Kuldamine

Kuldamine on mittemetallist (näiteks puidu, keraamika või värvipinna) või kullast odavamast metallist (hõbe, pronks või muu) pinna katmine kullaga (vahel käsitletakse ühe kuldamisviisina ka katmist hõbedaga). Kuldamistehnikad jaotatakse mehaanilisteks (lehtkullaga katmine) ja keemilisteks (amalgaamkuldamine, uusaegsed elektrokeemilised menetlused). Lisaks kaunimale, luksuslikumale ja prestiižsemale välimusele annab kuldamine metallipinnale ka kaitse korrosiooni eest.

Kahjustunud kullatisega puuskulptuur lähivaates. Puust viinamarjakobaralt on irdunud kriitkrunt koos väga õhukese kullakihiga

15. sajandil loodud tondo raamilt paistab kulunud kullatise alt punane booluskrundikiht

Sõnavara

Tavakeeles mõeldakse kuldamise all mitte vaid kullaga katmist, vaid igasugust kullavärviliseks muutmist, sealhulgas ülekantud tähenduses.

Kuldamise tehnikad

Lehtkullaga kuldamine

Lehtkullaga kuldamist kasutatakse tahvelmaalis ja raamatumaalis, samuti mööblikunstis ja nahkehistöös. Kuigi kullaleht on võimalik liimida ka otse värvi-, pärgamendi- või puupinnale, kasutatakse enamikul juhtudel erilist krunti, millele kullaleht kinnitatakse. Krunt võib olla kriitkrunt või valmistatakse see boolusest ja sideainest ja poleeritakse väga siledaks.

Lehtkuld on imeõhuke leht kõrge prooviga kullast. Eelnevalt krunditud ja lihvitud puidule kinnitatakse see eriliste lakkide abil. Lehtkuld ei oksüdeeru ja ta säilitab oma sära väga pikka aega, kuid samas on kullatis väga õhuke ja õrn. Tihti ongi vanad kullatud pinnad kulunud, nii et kullatise alt kumab punane booluskrundikiht. Vanal esemel särava kullakihi alt booluse nägemine on töö kvaliteeti näitav märk, et tegemist on ehtsa kullatise, mitte aga kulda imiteeriva pronksipulbriga.

• 
  Iga kullalehe paksus on vähem kui mikromeeter (enamasti 100 nm), vähimgi õhu liikumine viib kerge lehe lendu
• 
  Kullalehed võetakse ükshaaval paberümbrikust ja vajutatakse booluskrundile
• 
  Kullalehtedega kaetud raam on valmis silumiseks ahhaatsiluriga
• Video: lehtkulla kasutamine 1400. aastate maalist koopia valmistamisel

Amalgaamkuldamine

Amalgaamkuldamine on kõige vanem keemilise kuldamise viis, tuntud juba antiikajal. Kasutatakse metallpindade kuldamiseks. Kuld seotakse elavhõbedaga kuldamalgaamiks. Kullatav pind kaetakse amalgaamiga, seejärel pinda kuumutatakse. Elavhõbe aurub kuumuse toimel ja pinnale jääb puhas kullakiht.

Seda töölistele ülimalt tervistkahjustavat tehnikat kasutati keskajal laialdaselt arhitektuuris, eelkõige kirikukatuste ja ristide kuldamiseks, Venemaal näiteks alates 11. sajandist, kuid sel viisil on kullatud ka Iisaku katedraali kuppel. Samal viisil maaliti amalgaamiga metallile ikoone, figuure ja ornamente, üks säilinud näide on 13. sajandist pärit uksed Suzdali Jumalaema Sündimise peakirikus.

Seda kuldamistehnoloogiat kasutati järjekindlalt 19. sajandi 1840. aastateni, mil seda hakkas tasapisi asendama elektrokeemiline kuldamine.

• 
  Amalgaamkullatud langobardi linnumotiiviga fiibula 6.-7. sajandist, hauapanus Nocera Umbrast, Itaalia
• 
  Kuldamalgaamiga maalitud stseenid ja ornamendid pronksustel Suzdali Jumalaema peakirikus
• 
  Taondatud hõbedast ja amalgaamkullatud veinitass, 7. sajand, Sogdiana, Usbekistan
• 
  Vladimiri Jumalaema Uinumise peakiriku 12. sajandil kullatud vaskkatuse fragmendid
• 
  Vasesulamist ja kullatud 14. sajandi situla Alhambrast, Granadast
• 
  Innsbrucki Goldenes Dachl on kaetud amalgaamkullatud vasest plaatidega
• 
  Kuldkaunistustega teraskiiver 16. sajandist

Elektrokeemiline kuldamine

Elektrokeemiline kuldamine rajaneb redoksprotsessil, mis toimub kulla ioone sisaldava lahuse keskkonnas metalli pinnal. Hästi puhastatud ja poleeritud pinnaga vasest ese asetatakse kuld(III)kloriidi lahusesse. Kuld redutseerub ja sadestub metalleseme pinnale ja vask oksüdeerub vask(II)-ioonidena lahusesse.

2Au³⁺ + 3Cu → 2Au + 3Cu²⁺

Tavaliselt lahust kuumutatakse protsessi ajal 700 kraadini. Nii tekib esemel vase ja kullakihi vahele difusioonikiht, mis parandab kullakihi nakkumist.

Kuldamise imiteerimine muude materjalidega

Kuldamist võib imiteerida metallikefektiga värviga, vanade esemete puhul on sageli kasutatud sideainega segatud pronksipulbrit. Pronksipuruga kaetud pinnad oksüdeeruvad aja jooksul tumedaks ja tumenemise aeg sõltub sellest, millise sideaine ja pronksipuruga on tegu. Põhimõtteliselt on pronksipulbriga katmine rohkem värvimine kui kuldamine, nn "vaesemehe kuldamine".

Nahkehistöös kasutatakse kuldamist samuti pronksivärvil baseeruva nn termofooliumiga. Termofoolium on lavsaankile, mille alumine pool on kaetud metallipuudri (pronks, alumiinium jt.), värv- ning liimainetega. Foolium pannakse nahale matt pool vastu nahka, sellele asetatakse kalkapaberil kavand. Templeid kuumutatakse lahtisel tulel ja surutakse soovitud kohale. Jäljendite tegemiseks saab kasutada ka põletusaparaati, triikrauda, lõigete võtmiseks kasutatavat jäljendusratast. Selle kaunistamisvõtte puuduseks on pronksi oksüdeerumine ja dekoor muutub ajajooksul rohekaks.

Vanal mööblil ja pildiraamidel on vahel kulda imiteeritud odavama hõbedalehega, mis on omakorda kaetud šellakiga.

Ajaloolistel 16.-17. sajandi kuldnahktapeetidel saavutati hõbedane pind ehtsa hõbedapulbriga ja kuldpind erilise retsepti järgi keedetud värnitsat kasutades.

• 
  Pronksipulbri purk avatuna
• 
  Pronksivärviga värvitud ornamendiga kaunistatud voldikuks 1881. aastast
• 
  1660. aastate kuldnahktapeedi fragment

Vaata ka

• lüsterkeraamika
• lüstermaaling
• lakkehistöö

Välislingid

• Kuldamine. - Kiviraiumine ajaloost praktikani
• Kuldamine. - KHK e-õpe
• Video: Gold-ground panel painting (Khan Academy video; lehtkuldamine keskaegses tahvelmaalis)
• Video: The arts and crafts specialists of Versailles - Gilding on metal (metallobjekti kuldamine kullalehega)
• Fire Gilding of Arms and Armor. Heilbrunn Timeline of Art History
• Video: Fire gilding (amalgaamkuldamine)