Karistusseadustik
Karistusseadustik (lühend KarS) on Eestis kehtiv karistusseadus, millega määratletakse süüteod ja nende karistatavus.[1]
Karistusseadustiku saamislugu
muudaKaristusseadustiku eelkäija on Eesti Vabariigi kriminaalkoodeks. 1990. aastate alguses otsustati koostada uus koodeks, et karistusõigust uuendada — senine koodeks tundus kuritegevusvastase võitluse jaoks ebaefektiivne. Esimesena koostas eelnõu Ilmar Rebane, kuid see sarnanes ülearu ENSV kriminaalkoodeksiga, mistõttu jäeti see kõrvale. 2. septembril 1996 pani Justiitsministeerium kokku karistusõiguse osakonna, mille üks allüksustest hakkas tegelema karistusõiguse reformiga. Üksus esitas õigusreformiks kaks versiooni, millest lõpuks moodustus tööplaan uue karistusõiguse loomiseks.[2]
Karistusseadustiku eelnõu loomiseks pandi kokku töögrupp, kuhu kuulusid Priit Pikamäe, Jaan Sootak ja Madis Ernits. Nende koostatud üldosa eelnõu valmis aastal 1997. Grupp võttis seadustiku loomisel aluseks Saksa õiguse, senini kehtinud kriminaalkoodeksi ning Prantsusmaa Code Civil’i. Lisaks küsiti nõu mitmete välismaiste ekspertide käest.[2]
Üldosa eelnõu kiideti Vabariigi Valitsuses heaks 28. septembril 1997. Kogu uue karistusseadustiku eelnõu saadeti Riigikokku 25. mail 1999, kus see võeti vastu 2001. aastal. Alates 2002. aastast jõustuski uus karistusseadustik enam-vähem sellisel kujul, nagu see ka praegu on.[2]
Karistusseadus
muudaKaristusseadus on karistusseadustik või muu seadus, kus on ette nähtud karistus süüteo eest.[3] Süüteo liikidest sätestatakse karistusseadustikus nii väär- kui ka kuriteod, seejuures kuriteod saavad olla kirjas ainult karistusseadustikus, väärteod võivad olla ka muudes haruseadustes. Karistusseadustikus on määratud ka juriidilise isiku vastutusele võtmine.[4]
Üld- ja eriosa
muudaKaristusseadustik jaguneb üld- ja eriosaks. Need osad on omakorda jaotatud peatükkideks, jagudeks ja jaotisteks.[5]
Üldosas on sätestatud seadustikus kehtivad üldised karistatavuse põhimõtted ja eeldused.[6] Vältimaks eriosa iga normi juures esinevaid kordusi, on üldised sätted seadustiku algusse kokku toodud. Seetõttu ei ole üldosa iseseisev, vaid eriosa kohaldamise eeldus.[7] Üldosa jaguneb kolmeks põhiosaks: karistusseaduse, süüteo ja karistuse osaks.[6] Seal defineeritakse mõisted ja karistusõiguslikud printsiibid.[8]
Eriosas käsitletakse konkreetseid süüteoliike ja karistusi. Iga süüteo kohta on eriosas toodud teo kirjeldus ning karistus teo eest. Eriosa ülesanne on kirjeldada süüteokoosseise, sätestada nende omavahelised piirid ning siduda võimalik koosseis karistusega. Eriosa ülesehituse määravad kaitstavad õigushüved.[6]
Karistusseadustikus sisalduvad normid
muudaNormid jagunevad primaar- ja sekundaarnormideks. Inimese käitumist reguleerivad normid on primaarnormid. Nende ülesanne on selgelt öelda, mis on lubatud või keelatud. Sekundaarnormide ülesanne on kaitsta ühiskonnas kõige olulisemaid väärtusi.[9]
Kuigi karistusseadustiku üldosas on selliseid regulatiivseid norme, mis liigituvad primaarnormideks, on karistusseadustiku normid siiski sekundaarnormid. Need sekundaarnormid ei oma otsest mõju inimese käitumisele, vaid hindavad käitumise kas karistatavaks või mitte.[10]
Karistusseaduse kohaldamine
muudaKaristusseaduse kohaldamisega otsitakse vastust küsimusele, kas isik peab oma teo eest vastutama. Selleks tuleb kontrollida, kas teo reaalsed asjaolud vastavad normis kirjeldatule.[11] Normi mõistmiseks tuleb seda tõlgendada ehk teha seaduse teksti mõte arusaadavaks.[12] Tõlgendamisel kasutatakse erinevaid meetodeid: grammatilist, süstemaatilist, ajaloolist, teleoloogilist, ametlikku, konformset, võrdlevat.[13]
Mõnikord ei ole võimalik tõlgendamise tulemusena normi konkreetse juhtumi jaoks kohaldada. Seda olukorda nimetatakse seaduse lüngaks. Karistusõiguses on olemas regulatsiooni- ja karistatavuslüngad. Regulatsioonilünk on olukord, kus seadusandja on mõne olulise küsimuse lahendamata jätnud. Karistatavuslünk on olukord, kus on langetatud otsus teo eest mitte karistada. Lüngad täidetakse sobivate võtetega, milleks on pöörd-, rõhutamis- ja absurdiotsustus.[14]
Viimaks tuleb seadust kohaldama hakata subsumeerimise põhimõtte alusel. See tähendab, et seaduse kohaldamiseks on tarvis paigutada konkreetse juhtumi asjaolud normis kirjeldatud asjaolude alla.[15]
Viited
muuda- ↑ Sootak, J. (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, lk 74.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Sein, K., Ristikivi, M. (2022). Õigusriigi taastamine. Eesti seaduste ja institutsioonide reformid 1992-2002. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Karistusseadustik. - Riigi Teataja, RT I, 06.08.2022, 26, § 1 lg 2.
- ↑ Pikamäe, P., Sootak, J. (2021). Karistusõiguse kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 3/2.
- ↑ Sootak, J. (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, lk 75.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Sootak, J. (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, lk 47.
- ↑ Sootak, J. (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, lk 48.
- ↑ Sootak, J. (2015). Kriminaalpoliitika. Tallinn: Juura, lk 60.
- ↑ Sootak, J. (2015). Kriminaalpoliitika. Tallinn: Juura, lk 59–60.
- ↑ Sootak, J. (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, lk 77–78.
- ↑ Sootak, J. (2016). Karistusõiguse üldosa terminitest ehk Elu seaduse fassaadi taga. Õiguskeel 2, lk 4.
- ↑ Sootak, J. (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, lk 84.
- ↑ Sootak, J. (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, lk 85–90.
- ↑ Sootak, J. (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, lk 94–98.
- ↑ Sootak, J. (2018). Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, lk 98–99.
Välislingid
muuda- Karistusseadustik Riigi Teatajas (hetkel kehtiv versioon)