Keemine
Keemine on aine üleminek vedelast faasist gaasilisse, kusjuures vedelik aurustub intensiivselt kogu ruumala ulatuses. Keemisel tekivad vedeliku sees küllastunud auru mullikesed, mis üha kasvades tõusevad pinnale ja paiskavad auru vedeliku kohal olevasse ruumi. Keemine on füüsikaline nähtus, aine agregaatoleku muutus, mitte keemiline reaktsioon. Keemine on võimalik temperatuurivahemikus, kus vedelik ja aur saavad olla tasakaalus, see on kolmikpunkti ja kriitilise oleku vahel. Keemisel on küllastunud auru rõhk võrdne välisrõhuga ja seega keemistemperatuur vaakumis on madalam. Vee keemistemperatuur kõrgmägedes olenevalt atmosfäärirõhu langusest on märgatavalt alla 100 °C. Keemise kestmiseks on vaja soojuse pidevat juurdevoolu. Vedeliku (kestvat) eesmärgipärast soojendamist keemistemperatuuri hoidmiseks nimetatakse keetmiseks, näiteks reaktsioonisegu tagasikeetmine, arvukad destillatsioonimeetodid, toidukeetmine jm.
