Läänemänd
Läänemänd (Pinus monticola) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide rühma ja alamperekonda Strobus.
Läänemänd | |
---|---|
Läänemännid Idahos | |
Kaitsestaatus | |
Taksonoomia | |
Riik |
Taimed Plantae |
Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
Klass |
Okaspuud Pinopsida |
Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
Sugukond |
Männilised Pinaceae |
Perekond |
Mänd Pinus |
Liik |
Läänemänd |
Binaarne nimetus | |
Pinus monticola Douglas ex D. Don (1832) | |
| |
Sünonüümid | |
|
Liigi looduslik levila on USA loodeosas ja Kanada Briti Columbia provintsi lõunaosas. Euroopasse tõi läänemänni 1830. aastal šoti botaanik David Douglas, kes on ühtlasi selle liigi esmakirjeldaja.
Kirjeldus
muudaLäänemänd on kõrge ja pikaealine okaspuu, mille maksimaalne eluiga võib ületada 600 aastat. Puu kasvab 45–55 m, harva kuni 70 m kõrguseks.[3]
Võra on noorel puul kitsaskooniline, vananedes muutub ümaramaks või tipuosas laiuvaks. Tüvi on valdavalt sirge, läbimõõt on tavaliselt umbes 1 m, maksimaalselt kuni 2,5 m[3]. Puukoor on noorelt sile, hallikasroheline, plaatjas, vananedes pikirõmeline.[4]
Juurestik on keskmise kasvukiirusega ja selle ulatus sõltub otseselt kasvupinnase sügavusest ja pinnasevee tasemest. Umbes 65% kogu juurestikust on pinnase pealmises 30 cm paksuses kihis. Narmasjuured võivad ulatuda puust kuni 8 m kaugusele.[5]
Pungad on ellipsoidsed või silinderjad, punakaspruunid, veidi vaigused ja kuni 4–5 mm pikad[3]. Võrsed on läikivad, rohekad-hallikaspruunid. Okkad on viiekaupa kimbus, 4–10 cm pikad, jäigad, sirged, kolmetahulised, hallikasrohelised, terava või tömpterava tipuga ja püsivad võrsetel 3–4 aastat.[4]
Isasõisikud on kahvatukollased, ellipsoidsed ja 1–1½ cm pikad. Emasõisikud on üksikud või 3 kaupa (harva kuni 5 kaupa), kollakad ja tipmised. Käbid on 15–20 (37) cm pikad, kitsassilinderjad ja sageli kaarjalt kõverdunud, rohelised kuni purpurpunased, valminult kollakaspruunid ja vaigused.[4] Seemned on helepruunid, kest on 5–7 mm pikk, tiivake 2–2,5 cm pikk.[3]
Levila ja ökoloogia
muudaLäänemänd kasvab alal Kanada Briti Columbia provintsist põhjas kuni USA California osariigini lõunas.
Kasvukoha kõrgused piirkonniti:[5]
Piirkond | Kõrgus merepinnast, m |
---|---|
Briti Columbia | 0–450 |
Vancouveri saar | 0–1200 |
Kaskaadid | 350–1850 |
Siskiyou mäed | 1830–2140 |
Sierra Nevada | 1830–2300 (3350) |
Kliima
muudaRannikupiirkond ja Kaskaadid
muudaLevila loode- ja keskosas, mis hõlmab Vancouveri saart, Kaskaade ja Siskiyou mägesid, valitseb mereline kliima. Talved on seal pehmed ja sademeterohked ning suved on soojad ja kuivad. Vancouveri saarel ja Kaskaadides sajab aastas keskmiselt 1500–2010 mm, Siskiyou mägedes 510–1520 mm. Talvine lumepiir algab 600 m kõrguselt üle merepinna, seal esineb lund paksude kihtidena. Talvised temperatuurid langevad selles piirkonnas kuni –18 °C ja suvel tõusevad kuni 38 °C. Aasta kõige külmem kuu on jaanuar ning kõige soojemad on juuli ja august. Külmavaba periood kestab rannikupiirkonnas 200 ööpäeva ja Kaskaadides 90 ööpäeva.[5]
Sierra Nevada piirkond
muudaLäänemänni Sierra Nevada kasvupiirkonnas esineb aastas sademeid keskmiselt 760–1500 mm. Kui harvad suvised äikesetormid välja arvata, siis tuleb peaaegu kogu sademehulk talvise lume arvelt. Veebruari keskmine temperatuur on –9 °C, temperatuurid võivad selles piirkonnas langeda talvel kuni –32 °C. Juuli-augusti keskmine temperatuur on 27 °C, suvised temperatuurid võivad tõusta kuni 37 °C. Külmavaba periood on 90–180 ööpäeva, kuid külmakraade võib esineda suvelgi, mis põhjustab tihti noorte puude hukkumist.[5]
Sisemaa piirkond
muudaSisemaa piirkonnas (Kaljumäestiku keskosa), millest Vaikne ookean jääb ligi 400 km kaugusele, on suved küllaltki kuivad. Sademeid esineb aastas keskmiselt 710–1520 mm, millest 62% esineb sügisel ja talvel ning vaid 14% suvel. Lund sajab 1,22–6,20 m. Piirkonna aasta keskmine temperatuur on 4–10 °C, talvised temperatuurid võivad langeda kuni –40 °C ning suvised tõusta kuni 42 °C. Vegetatsiooniperioodi pikkus sõltub kasvukoha kõrgusest ja on 60–160 ööpäeva.[5]
Kasvupinnas
muudaWashingtoni ja Oregoni rannikupiirkonna parimad läänemänni metsad kasvavad sügavatel poorsetel muldadel, kuid laialt levinud kasvupinnasteks selles piirkonnas on siiski toitainetevaesed liivmullad. Mullad on üldjuhul keskmise sügavuse ja happelise reaktsiooniga. Tüüpilisteks muldadeks on leetmullad.[5]
Sisemaa kasvupiirkonnas on mullahorisont 25–230 cm paks. Lähtekivimiteks on graniit, kilt, kvartsiit, argilliit, liivakivi ja savikilt. Tihti on kivisemad mullad moodustunud basaldist, liustikusetetest, jõesetetest ja järvesetetest. Ülemistes mullahorisontides esineb tihti löss. Muldadest on kõige rohkem esindatud leetmullad. Kasvupinnase pH on 4,5–6,8.[5]
Läänemänni metsad
muudaLäänemänd võib moodustada puhaspuistuid, kuid sagedamini kasvab ta segametsades kas domineeriva või mittedomineeriva puuliigina. Metsades, kus läänemänd domineerib, võib temaga koos esineda järgmisi liike: Engelmanni kuusk (Picea engelmannii), harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii), hiigel-elupuu (Thuja plicata), hiigelnulg (Abies grandis), keerdmänd (Pinus contorta), kollane mänd (Pinus ponderosa), läänelehis (Larix occidentalis), läänetsuuga (Tsuga heterophylla), Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana), mäginulg (Abies lasiocarpa) ja tore nulg (Abies magnifica).[5]
Teistes metsatüüpides, kus läänemänd ei domineeri, on tema kaasliikideks tavaliselt ameerika haab (Populus tremuloides), Balfouri mänd (Pinus balfouriana), hall nulg (Abies concolor), hõbenulg (Abies nobilis), Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi), kalifornia ebaküpress (Chamaecyparis lawsoniana), kalifornia lõhnaseeder (Calocedrus decurrens), kaljumänd (Pinus flexilis), lühiokkaline jugapuu (Taxus brevifolia), Menziesi maasikapuu (Arbutus menziesii), paberikask (Betula papyrifera), sitka kuusk (Picea sitchensis), suhkrumänd (Pinus lambertiana), suurelehine vaher (Acer macrophyllum), valgetüveline seedermänd (Pinus albicaulis) ja õilis nulg (Abies amabilis).[5]
Läänemänd toiduallikana
muudaPõdrad (Alces alces) ja mustsaba-hirved (Odocoileus hemionus) toituvad läänemänni võrsetest karmidel talvedel, kui põhitoidust enam ei piisa. Seemned on väga oluliseks toiduallikaks närilistele, eriti Ameerika punaoravale (Tamiasciurus hudsonicus) ja helehamstrikule (Peromyscus).[6]
Paljunemine
muudaLäänemänd on ühekojaline okaspuu ja paljuneb seemnete abil. Käbikandvus algab väga varakult, soodsate kasvutingimuste korral juba 7 aasta vanuselt. Tolmlemine toimub maist kuni juuli alguseni, sõltuvalt kasvukoha kõrgusest ja ilmadest ning kestab keskmiselt 8,5 ööpäeva. Seemned valmivad tolmlemisele järgneva aasta augustis-septembris. Sisemaa kasvupiirkonnas on 15% seemnetest varisenud augusti lõpuks, 85% oktoobri lõpuks ning ülejäänud 15% langeb hilissügisel ja talvel. Head seemneaastad korduvad 3-4 aasta järel. Ühes käbis on keskmiselt 226 seemet ja ühe seemne mass on 14,2–32,4 mg. Valminud seemnete hulka võivad oluliselt vähendada kahjurid ning seemnetest toituvad linnud ja oravad. Seemnete peamine levitaja on tuul, mis kannab nad üldjuhul kuni 120 m, harva kuni 800 m kaugusele puust.[5]
Haigused ja kahjurid
muudaSeenhaigused
muudaLäänemänd on väga vastuvõtlik männi-koorepõletikule, mida põhjustab seen Cronartium ribicola. See seenhaigus on kõige olulisem Põhja-Ameerika viieokkaliste mändide kahjustaja. Seene poolt toodetud eosed kanduvad tuule abil kuni 17 km kaugusele, nakatades mändide okkaid. Nakatunud puud üldjuhul hukkuvad. Haigust püütakse ohjeldada geneetiliselt vastupidavate isendite väljavalimisega.[6]
Läänemänni okkakahjustusi põhjustavad veel järgmised seened: Lophodermella arcuata, Lophodermium nitens ja Bifusella linearis.[6]
Juuremädanikku põhjustavad külmaseened (Armillaria spp). Haiguse tõttu kuivavad okkad, puu kiratseb, juured mädanevad ning puu nõrgeneb või hukkub.[6]
Männi-juurepess (Heterobasidion annosum) põhjustab samuti lokaalselt puude hukkumist. Seene spoorid levivad õhu kaudu, nakatades värskelt maha saetud puude kände. Kännu juurte kaudu levib seen kõrvalkasvavatele puudele. Haigust saab üsna edukalt tõrjuda biopreparaatidega.[6]
Kahjurputukad
muudaKahjurputukatest põhjustab kõige suuremat kahju mäestiku-männiürask (Dendroctonus ponderosae), kelle epideemilised rünnakud toimuvad periooditi ja vähendavad läänemänni majandusmetsadest saadavat tulu. Tihti toimuvad üraskiründed pärast puude nakatumist koorepõletikku. Haiguste tõttu nõrgenenud puid ründavad veel üraskiliigid Dendroctonus valens ja Ips emarginatus.[5]
Kasutamine
muudaLäänemänni puit on kerge, keskmiselt madalamate tugevusomadustega, kergelt töödeldav ja liimitav, helekollaka tooniga, vähese vaigusisaldusega, kuivamisel väikese kokkutõmbumisega. Puit on kõrgelt hinnatud saematerjal, mida kasutatakse peamiselt akende, uste (k.a raamid), tikkude, kastide ja puitkonstruktsioonide valmistamisel.[7]
Puidu füüsikalised ja mehaanilised omadused on toodud alljärgnevas tabelis:[7]
Omadus | Väärtus | |
---|---|---|
Tihedus, värske/õhkkuiv puit* | 355/383 kg/m³ | |
Erikaal, õhkkuiv puit* | 0,36 | |
Kõvadus, ristikiudu/pikikiudu | 1700/2280 N | |
Elastsusmoodul, värske/õhkkuiv puit* | 8200/10100 MPa | |
Paindetugevus, värske/õhkkuiv puit* | 33,3/64,1 MPa | |
Survetugevus, (õhkkuiv puit*) pikikiudu/ristikiudu | 36,1/3,23 MPa | |
Nihketugevus, õhkkuiv puit* | 6,34 MPa | |
Lõiketugevus, õhkkuiv puit* | 35,4 N/mm | |
Ruumala kahanemine, õhkkuiv puit* | 6% | |
õhkkuiv puit* – niiskusesisaldus 12% |
Dekoratiivse välimusega läänemändi kasvatatakse mõnel määral ilupuuna parkides ja aedades.
Kasvatamine Eestis
muudaLäänemänni tõi Euroopasse 1830. aastal šoti botaanik David Douglas (1799–1834). Eestisse introdutseeriti läänemänd 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses.[4] Eestis peaks talle sobima saarte ja rannikupiirkonna kliima, kuna külma talub ta kuni –29...–34 °C.[8] Siiski esineb läänemändi meil harva, kuna peamiseks takistuseks on tema suur vastuvõtlikkus männi-koorepõletikule. Üle 14 m kõrgune puu kasvab Saaremaal Kuusnõmmel ja kannab rikkalikult käbisid, mis on meil kasvavatest okaspuude käbidest kõige pikemad.[4]
Viited
muuda- ↑ "Conifer database: "Pinus monticola"". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 06.06.2010.
- ↑ Farjon, A. (2011). Pinus monticola. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2013.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "Pinus monticola". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 06.06.2010.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
- ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 "Eastern white pine". www.na.fs.fed.us (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 4.09.2010. Vaadatud 06.06.2010.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 "Pinus monticola". www.fs.fed.us (inglise). Vaadatud 06.06.2010.
- ↑ 7,0 7,1 "Western white pine" (PDF). www.naturallywood.com (inglise). FPInnovations - Forintek. Vaadatud 07.06.2010.[alaline kõdulink]
- ↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
Välislingid
muudaPildid, videod ja helifailid Commonsis: Läänemänd |
- Läänemänd andmebaasis eElurikkus