Koomiks

Koomiks on lühikese tekstiga joonistuste sari, mis moodustab seotud narratiivi.

Tekst võib esineda jutu- ja mõttemullidena või pildipealkirjadena. Kõige sagedasemad koomiksitüübid on ajalehekoomiks, koomiksiajakiri ja koomiksiraamat. Ajalehekoomiks koosneb enamasti kolmest-neljast pildist, see on sagedasti mustvalge ja joonistusstiililt lihtne. Mitmed ajalehekoomiksid põhinevad lühikesel naljakal sündmusel, kuid need võivad kujutada ka pikka järjejuttu. Koomiksiajakirjad sisaldavad mitut paari lehekülje pikkust lugu. Koomiksiraamatud jutustavad tavaliselt ühe pika loo. Koomikseid avaldatakse ka veebis.

Pikemaid, teemalt tõsisemaid ja keerulisema joonistusstiiliga koomikseid on nimetatud ka graafilisteks romaanideks ehk koomiksromaanideks.

Ajalugu

Koomiksilaadse narratiivikujutamise sündi on raske ajaliselt kindlaks määrata. Keskajast pärineval Bayeux' vaibal on ajaloosündmusi esitatud piltjutustustena. Ka jutumulli tunti juba keskajal, nii et koomiksi jutustusvõtted on mingil kujul olnud olemas juba ammu. Koomiksialgeid võib leida ka religioossest kirjandusest. Nimelt hakati juba 17. sajandil kujutama Piibli-stseene piltjuttudena.

19. sajandi Euroopa piltjutustusi, millest tuntuim näide on ilmselt sakslase Wilhelm Buschi aastal 1865 avaldatud "Max ja Moritz", võib pidada praeguste koomiksite otsesteks eelkäijateks. Nendes jutustatakse lugu järjestikuste piltidega, mida toetab sageli riimiline tekst.

"The Yellow Kid"

Koomiks oma praegusel kujul, mille tunnusteks on muu hulgas järjepidevus ja püsivad tegelased, sündis siiski alles 1890. aastatel Ameerika ajakirjanduses. Selle esimeseks esindajaks peetakse Richard Felton Outcaulti joonistatud koomiksit "The Yellow Kid", mis ilmus esimest korda 1895. aastal. Sarja peategelane oli kiilaspäine poiss kollase öösärgiga, kuhu poisi repliike kirjutati.

Varaseimad kõige kauem ilmunud ajalehekoomiksid olid muu hulgas "The Katzenjammer Kids" (1897, jätkub tänapäevani), mis oli koomiksi "Max ja Moritz" imitatsioon, ning "Mutt and Jeff" (1907–1982).

Aastal 1929 alustasid kangelaskarakterid Buck Rogers ja Tarzan. See tähendas murrangut koomiksiajaloos. Seniajani olid koomiksid peaaegu eranditult olnud koomilised karikatuurid, uued sangarilood püüdsid koomika asemel rõhuda põnevusele ja realistlikumale joonistusviisile. Superman asstal 1938, Batman asstal 1939, Wonder Woman asstal 1941, Hulk asstal 1962 ja Ämblikmees aastal 1962. Teine maailmasõda suurendas koomiksite edu: see oli populaarne ajaviide Ameerika sõdurite seas.

Pärast Teist maailmasõda arenes Jaapanis Ameerika mõjutusel manga. USA-s kogusid populaarsust kriminaal-, ulme- ja õuduskoomiksid. Eriti viimased põhjustasid 1950. aastate Ameerika Ühendriikides muret, et koomiksid avaldavad halba mõju lastele ja noortele.

Mingis mõttes koomiksirevolutsioon toimus 1960. aastate Ameerikas underground-liikumise kaudu. Rohkem hakati käsitlema sotsiaalseid tabusid ning vähem kergeid ja meelelahutuslikke teemasid. See viis koomiksi eemale "laste meelelahutusest", tehes sellest eraldi kunstistiili traditsioonilisemate kõrvale.

Euroopa koomiks oli pikka aega Ameerika varjus, kuid hakkas esile tõusma pärast sõda. Euroopa koomiksid olid vabad Ameerikas välja kujunenud tavast hoida huumor ja põnevus eraldi ja kasutada naljakates koomiksites peamiselt minimalistlikku väljendusviisi.

Eesti koomiksile pani aluse Karl August Hindrey oma piltvärsslugudega ("Jaunart Jauram", "Seene Mikk", "Piripilli-Liisu") 20. sajandi algul. Olulisemad eesti koomiksikunstnikud on Olimar Kallas, Edgar Valter, Romulus Tiitus, Madis Ots jt.

Vaata ka

Kirjandus

Mari Laaniste, "Koomiksi väärtustamisest kunstina" – Vikerkaar 1999, nr 10, lk 65–85
Mari Laaniste, "Lühiülevaade eesti koomiksi ajaloost" – Vikerkaar 2001, nr 1, lk 77–85; nr 4, lk 75–85 ja nr 7, lk 83–91

Välislingid

Eesti Koomiks – kogumik Eesti koomiksikunstnike ja nende tööde kohta.