Kasaarid
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Kasaarid oli turgi rahvas Volga alamjooksu, Aasovi, Doni ja Krimmi steppides ning nüüdse Dagestani ranniku- ja eelmägede alal.
Esimesed teated rändkarjakasvatajatest kasaaridest on 5. sajandist Bütsantsi ajalooallikaist. 6. sajandi süüria, armeenia, bütsantsi, ladina ja hiina ajalooallikates on andmeid Volga alamjooksul ja Põhja-Kaukaasia põhjaosas asunud nomaadirahvast. 6. sajandil tegid nad sõjakäike Armeenia ja Gruusia alade vastu ning ka Sassaniidide Pärsia šahh oli sunnitud kaitseks nende vastu ehitama kaitseehitisi.
627. aastal oli sõlmis Bütsantsi valitseja, basileus Herakleios I (575–641) liidu kasaaridega Pärsia Sassaniidide šahhi Husrav II vastu. Bütsantsi ja Kasaari riigi vahel olid hästi väljakujunenud suhted, kasaarid olid enamasti Bütsantsi liitlased.
Kasaari kaganaat
muuda|
Kasaari kaganaat ca 650 – 1048? | |||||
 Alad aastatel 650-850 | |||||
| Valitsusvorm | khaaniriik | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Khaan | Tong Yabghu (esimene, 618-628) | ||||
| Pealinn |
Balanjar (u 650-720) Samandar (720-750) Atil (750- u 969) | ||||
| Religioon |
tengrism budism judaism kristlus islam paganlus sünkretism | ||||
| Rahvaarv | 1 400 000 (7. sajand) | ||||
| Riigikeeled | kasaari | ||||
| Rahaühik | Yarmaq | ||||
| |||||
7. sajandil võitlesid kasaarid põhja suunal avaaridega ja tõrjusid ka lääne poole bulgarid. Suur-Bulgaaria ehk Onoguuria lagunes kasaaride tugeva surve all aastal 668. Osa bulgaare rändas Balkani poolsaarele ja osa põhja suunas. Aastal 680 asutas Asparuh pärast Ongali lahingut Doonaust lõunas Bütsantsi territooriumil Esimese Bulgaaria tsaaririigi.
Bulgaaride väljatõrjumise järel hoidsid kasaarid enda kontrolli all Aasovi-äärseid steppe, Musta mere põhjarannikut ja Krimmi stepialasid. 7. sajandi keskpaiku tekkis neil iseseisev varafeodaalne riik Kasaari kaganaat, mille keskuseks oli algselt Semender ja hiljem, s.o 8.–10. sajandil, Itil ehk Atil Volga suudmes Kaspia mere ääres.
730. aastal said kasaarid Ardabili (tänapäeval Iraani Aserbaidžaanis) lahingus Umaijaadide kalifaadi vägede üle suurvõidu. Bütsantsi keisrid naitusid väga harva võõramaalastega, kahel korral Bütsantsi troonipärija või valitsev keiser/basileus võttis naise Kasaari kagaani perekonnast. 733. aastal abiellus Bütsantsi valitseja Konstantinos V (valitses 741–775) kasaari printsessi Tzitzakiga, ristinimega Irene. Konstantinose ja Irene poeg Leon IV Kasaar oli Bütsantsi keiser aastatel 775–780. Bütsantsi-Kasaaria suhete halvenemine on otseselt seotud kasaari ülemkihi judaismi pöördumisega. 8. sajandi õigeuskliku Bütsantsi usaldusväärsest liitlasest oli seetõttu 9. sajandi lõpul ja 10. sajandil saanud nende kõige suurem vastane ning Bütsants otsustas sõlmida liidu russidega.
Kasaari kagaan (qagan – ‘juht’ turgi keeltes, sellest sõnast tuleneb ka tiitel ‘khaan’ mongoli keeles) omas kõrgeimat ilmalikku ja vaimulikku võimu. 9. sajandi esimeses pooles kagaani roll muutus: ta säilitas ülima sakraalse funktsiooni, kuid tema kõrvale tähtsuselt teiseks meheks riigis kerkis ilmalik valitseja – kuningas ehk (qagan) beg.
Kaganaat piirnes lääne suunal Avaari khaaniriigiga ja madjarite asualadega. Kasaari Kaganaat ulatus Kiievist läänes (9. sajandil ulatus ka Doonauni), idas Horezmini praeguses Usbekistanis, Volga bulgaaridest põhjas kuni lõunas Krimmi ja Kaukasuse mäestikuni Kaukaasias. Kasaari Kaganaat asus territooriumil, mis tänapäeval on jagunenud Venemaa Föderatsiooni, Ukraina ja Kaukaasia riikide vahel. Kasaari Kaganaat oli ka oma aja üks kahest suurimast orjade eksportijast. Orjade saamiseks oli kaks allikat – sõjategevuse käigus vangistatud turgi nomaadid ja Ida-Euroopa metsavööndist orjastamisretkede käigus kättesaadud slaavlastest põlluharijad. Turgi stepihõimude seast võetud sõjavangid müüdi Abassiidide kalifaati sõjaorjadeks – mamlūkideks.
Kasaarid sõdisid araablastega üle saja aasta ning blokeerisid islami ja Umaijaadide kalifaadi leviku põhja poole Derbenti Kaukasuses.
9. sajandi keskpaigaks hoidsid judaismi vastu võtnud kasaarid enda kontrolli all alasid Musta mere põhjarannikul, Krimmi, alasid, mis piirnesid madjarite aladega Dneprist lääne pool, alasid Dnepri ja Volga vahel kuni Dnepri keskjooksul asunud Kiievini ja kirdes Volga-Bulgari riigini ning petšeneegide aladeni idas Araali mereni ning alasid Musta ja Kaspia mere vahel.
Kasaaride jõukuse alus oli Volga jõel kaubanduse kontrolli all hoidmine ning see viis nad russidega, kes lõid Volga keskosas 830. aastate lõpus Russi Kaganaat, otsesesse konflikti. 10 sajandiks haarasid Skandinaavia rändkaupmehed ja piraadid, keda kasaarid varangideks kutsusid, Kiievi-Venes võimu.
930. aastate lõpus toimus russide kuninga Olegi rünnak Tamani poolsaarel asunud kasaaride linna Samkarshi (Tamantarkhan) vastu.
963/964 aastal tegi noor Kiievi-Vene valitseja Svjatoslav I sõjakäigu Kasaari kaganaadi vastu ning purustas Kasaari kaganaani väed ning vallutas kasaaride linnad (Kazerani, Atili, Sarkeli ja Tmutarakani) Doni jõe alamjooksul. Kasaari khaani vägede purustamise järel rüüstasid nõrgestatud kasaaride alasid naaberhõimud. Pärast Kasaari kaganaadi nõrgenemist saavutasid turgi oguusi keelerühma kuulunud petšeneegid võimu Volgast lääne pool asuvate stepialade üle. Russide kontrolli alla läks Doni jõgi, bulgaarid haarasid enda kätte Volga-Kaspia kaubatee.
Aastatel 965–967 võttis Kasaaria kagaan vastu islami usu, püüdes niiviisi saada Horezmilt toetust. 1016. aastal otsustas Bütsantsi keiser (963–1025) Basileios II Bulgaroktonos peale Bulgaaria taasvallutamist taastada oma impeeriumi dominantse positsiooni Mustal merel ning Bütsantsi laevastiku toel, koos slaavlaste ühendväega, vallutas kasaaridelt Krimmi ja kõrvaldas viimase kasaaride kagaani Krimmis Tzuli võimult.
Aasovi ja Musta mere vahel asuva Kertši väina, Kertši poolsaarel ja Tamani poolsaarel asus 10. sajandi II poolest kuni 12. sajandi I pooleni Tmutarakani vürstkond, osastisvürstkond allus algselt Kiievi-Vene riigile. 10. sajandi lõpul tegi Svjatoslavi poeg, Kiievi suurvürst Vladimir Svjatoslavitš ehk Vladimir Püha sõjakäigu kasaaride vastu ning sundis neid maksma andamit.
Kasaarid asusid ümber Ungarisse, Transilvaaniasse, Ukrainasse, Bulgaariasse, Leetu, Lõuna-Venemaale, Põhja-Kaukaasiasse, Aserbaidžaani, Bütsantsi impeeriumisse, aga ka Hispaaniasse, Egiptusesse, Lähis-Itta. Mõned väljarännanud kasaarid liitusid nende riikides olevate juudi kogukondadega, osa sulandus kristlaste ja moslemite hulka.
Vaata ka
muudaKirjandus
muuda- Tiit Arge, Kasaaride konversioon judaismi ja hüpotees aškenazi juutide kasaari päritolust, Tartu Ülikool Usuteaduskond Vana Testamendi ja semitistika õppetool, Tartu 2017
- Arthur Koestler, Kolmeteistkümnes hõim - Kasaari impeerium ja selle pärand, toivopu.blogspot.com 21. september 2023