Katõni massimõrv

Mitte segi ajada Valgevenes 1943 toimunud massimõrvaga, selle kohta vaata artiklit Chatyń.

Katõni massimõrv (vene keeles Катынский расстрел, poola keeles zbrodnia katyńska) on üldnimetus kõikidele 1940. aastal Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee korraldusel läbi viidud massihukkamistele, kus hukati Poola sõjavange. Üldistava nimetuse võtsid natsid kasutusele 1943. aastal Nõukogude Liidust Smolenski oblastist Katõni külast leitud massihaua järgi. Ohvriterohkeid mahalaskmisi toimus ka mujal, näiteks Minskis, Harkivis ja Tveris. Massimõrva pani toime NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat (NKVD).^[1]

16. aprillil 2012 tunnistas Euroopa Inimõiguste Kohus NKVD korraldatud hukkamised sõjakuriteoks.^[2]

Eellugu

Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939 Saksamaa kallaletungiga Poolale. Vastavalt NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile alustasid 17. septembril 1939 Poolale kallaletungi ka Nõukogude väed.

Poola päritolu kinnipeetud NSV Liidus

Pärast Poola vallutamist Saksamaa ja NSV Liidu vägede poolt ning ühist võiduparaadi koondati NSV Liidu poolses sõjategevuses vangi võetud ja vangi langenud Poola armee ohvitserid Ukraina NSV territooriumil asuvatesse sõjavangilaagritesse. NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadile alluv Sõjavangide Peavalitsus loodi juba enne sõjategevuse algust Poolaga. Vastavalt NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi ja poliitilise juhtkonna korraldusele hukati vangi langenud 21 857 Poola kodakondsusega poola, ukraina, valgevene ja juudi rahvusest isikut.

Vangi langenud Poola sõjaväelaste ning NSV Liidu julgeolekuorganite vahistatud Poola sisejulgeolekut taganud riigiametnikud (piirivalvurid, politseinikud, kohtute töötajad, vangivalvurid ja sõjaväelased, kellest viimaseid oli ligi 250 000) ning Poola katoliku kiriku vaimulikkonna esindajad koondati kolmes oblastis asunud laagritesse ja vanglatesse:

Ostaškovski laager Kalinini oblastis (tänapäeval Tveri oblast) (Осташковский/Калининская область);
Kozelski laager Smolenski oblastis (Козельский/Смоленская область);
Starobelski laager Harkovi oblastis (Старобельский/Харьковская область).

Poola päritolu sõjaväelaste ja tsiviilisikute hukkamiskäsk

VK(b)P KK Poliitbüroo istungi protokolli nr P13 väljavõte n 144, 5. märts 1940

Nõukogude võimu vastaseid ja potentsiaalseid vastaseid hukkasid nõukogude julgeolekuorganite operatiivgrupid juba esimestest päevadest peale pärast uute territooriumite okupeerimist, kuid alles 5. märtsil 1940 võttis ÜK(b)P KK Poliitbüroo (de facto ÜK(b)P Keskkomitee peasekretär Jossif Stalin) vastu määruse П 13/144, mis andis NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadile järgmise korralduse:

„maha lasta 14 700 «endist poola ohvitseri, ametnikku, mõisnikku, politseinikku, luurajat, sandarmit, ossadnikut (poola sõjaväelast) ja vangivalvurit», keda hoitakse kinni kolmes erilaagris ja lisaks neile veel 11 000 poola «vabrikanti» ja ametnikku, keda peetakse kinni Valgevene ja Ukraina lääneosa vanglates.“

Sõjakuriteo kohta on Venemaa kinnistes arhiivides säilinud NKVD ülema Lavrenti Beria 1940. aasta märtsi ettekanne nr 794/Б "tehtud tööst", mis esitati ÜK(b)P KK peasekretärile Jossif Stalinile ning mida säilitati NLKP Keskkomitee eriarhiivis.

Hukkamiste täideviimine

Hukatute arvust olid ligi 15 000 Poola ohvitserid, nendest 4143 surnukeha leiti Katõni piirkonnast, ülejäänute matmiskohtadest andmed puuduvad. Ainsa tuvastatud hukkamiskoha järgi nimetataksegi sõjakuritegu Katõni massimõrvaks.

NSV Liidu Sõjaväeprokuratuuri Peavalitsuse uurimisgrupi liikme Anatoli Jablokovi andmetel kuulati 1991. aastal alustatud eeluurimise käigus üle 90-aastane kindralmajor Dmitri Tokarev, kes oli hukatute leiukoha Tveri oblasti (sellel ajal Kalinini oblasti) Siseasjade Rahvakomissariaadi Valitsuse ülem. Dmitri Tokarev andis tunnistusi, et 1940. aastal kutsuti ta Kalinini oblasti NKVD Valitsuse ülemana koos asetäitja komandandiga Moskvasse. Bogdan Kobulov, NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari Lavrenti Beria usaldusisik ja NKVD Uurimisosakonna ülem, teostas ÜK(b)P KK Poliitbüroo korralduse läbiviimiseks NKVD Valitsuste juhtkondade instruktaaži kolmes oblastis, milles asusid Poola sõjavangide laagrid. Pärast kuuajalist ettevalmistusaega saabus nimetatud oblastitesse olukorda kontrollima kõrge NKVD juhtkonna kontrollkomisjon, lisaks NKVD Transpordi Peavalitsuse ülem Solomon Milstein, tema asetäitja, konvoivägede staabiülem M. Krivenko ja NKVD Administratiiv-haldusvalitsuse Komandandiosakonna ülem (ka Lubjanka sisevangla ülem ja hukkamiste täideviija), riikliku julgeoleku major Vassili Blohhin.

Tokarevi andmetel toimusid Poola ohvitseride hukkamised Kalinini oblastis järgmiselt: kinnipeetud toimetati mööda raudteed Kalinini linna ning paigutati NKVD Kalinini oblastivalitsuse sisevanglasse. Pärast isikute tuvastamist viidi käeraudades ohvitserid kambrisse ning hukati lasuga kuklasse. Seejärel toimetati surnukehad eskalaatori abil hoovi, paigutati veoautodele ning viidi öisel ajal Mednõi küla lähedal asuvasse metsa, kus olid traktoritega lahti kaevatud matmispaigad. Igal õhtul edastas NKVD valitsuse ülem hukatute arvu Moskvasse rahvakomissari 1. asetäitjale, Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse ülemale Vsevolod Merkulovile.^[3]

Katõni massimõrva memoriaal

Sõjakuriteo kasutamine propagandaeesmärkidel

Saksamaa

Alates 29. märtsist 1943 avati Saksa vägede vallutatud Ukrainas propaganda eesmärgil koos Poola Punase Risti esindajatega hauad ja osa hukatud isikuid tuvastati. Sõjakuriteo toime pannud Nõukogude võimu esindajate vastu ning rahvusvahelise avaliku arvamuse mõjutamiseks teostas Saksamaa psühholoogilisi sõdu.

NSV Liit

Nõukogude väed hõivasid piirkonna 1944. aastal ning jaanuaris moodustasid Saksa fašistlike vallutajate poolt Katõni metsas toime pandud Poola sõjavangidest ohvitseride mahalaskmise asjaolude tuvastamise ja uurimise erikomisjoni ehk nn Burdenko komisjoni («Специальная комиссия по установлению и расследованию обстоятельств расстрела немецко-фашистскими захватчиками в Катынском лесу военнопленных польских офицеров»/комиссия Н. Бурденко).

Nõukogude Liidu ja Venemaa poolne kuriteo varjamine

1941. aasta detsembris tegi ÜK(b)P Keskkomitee peasekretär Jossif Stalin esimesed katsed kuritegu varjata. Pärast sõjalist ebaedu vajas Jossif Stalin toetust Suurbritannias formeeritava Poola armee juhilt, kindral Władysław Sikorskilt ning teatas, et ei tea 1939. aastal vangilangenud Poola sõjaväe ohvitseride saatusest midagi.

1944. aasta jaanuaris avaldatud Burdenko komisjoni kokkuvõttes kirjutati nõukogude võimude kontrollitud sündmuskoha uurimise tulemuses, et isikud hukati saksa päritolu käsitulirelvadest ning vangilaagrites viibinud poolakad langesid 1941. aastal peale tunginud Saksa vägede sõjavangideks ja hukati samal aastal.

1987. aastal andis NLKP KK töötaja Valentin Falin NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuvale Arhiivide Peavalitsusele korralduse koguda kokku kõigis Nõukogude Liidu arhiivides asuvad arhiivisäilikud, mis kajastasid "Nõukogude vabastusretke 1939. aastal Lääne-Valgevenesse, Lääne-Ukrainasse ning Poolasse". 1990. aastal andis NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov kohtumisel Poola Rahvavabariigi presidendi Wojciech Jaruzelskiga ohvitseride saatuse kohta analoogse vastuse. Tegelikult oli ta NLKP KK peasekretärina antud sõjakuritegu ja teisi Nõukogude Liidu suurimaid saladusi kajastavate dokumentidega NLKP eriarhiivis tutvunud. Neid dokumente said allkirja vastu näha kõik NLKP peasekretärid Hruštšovist Gorbatšovini.

Pärast NSV Liidu lagunemist andis Venemaa president Boriss Jeltsin käsu korraldada uurimine kõnealuste kuritegude asjaolude selgitamiseks, seda tegi NSV Liidu Sõjaväeprokuratuuri Peavalitsus.

Toimunu kajastus kunstis

Katõni massimõrvale on viidatud mitmes teoses:

2001. aastal – film "Enigma";
2007. aastal – film "Katõn" ("Katyń", Poola 2007), R: Andrzej Wajda.^[4]

Kronoloogia

Märtsis 1942 näitasid Katõni kohalikud elanikud Saksa ehituspataljonis töötanud poolakatele nende kaasmaalaste ühishauda. Saksa väejuhatus sündmusele ei reageerinud.
10. aprillil 1943 avaldas Saksa infoagentuur Transocean Tallinnast uudise "Üks 800-st Punaarmeest põgenenud eestlasest, 30-aastane Ferdinand Tamman teatab ajalehele Eesti Sõna: "Kui Poola emigrantlik valitsus otsib taga teadmata kadunud poolakaid, siis võiks küsida selle kohta Punaarmeesse mobiliseeritud eestlastelt. Sest meie, eestlased, nägime nende haudu."" ^[5]
13. aprillil 1943 avalikustas Saksa valitsus Berliinis Katõni piirkonnas toimunud väljakaevamiste tulemused.
17. aprillil 1943 edastas Poola emigrantlik valitsus BBC kaudu Rahvusvahelisele Punasele Ristile palve saata Katõni väljakaevamistele eksperdid.
26. aprillil 1943 esitati Poola saadikule NSV Liidus noot diplomaatiliste suhete katkestamisest NSV Liidu ja Poola Sikorski valitsuse vahel.
8. mail 1943 alustati NSV Liidus Poola Kostyuzcko diviisi formeerimist.
30. mail 1943 määratles rahvusvaheline komisjon mahalaskmise ajaks 1940. aasta kevade.
24. jaanuaril 1944 avalikustati NSV Liidu poolse sõltumatu uurimiskomisjoni aruanne, mille kohaselt olid 1941. aasta sügisel poolakate hukkajateks sakslased.
1.–2. novembril 1946 toimunud Nürnbergi protsessil kuulati üle tunnistajaid Katõni massimõrva asjas, kuid tõendite puudumise tõttu jäi see juhtum Saksa kohtualuste süüdistuskokkuvõttest välja.
13. aprillil 1990 tunnistas NLKP KK peasekretär Mihhail Gorbatšov, et NSV Liidu võimud hukkasid Poola sõjavangid.
Novembris 2010 võttis Venemaa Riigiduuma vastu Katõni massimõrva puudutava avalduse, milles kinnitati, et poolakate tapmised pandi toime Jossif Stalini käsul.