Kirbulised

"Kirp" suunab siia. Sirbi lisalehe kohta vaata artiklit Kirp (Sirbi lisaleht).

Kirbulised (Siphonaptera) on selts parasiitseid putukaid, keda on maailmas umbes 2400 liiki. Kesk-Euroopas on neid umbes 70. Nende pikkus on 1,5–4,5 millimeetrit. Kirpude pea, rindmik ja tagakeha on omavahel tugevasti kokku kasvanud, nendevahelised piirid pole selged. Keha lülistus on selge.

Kirbulised
Kirp
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Klass	Putukad Insecta
Selts	Kirbulised Siphonaptera

Pea on kirbulistel väike, kumer, tugevasti vastu rindmikku liibunud. Tundlad on lühikesed, silmad on nõrgalt arenenud. Kirbuliste suised on pistmistüüpi, suunatud alla.

Kõik kirbud on imetajate ja lindude ektoparasiidid. Valmikute toiduks on peremeeste veri, mille saamiseks kirbud tema naha läbi hammustavad ja siis tekkinud augu kaudu imevad. Kirpude külgedelt lamenenud keha võimaldab neil osavalt peremehe karvade või sulgede vahel liikuda. Tavaliselt eelistavad kirbud mingit kindlat linnu- või loomaliiki, kuid kui õiget peremeest pole parasjagu leida, võivad nad imeda ka teiste loomade verd. Näiteks ründavad inimest sageli kassikirp (Ctenocephalides felis) ja koerakirp (C. canis). Inimesekirp (Pulex irritans) on seoses keskküttega majade kasutuselevõtuga hoopis harvemini esinev ja kantud punasesse raamatusse.

Kirbud võivad pikka aega nälgida, peaaegu aasta. Kui kirpe hoiti vaid detriidiga täidetud ruumis, kus neil polnud võimalust verd imeda, pidasid nad vastu poolteist aastat.

Hüppevõime on eri liikidel erinevalt arenenud. Sellistel kirpudel, kelle peremeheks on aktiivselt ringi liikuvad, kindla pesakohata loomad, nagu näiteks koerad ja kassid, on hüppevõime väga hea, sellal kui lindude ja urgudes elavate näriliste parasiidid hüppavad tunduvalt kehvemini, kuna peremeheni jõudmine on palju kindlamini tagatud.

Selle tõttu, et kirbud võivad minna ühelt loomaliigilt teisele, võivad nad olla väga ohtlikud haiguste edasikandjatena. Kõige tuntum on muidugi katku ülekandmine selle looduslikest reservuaaridest näriliste seas inimestele, aegade jooksul on selle tagajärjel hukkunud kümneid miljoneid inimesi.

Paljunemine

Pärast paaritumist muneb emane kirp sõltuvalt liigist 20–500 muna. Selleks ei lahku ta peremehe kehalt, vaid poetab munad väikeste kogumikena tema elupaika. Emased võivad muneda mitu korda, kahe munemise vahel aga peavad nad jälle verd imema. 4–5 päeva pärast kooruvad usjad, jalutud, kuid siiski väga liikuvad vastsed. Neil on olemas ka nõrgalt arenenud haukamissuised. Vastsed vajavad arenguks niiskust, seetõttu kaevuvad nad enamasti peremehe elukoha pinnasesse. Vastsete toiduks on kõikvõimalikud orgaanilised jäänused, mõnikord on arengu lõpetamiseks hädavajalik valmiku väljaheidete (st pooleldi seeditud vere) söömine. Täiskasvanud vastne teeb endale võrgendniidist kookoni ja nukkub selles. Nukujärgu kestus on tavaliselt 8–14 päeva, kuid võib ulatuda ka mitme kuuni. Ühe kirbupõlvkonna areng võtab aega mõnest nädalast ühe aastani. Koorunud valmikud otsivad endale omal käel peremehe ja ronivad tema kehale.

Omapärane on Ameerikas, Aafrikas ja Madagaskaril elava liivakirbu (Dermatophilus penetrans) eluviis. Viljastatud emane tungib mõne imetaja nahasse ja jääb sinna elama. Tema tagakeha puhetub, lõpuks tekib haavand, mille kaudu kirp mune väliskeskkonda poetab. Liivakirbu tegevus on peremehele väga piinarikas, sest emast ei või nahas katki pigistada – see kutsub esile raske põletiku.