Kannel

See artikkel räägib muusikainstrumendist; muude tähenduste kohta vaata artiklit Kannel (täpsustus)

Kannel on näppekeelpillide hulka kuuluv muusikainstrument.

Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas.

Kandleid on kolme põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled.

Vanematel kanneldel oli ainult viis või kuus keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga.

Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast, kuid kandle vanuseks arvatakse olevat isegi paar tuhat aastat.

Veljo Tormise ärgitusel on Tallinna Klaverivabrik tootnud kuuekeelseid väikekandleid. Tallinna Klaverivabrik on tootnud ka kromaatilisi kandleid ja rahvakandleid, kuid lõpetas tootmise 1990. aastate alguses.

Kandle liike

Leedu kannel

Vanem kannel

Väikekannel – viiekeelne Karjalas ja Soomes, kuue- või seitsmekeelne Baltikumis ja Loode-Venemaal.
Setu kannel.
38 keelega kannel.

Uuem kannel

Simmel ehk simbel on 20–30 diatoonilise keelega kannel ehk viisikannel.
Saate- ehk akordkannel (ka duurkannel) on koorideks koondatud saatekeeltega kannel.
Rahvakannel ehk kodukannel on viisikeeltega ja akordkeeltega (akordidega, duuridega) kannel.
Kromaatiline kannel ehk kontsertkannel on 46–50 keelega.
Päkarauakannel oli levinud Kagu-Eestis, nimetus tuleneb mängu ajal pöidla ümber keeratavast metallrõngast.

Vaata ka

Välislingid

15 soovitust kandlemängu õppimiseks