Kavatsus

vaimne seisund, mis esindab pühendumust mingi toimingu läbiviimiseks

Kavatsus (inglise keeles intention) midagi teha seisneb selles, et ollakse otsustanud ja plaani võtnud seda teha. Filosoofias peetakse kavatsust tavaliselt vaimuseisundiks, ent on ka teisi käsitusi.

Selle mõistega on seotud ka millegi tegemine kavatsusega midagi teha, näiteks sammumine kavatsusega kellelegi külla minna, (sel juhtumil räägitakse ka kavatsusest millegi tegemise juures) ning teo, tegevuse või käitumise kavatsuslikkus.[1][2]

Kavatsus midagi tegema hakata (eelnev kavatsus)

muuda

Kavatsusliku teoga käib tavaliselt kaasas enne tegu kavatsus seda tegema hakata (kui tegu pole alustatud, siis nimetatakse seda puhtkavatsuseks) ja teo ajal (kui tegu võtab aega) samalaadne kavatsus hakata tegema teo järgmisi etappe.

Davidsoni (1978) järgi tuleb eelnevat kavatsust pidada vaimuseisundiks. Pärast seda on nii teo kavatsuslikkust kui kavatsust teo juures hakatud valdavalt analüüsima kavatsuse kui vaimuseisundi kaudu.[2]

Anscombe'i (1957) järgi ei ole küsimuse "Miks sa teed B-d?" vastuste "Ma teen A-d" ja "Ma hakkan tegema (kavatsen teha) A-d" vahel selget vahet ning eelneva kavatsuse mõiste saab kavatsusliku teo ja kaasneva kavatsuse mõiste kaudu täiesti selgeks. Eelnevat kavatsust ei ole tarvis käsitada vaimuseisundina. Tänapäeval on Anscombe'il üksikuid järgijaid. Väidetakse, et kui öeldakse, et keegi teeb A-d, siis sellega on öeldud, et A on pooleli (nii et see ei pruugi üldse valmis saada ega pruugi olla kuigi palju edenenud, võib-olla pole üldse veel alanud (Falvey 2000:25–26, Thompson 2008:140–141, Moran ja Stone 2009: 145–146)), mistõttu seda, et keegi kavatseb midagi teha, võib samastada sellega, et ta teeb seda kavatsuslikult. (Alati ei toetuta otseselt keeleseigale.) Kavatsus midagi teha ei ole vaimuseisund, sest see pole staatiline; see on tegevuse kavatsusliku sooritamise lõpetamatus. Seejuures võib kavatsus olla nii algses järgus, et oleks imelik öelda, et seda juba tehakse. (Thompson 2008: 91–92, 133–145; Moran ja Stone 2009: 146–148.) Ja millegi kavatsuslik tegemine on teo pooleliolek, kuigi sellest räägitakse pigem juhul, kui midagi on juba tehtud. See seletab ka, miks kavatsemine on alati kavatsemine midagi teha[3]. (Baier 1970, Thompson 2008:120–123, 127–128, 130–131)[4] Samuti seletab see, miks nii tegu kui ka kavatsust saab põhjendada nii (laiema) teoga kui ka kavatsusega. (Thompson 2008: 97–99, 118–119, 132–134.)[5] See teooria seletab ka kavatsuse juurde käivat kohustuse võtmise aspekti, mida rõhutab näiteks Michael Bratman (1987: 18–20): seda, mida kavatsetakse, ollakse juba hakanud tegema; kaalutlemine on lõppenud, nii et tegu võib Aristotelese kombel võtta praktilise arutluse lõppjäreldusena. Selle teooria üks raskusi on see, et on vaieldav, kas millegi tegemise kavatsemine on selle tegemise kavatsuslikkuse tarvilik tingimus, (Thompson 2008:102–103.) Ja teiseks on kaheldav ka see, kas millegi tegemise kavatsemine on selle teo kavatsuslikkuse piisav tingimus. Isegi kui möönda, et saab teha seda, mida ei õnnestu ära teha, võib küsida, kas iga kavatsetav tulevane tegu ikka eeldab mingit valmistumist. Ja mis siis, kui tehakse viga, näiteks kavatsetakse jõuda kuskile lühimat teed mööda, aga teel eksitakse ära? Kui sel juhul ikkagi tehakse seda, mida kavatsetakse, siis on võimalik teha seda, mida on parajasti võimatu teha. Peale selle, kui kavatsuse objekt (olgu siis tegu või propositsioon) on loogiliselt liitne, siis on raske öelda, millist tegu seda kavatsedes juba tehakse. Seletada tuleb ka kavatsuse suhteid vaimuseisunditega, millega kavatsus on vastastikuses seoses.[2]

Kavatsus mingi tegevuse juures (kaasnev kavatsus)

muuda

Donald Davidson (1963:5–8) leidis, et kui räägitakse millegi tegemisest mingi kavatsusega, siis ei peeta kavatsuse all silmas mingit toimija juurde kuuluvat sündmust ega seisundit, vaid tema tegu kirjeldatakse ümber "esmase aluse" kaudu. Esmase aluse all mõtleb ta poolthoiakut teatud tunnusega tegude suhtes koos uskumusega, et algsel teol on see omadus. Tegu peetakse kavatsuslikuks seose tõttu mingi esmase alusega, mis moodustab kavatsuse, millega see tegu tehakse. Aga pärast seda kui Davidson (1978) hakkas eelnevat kavatsust pidama vaimuseisundiks, on nii teo kavatsuslikkust kui kavatsust teo juures hakatud valdavalt analüüsima kavatsuse kui vaimuseisundi kaudu.[2]

Anscombe'i (1957) järgi ei ole küsimuse "Miks sa teed B?" vastuste "Ma teen A" ja "Ma hakkan tegema (kavatsen teha) A" vahel selget vahet. Tänapäeval on tal üksikuid järgijaid. Anscombe'i ja tema järgijate järgi on kavatsus, millega midagi tehakse, pooleliolev kavatsuslik tegu, mis seletab selle tegemist.[2]

Ühe teooria järgi saab teo kavatsuslikkuse samastada kaasneva kavatsuse olemasoluga. See põhineb käsitusel, mis võtab kaasneva kavatsuse algmõisteks ega püüa seda defineerida eelneva kavatsuse kaudu (põhjuslik teooria). Kui eeldada, et iga kavatsuslik tegu tehakse mingil põhjendil, mille saab esitada teleoloogilisel kujul, siis millegi kavatsuslikku tegemist saab samastada selle tegemisega selleks, et teha midagi muud. Ent võidakse midagi kavatsuslikult teha lihtsalt niisama, ilma erilise põhjuseta (Anscombe 1963:25); ja teleoloogiline jada võib lõppeda (või peab lõppema) mingi teo juures, mida tehakse selle enese pärast. George Wilson (1989) ja Carl Ginet (1990:ptk 6) püüavad sellest raskusest jagu saada de re kavatsuse mõiste abil: selleks et A tegemine oleks kavatsuslik, ei ole tarvis, et kavatsetaks, et A tegemine aitaks kaasa millegi muu tegemisele, vaid piisab sellest, et kavatsetakse millegi kohta, mida tehakse, et see aitaks A tegemisele või seisneks A tegemises. Ent sellele võidakse vastu väita, et kavatsusest ei piisa: kui kavatsust ellu ei viida, siis ei tehta A-d kavatsuslikult ega tegutseta selleks, et teha A-d (Mele 1992:248–255). Sellepärast olevat ikkagi tarvis põhjuslikku suhet.[2]

Vaata ka

muuda

Märkused

muuda
  1. Elizabeth Anscombe'i (1957) arvates on intuitiivselt ilmne, et tegu on sama mõistega.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Kieran Setiya. Intention, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia 2014.
  3. Kui kavatsust seostatakse otseselt tulemusega, esitades seda propositsioonilise hoiakuna, siis eeldatakse ikkagi tegevust, mis selle tulemuseni viib.
  4. Seda püüavad seletada ka need, kes peavad kavatsust vaimuseisundiks. Näiteks kui pidada kavatsust selliseks representatsiooniks, mis juhib seda, mida ta representeerib, siis peab selle objekt, miski, mida saab juhtida, mis saab pooleli olla ja edeneda, mida saab teha. Mõni nendest, kes peab kavatsust vaimuseisundiks, väidab, et kavatsus on fundamentaalselt propositsiooniline hoiak teo kavatsetava tulemuse suhtes. (Davis 1984: 131–132).
  5. See aga ei tähenda, et seda ei võiks seletada eeldusel, et kavatsus on vaimuseisund, (Kieran Setiya 2007a: 51–52). Kui kavatsus ei ole vaimuseisund, siis on raske seletada analoogiat selle vahel, kuidas sellest, et keegi teeb midagi sellepärast, et ta teeb üht teist asja, järeldub, et ta teeb seda sellepärast, et ta kavatseb teha seda teist asja, ning sellest, et keegi teeb midagi mingi asjaolu pärast, järeldub, et ta teeb seda sellepärast, et ta usub seda asjaolu.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
  NODES