja mõelnud."[20]

Tunnustus

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 Tiit-Rein Viitso. In memoriam Kalevi Wiik. Keel ja Kirjandus, 2015, nr 12
  2. ↑ Eesti keeles nt "Keelepuu vajab uuendamist". Keel ja Kirjandus, 1997, 12; "Põhja­-Euroopa rahvaste ja keelte päritolu küsimusi". Keel ja Kirjandus 1996, 9, lk 581–589
  3. ↑ Asko Parpola. "Formation of the Indo-European and Uralic (Finno-Ugric) language families in the light of archaeology". Kogumikus: Riho Grünthal, Petri Kallio (toimetajad), A Linguistic Map of Prehistoric Northern Europe. Helsinki, 2012. Lk 143
  4. ↑ Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas ja Evald Tõnisson. Eesti esiajalugu, 1982. Lk 26, 53
  5. ↑ Juha Janhunen. Proto-Uralic—what, where, and when? The quasquicentennial of the Finno-Ugrian Society. Suomalais-Ugrilainen Seura, 2009. Lk 71
  6. ↑ Petri Kallio. "The Language Contact Situation in Prehistoric Northeastern Europe". Kogumikus: Robert Mailhammer, Theo Vennemann gen. Nierfeld, Birgit Anette Olsen (toim.), The Linguistic Roots of Europe: Origin and Development of European Languages, lk 77–102. Copenhagen Studies in Indo-European 6. Copenhagen, 2015. Lk 83–84
  7. ↑ Parpola 2012, lk 144–145
  8. ↑ Kallio 1015, lk 81
  9. ↑ Parpola 2012, lk 144–146
  10. ↑ Janhunen 2009, lk 60, 66, 68, 70
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Valter Lang. Eestlaste juured Eestimaal. – Vikerkaar 2014, 7–8, lk 78–92.
  12. ↑ Parpola 2012, lk 129–130, 146
  13. ↑ Kallio 2015, lk 79
  14. ↑ Kalevi Wiik. Eurooplaste juured. Tõlkinud Iris Metsmägi. 2005, lk 22–50
  15. ↑ Wiik 2005, lk 321–323
  16. ↑ Wiik 2005, lk 22–23
  17. ↑ Wiik 2005, lk 88–90, 329–335
  18. ↑ Wiik 2005, lk 92–108
  19. ↑ Wiik 2005, lk 26
  20. ↑ 20,0 20,1 Kalevi Wiik. Kalevi Wiik raputab keelepuud, Riho Laurisaar, Eesti Päevaleht, 13.08.2005
  21. ↑ Maarja Villandi. Ebateaduslikud teooriad ja alternatiivsed teaduslikud teooriad eesti keele suguluse kohta. 2010.
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 Johanna Laakso. Interpretations and misinterpretations of Finno-Ugric language relatedness. 2012
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 Merlijn de Smit. A ‘Paradigm Shift’ in Finnish Linguistic Prehistory. 22.08.2004
  24. ↑ Villandi 2010, lk 92–96
  25. ↑ Tieto-Finlandia-ehdokkaana silkkaa huuhaata? Helsingin sanomat, 23.12.2002
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 Jaakko Häkkinen. Studying the Uralic proto-language. 27.01.2006
  27. ↑ Ester Oras. Keelte kujunemise problemaatikast Kalevi Wiigi raamatu "Eurooplaste juured" põhjal. 2007. Lk 2–5
  28. ↑ Wiik 2005, lk 28
  29. ↑ Oras 2007, lk 3–4
  30. ↑ Villandi 2010, lk 94
  31. ↑ Johanna Laakso. Language contact in space and time: Perspectives and pitfalls in diachronic contact linguistics. Finnisch-Ugrische Mitteilungen, 2012, 35, lk 173–188
  32. ↑ Esa Itkonen. Keelepuu vajas uuendamist sada aastat tagasi. Keel ja Kirjandus 1998, 3
  33. ↑ Janhunen 2009, lk 57–58
  34. ↑ Kallio 2015, lk 77–78
  35. ↑ Parpola 2012, lk 144
  36. ↑ Martin Ehala, Tene Üprus. The Mechanism of Substrate Impact on Superstrate: Assessing Uralic Substrate in Germanic. Linguistica Uralica, 2008, nr 2, lk 81–96
  37. ↑ Petri Kallio. Uralic Substrate Features in Germanic?. Journal de la Société Finno-Ougrienne 87, 1997, lk 123–130
  38. ↑ Tiit-Rein Viitso. Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu. Akadeemia 1997, nr 5, lk 925
  39. ↑ Martin Ehala. Wiik eurooplaste juurtest. Sirp, 21.10.2005
  40. ↑ Villandi 2010, lk 92
  41. ↑ Janhunen 2009, lk 58
  42. ↑ Wiik: Tavateadlased kutsuvad mind hulluks. Argo ideoni intervjuu Kalevi Wiikiga. Postimees, 14.02.2003
  43. ↑ "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kalevi_Wiik&oldid=6673657"
  NODES
dada 1
dada 1
see 9
Story 1