Kallimachos
|
See artikkel räägib poeedist ja õpetlasest; teiste samanimeliste kohta vaata lehte Kallimachos (täpsustus). |
Kallimachos (kreeka keeles Καλλίμαχος, Kallimakhos; 310/305–240 enne meie aega[1]) oli Liibüa[2] kreeka koloonia Küreene elanik(vt Kürenaika). Ta oli poeet, kriitik ja Aleksandria raamatukogu õpetlane. Tema patroonideks olid Egiptuse-Kreeka vaaraod Ptolemaios II Philadelphos[3] ja Ptolemaios III Euergetes. Hoolimata sellest, et Kallimachos ei olnud kunagi pearaamatukoguhoidja, vastutas ta raamatukogule vajaliku kirjanduse nimistu koostamise eest. Tema Pinakes (raamatute kataloog), mis hõlmas 120 köidet, sai[4] aluseks hilisemate Vana-Kreeka kirjanduse ajalugude jaoks. Kallimachos oli üks kõige produktiivsemaid ja mõjukamaid hellenistliku perioodi õpetlasi ja poeete.
Varajane eluperiood
muudaKallimachos oli kreeka päritolu liibüalane. Ta sündis orienteeruvalt 310/305 enne meie aega ja kasvas üles Küreenes. Kallimachos oli pärit tuntud perekonnast ning tema vanemateks olid Mesatme (või Mesatma) ja Battos, kes eeldatavasti oli esimese Küreene kreeka koloonia kuninga Battos'i järglane. Kallimachos väitis, et põlvneb Battos'i kaudu battiaadide dünastiast, kes olid Liibüa kreeka monarhid ja valitsesid kaheksa põlvkonna jooksul Cyrenaica't valitsenud, ning olid esimene kreeka kuningate perekond Aafrikas. Kallimachos sai oma nime enda vanaisa Kallimachos „seeniori” järgi, keda hindasid kõrgelt Küreene kodanikud, kus ta teenis kindralina.
Kallimachos abiellus Sürakuusast pärit kreeklase Euphratese tütrega, kuid meile pole teada, kas Kallimachosel oli lapsi. Kallimachosel oli ka õde Megatime, kuid temast on meil vähe infot. Megatime abiellus Küreenest pärit mehega, kelle nimi oli Stasenoros või Stasenor. Nende perekonnas sündis laps Kallimachos (nn. „juunior”, selleks, et eristada teda emapoolsest onust), kes oli samuti poeet ning kirjutas luuletuse „Saar”.
Järgnevatel aastatel omandas ta hariduse Ateenas ning pärast naasmist Põhja-Aafrikasse kolis ta Aleksandriasse.
Kirjandusalane tegevus
muudaKallimachos oli elitaarne ja erudeeritud[5] ning ta väitis, et „vihkab kõike tavalist”. Kallimachoson tuntud tänu oma lühiluuletustele ja epigrammidele. Hellenistlikul perioodil oli kreekakeelses luules põhitendentsiks Homerost imiteerivate eeposte välistamine.Homerose imiteerimise asemel kutsus Kallimachos üles „sõitma kaarikutes mööda tallamata põldusid”, mitte aga käima Homerose kulunud jälgedes, idealiseerides poeesia lühivorme ning hoolikalt kokku pandud ja formuleeritud stiili, milles ta oli edukas.
Kallimachosele omistatakse sellist ütlust nagu „Suur raamat, suur pahe”(μέγα βιβλίονμέγα κακόν, mega biblion, mega kakon[6] ), mida peetakse kriitikaks pikkade, vanamoodsate luuletuste kohta. Lisaks eelnimetatule tuleb mainida, et Kallimachos kirjutas ka luuletusi oma kuninglikele patroonidele Ptolemaios II Philadelphosele[7] ,ning tema loominguspekter hõlmas mitmeid poeetilisi stiile ning samuti proosat ja kirjanduskriitikat.
Kuna Kallimachos oli tugevalt eeposte vastu, puhkes vaen tema ja tema noorema õpilase Apollonios Rhodiosee vahel, kes oli eepose pooldaja ning kirjutas Argonautika, mille tõttu nad teineteist vastastikku tugevalt üle kolmekümne aasta kritiseerisid. Tänu Oxyrhynchose papüüruse fragmendile, milles oli kajastatud esimeste Aleksandria[8] pearaamatukoguhoidjate nimekiri, on nüüdseks teada, et Ptolemaios ei pakkunud mitte kunagi Kallimachosele pearaamatukoguhoidja kohta, vaid andis selle Apollonios Rhodiosele. Mõned klassitsistid, sealhulgas Peter Green oletavad, et ülalnimetatud asjaolu võis soodustada poeetide pikaajalist vihavaenu, kuid vastavalt praeguseleõpetlaste konsensusele,puuduvad tõendid eelnimetatud vaenulike suhete kohta; Alan Cameroni sõnul "puuduvad üldse ehtsad antiikajast pärit tõendid" ning teadlase väitel ei ole võimalik teha järeldust selle kohta, mis põhjusel Kallimachos ei saanud pearaamatu-koguhoidjaks[9].
Hoolimata sellest, et Kallimachos oli „suurte raamatute” vastane, arvab Suda, et tema tööde arvuks võib olla 800, millest on säilinud ainult kuus hümni, kuuskümmend neli epigrammi ja mõned fragmendid, nende seast on märkimisväärne Hekale fragment, mis on üks Kallimachose pikimaid eepilise temaatika käsitlusi ja mis avastati nn. Rainer'i papüürustel. Tema veel üks pikem teos, Aetia (Αἴτια, „Põhjused”)[10] ,on säilinud vaid papüüruse fragmentidel ja hilisemate autorite tsitaatides,kujutab endast neljast raamatust koosnevat eleegiliste poeemide kogu, mille temaatika hõlmab linnade asutamist, salapäraseid religioosseid tseremooniaid, unikaalseid kohalikke traditsioone, mida käsitleti arvatavasti nende veidruse tõttu[11], ja teisi hellenistliku maailma[12] kombeid.Vähemalt esimeses kolmes raamatus lähtutakse arvatavasti vormipõhimõttest, et muusale esitatakse küsimus „Miks ei kasuta Parosel kariitide austajad flööti ega ka pärgi ?[13]”„Miks on Argoses kuu nimetatud „lammaste auks?[14] ” „Miks on Leukasel Artemise kujutisel peas uhmer?[15] ” Ülalmainitud papüüruse fragmentidest saab rekonstrueerida rea küsimusi[16] . Näiteks üks Aetiakatkend, nn. Berenike juuksesalk on taastatud papüüruse fragmentide ja Catulluse kuulsa ladinakeelse adapteeringu (Catulluse 66. laul) põhjal.
Meie ajani säilinud hümnid on äärmiselt õpetatud ning kirjutatud stiilis, mida mõned on kritiseerinud selle tõttu, et need on töödeldud ja kunstlikud. Ent epigrammidest peetakse rohkem lugu ning mõned neist on lisatud Kreeka antoloogiasse.
Quintilianuse järgi (Kõnemehe kasvatamisest 10.1.58) oli Kallimachos tähtsaimaks eleegilise žanri poeediks; tema eleegiaid hindasid kõrgelt roomlased (neoteerikud) ning neid jäljendasid Ovidius, Catullus, ja eriti Sextus Propertius.Paljud kaasaja klassikalised filoloogid hindavad Kallimachost tema kõrge panuse eest ladinakeelsesse luulesse.
Kõige tuntum Kallimachose proosateos on Pinakes („nimekirjad”), mis kujutab endast Alexandria raamatukogus hoitud antiikautorite teoste bibliograafilist ülevaadet. Pinakes oli üks esimesi teadaolevaid dokumente, mis loetleb, tuvastab ja liigitab raamatukogu fonde. Uurides Pinakest võis raamatukogu külastaja teada saada, kas raamatukogus olid mingi kindla autori tööd, kuidas see oli klassifitseeritud ning kus võis seda leida. Siinkohal on oluline märkida, et Kallimachos ei kasutanud ilmselt oma Pinakesi puhul mingeid eeskujusid, vaid lähtus oma töös enda poolt välja töötatud põhimõtetest.[17]
Viited
muuda- ↑ Hopkinson 1988: 83 annab sünniaastaks"c. 305"; Mair 1955: 2 pakub: "Üldiselt on kõige tõenäolisem Kallimachose sünniaastaks umbes 310 eKr. Aratose Elu. ptki. viitab, et Kallimachos, nii epigrammides kui kirjutistes Praxiphanesele (ἐντοῖς πρὸςΠραξιφάνην), viitas Aratosele kui endast vanemale. Ent kuna nad õppisid Ateenas koos, ei olnud vanusevahe tõenäoliselt märkimisväärne: võime paigutada Aratose sünniaastasse 315, Kallimachose oma aastasse 310."
- ↑ Hopkinson 1988: 83
- ↑ Hutchinson 1988: 38.
- ↑ Hopkinson 1988: 83.
- ↑ Epigram 2 Gow-Page.
- ↑ Vt fr. 465 Pfeiffer.
- ↑ Vt, e.g., HümnZeusile, vv. 85-90, HümnDeelosele, vv. 165jj.
- ↑ P.Oxy. 1241.
- ↑ Cameron (1995), p.227
- ↑ Kreeka sõna αἴτιον, aition tähendab "põhjus" ja viitab kreeka mütoloogias ja ajaloos populaarsele jututüübile. Asutamismüüt on tavaline 'aition'i näide. Sõna αἴτιονmitmuse vorm αἴτια (aitia), esitatakse poeemile viidates tavaliselt ladinapärases transliteratsioonis Aetia..
- ↑ Noel Robertson, "Callimachus' Tale of Sicyon ('SH' 238)" Phoenix 53.1/2 (Spring 1999:57–79), lk. 58
- ↑ Üks või rohke meelnevaist lauseist hõlmab teksti praegusek svabakasutuse solevast trükisest: Chisholm, Hugh, ed. (1911). "Callimachus". Encyclopædia Britannica. 5 (11th ed.). Cambridge University Press. lk. 57.
- ↑ Aetia 1, frag. 3.
- ↑ Aetia 1, frags. 26–31a.
- ↑ Aetia 1, frags. 31b–e.
- ↑ Robertson 1999:58f, märkus 5.
- ↑ Blum 1991, p. 236, cited in Phillips, Heather A. (August 2010). "The Great Library of Alexandria?". Library Philosophy and Practice. ISSN 1522-0222.