Kesksõna

Kesksõna ehk partitsiip on tegusõna käändeline vorm, mis väljendab objekti tegevust tema omaduste või seisundina.

Eesti keel

Kesksõna on lähedane omadussõnale - mõlemaid neid saab lauses kasutada täiendina: vrd triibuline kass ja nurruv kass, kõva tuul ja tõusnud tuul.

Kesksõnade hulgas saab aja ja tegumoe järgi eristada

Nii oleviku kui ka mineviku kesksõnadest saab moodustada isikulise tegumoe ja umbisikulise tegumoe vorme.

Oleviku kesksõna

Pikemalt artiklis Oleviku kesksõna

Oleviku kesksõna väljendab tegevust, mis suhtelises olevikus iseloomustab tegijat või tegevusobjekti: Klassiruumi sisenes hingeldav Liis. Tagaotsitav mees põgenes politsei eest.

Oleviku kesksõna tunnus liitub aglutinatiivselt kas vahetult tüvele: ela/v või umbisikulise tegumoe tunnusele: vaata/ta/v. Oleviku kesksõna tunnuseks on alati v - ela/ma : ela/v; hüppa/ma : hüppa/v. Konsonandiga lõppeva tüve järel tekib oleviku kesksõna tunnuse ja tüve vahele e - tund/ma : tund/ev.

Oleviku kesksõnu on kahesuguseid:

v-kesksõna ehk isikulise tegumoe oleviku kesksõna: Mulle meeldib istuv kass.
tav-kesksõna ehk umbisikulise tegumoe oleviku kesksõna: Tõnu väited on usutavad.

Oleviku kesksõnad väljendavad

isikulise tegumoes tegevussubjekti või
umbisikulises tegumoes tegevusobjekti

relatiivses olevikus iseloomustavat tegevust.

Isikulise tegumoes oleviku kesksõna vormi saab moodustada ainult transitiivverbidest - laulma : laulev : lauldav, õppima : õppiv : õpitav.

Oleviku kesksõna süntaktilised funktsioonid kattuvad täiesti omadussõna süntaktiliste funktsioonidega. Oleviku kesksõna võib olla lauses

täiend: Mulle meeldis istuv kass,
öeldistäide: Tõnu on oma väidetega usutav,
seisundimäärus: Erutusest värisevana tormas ta tuppa.

Mineviku kesksõna

Pikemalt artiklis Mineviku kesksõna

Mineviku kesksõna väljendab omadust või seisundit, mis on tekkinud või tekitatud suhtelises minevikus: Olin ergas, kuna olin äsja maganud. Liisil on kogu kohustuslik kirjandus loetud.

Mineviku kesksõna väljendub kumulatiivsetest formatiivides nud, tud, dud, mis märgivad koos kesksõna ja aja tähendusega ka tegumoodi ning liituvad alati aglutinatiivselt tüvele - ela/ma : ela/nud : ela/tud.

Isikulises tegumoes on mineviku kesksõna formatiiviks alati nud - ela/ma : ela/nud, vaata/ma : vaada/nud.

Umbisikulises tegumoes on mineviku partitsiibi formatiivil kaks varianti: tud ja dud - ela/ma : ela/tud, vaata/ma : vaada/tud, käima : käi/dud.

Mineviku kesksõnu on kahesuguseid:

nud-kesksõna ehk isikulise tegumoe mineviku partitsiip: Kui sa jälle õnnelikult koju oled saabunud, tule meile reisimuljeid pajatama; See on üks palju reisinud mees;
tud-kesksõna ehk umbisikulise tegumoe mineviku partitsiip: Tema laul on nüüd lauldud; Jüri viskas täiskirjutatud lehe prügikasti.

Mineviku partitsiip võib olla lauses

öeldise osa: Ta on varemgi siin käinud,
täiend: Alustatud töö jäigi pooleli,
öeldistäide: Kas see on müüdud?,
seisundimäärus: Õhtu hakul jõudis ta surmani väsinuna koju.

Kesksõnatarind

Pikemalt artiklis Kesksõnatarind

Kesksõnatarindi ehk kesksõna sisaldava fraasi peasõna on v-, tav-, nud- või tud-kesksõna.

Jaatava kesksõnatarindi eitav vaste on tarind, mille peasõna on mitte-perifiksiga kesksõna, s.t et nud- või tud-tarindi eitav vaste on mata-tarind.

Kesksõnatarind kui käändeline tarind võib olla lauses

täiend - mata-vorm fraasi peasõnaga ei ühildu: Lahti seletamata küsimusele on raske vastata,
öeldistäide: Ta on väga väsinud, See toit on halvasti söödav,
seisundimäärus: Tööd said kiiresti tehtud, Tööd jäid põhjalikult tegemata.

Väljaspool sekundaartarindit võib

nud- võ tud-kesksõna olla tegusõna liitvormi osa: Ta on töötanud,
tud-kesksõna olla perifrastilise passiivivormi osa: Saab kõvasti tööd tehtud.

Vaata ka

Tegusõnafraas

Viited

Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare 1993. Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, § 45–47; § 172–174.
Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 1997. Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti keele Sihtasutus, M 77–79.