Sõltumatud Kuningriiklased
Sõltumatud Kuningriiklased oli Eesti valimisliit, mis sai 1992. aastal VII Riigikogu valimistel 7,12% häältest ja 8 kohta.[1]
Sõltumatud Kuningriiklased koosnesid kahest osast: erakonnast Eesti Rojalistlik Partei ja survegrupist Rojalistlik Ühendus "Vaba Toome", mis parodeeris ühendust "Vaba Eesti".
Enamasti on seda peetud naljaga pooleks tehtud protestiaktsiooniks, mis osutus ootamatult edukaks. Kuningriiklaste fraktsiooni kuulusid tuntud välispoliitika kommentaator Vambola Põder (suri 1993, asendusliikmeks sai Mihkel Kraav), välispoliitika kommentaator Tõnu Kõrda, ajakirjanik Ralf R. Parve, ajakirjanik Rein Kikerpill, ajakirjanik ja humorist Kirill Teiter, humorist ja luuletaja Priit Aimla, kunstnik Lembit Küüts, fraktsiooni juhtis Kalle Kulbok.
Kuningriiklaste formaalseks loosungiks oli küll kuningriigi kehtestamine Eestis, kuid oma parlamentaarses tegevuses osalesid nad agaralt vasttaastatud Eesti Vabariigi ülesehitustöös. Nad järgisid konstruktiivse neutraliteedi põhimõtet ehk liitumata Riigikogu huvigruppidega toetati Eesti rahvusriiklust arendavaid samme, sõltumata sellest, kas need lähtusid valitsevalt koalitsioonilt või opositsioonilt.
Kuningriiklaste protestimeelest võib kõnelda vaid juhtudel, mil koalitsiooni või opositsiooni seaduseelnõud ei vastanud kuningriiklaste vaadetele ja arusaamadele õiglusest ja rahvavõimust, sellistel juhtudel rakendati ka tavatuid aktsioone, nagu fraktsioonivahetajate löömine rändrüütliteks, nõiatrummi põristamist Riigikogu saalis enne istungit (vastukaaluna kavandatavale luterlikule ühispalvusele), Jüriöö ülestõusu 650. aastapäeva tähistamist ohvritalitusega Lindamäel ja tulede süütamisega Pika Hermanni tornis, lahkuvatele Vene vägedele medali "Eestimaa vabastamise eest" annetamist, Torgu valla taastamist selle kuningriigiks kuulutamise kaudu jms. Taolised aktsioonid olid hetkel tõhusad, kuid paraku jätsid kuningriiklastest kerglase mulje, mis varjutas nende tõsist tööd nii parlamendis kui selle komisjonides.
Kuningriiklaste sõltumatus ja ettearvamatus ärritas nii mõndagi poliitilist jõudu ning järgmistel valimistel leiti formaalne ettekääne neist vabanemiseks. Kuningriiklased esitasid oma kandidaatide nimekirjad valimiskomisjonile viimasel hetkel, komisjon leidis suure osa kandidaatide dokumentidest pisivigu, aga aeg dokumentide parandamiseks ja uuestiesitamiseks oli juba lõppenud.