Läti Henrik

Läti Henrik ehk Henrik (läti keeles Latviešu Indriķis, ladina keeles Henricus Lettus, Henricus de Lettis, saksa keeles Heinrich von Lettland; enne 1188. – pärast 1259. aastat) oli ristiusu preester ja kroonik, Eesti ja Läti ristiusustamise (Balti ristisõdade ja selle osa, mida nimetatakse eestlaste muistseks vabadusvõitluseks) sündmusi (1180–1227) kajastava "Liivimaa kroonika" autor. Henriku autorsus on küll üldtunnustatud, kuid ükski kroonikakäsikiri teda otsesõnu autoriks ei nimeta. Kõik andmed krooniku kohta pärinevad samast kroonikast. Seetõttu on tema elukäigus palju oletuslikku, näiteks tema noorusest (kuni 1208. aastani) pole teada ühtegi kindlat fakti.

Elukäik

Henrik oli tõenäoliselt pärit Põhja-Saksamaalt Magdeburgi ümbrusest, kuid (ilmselt alusetult) on oletatud ka tema Liivimaa (läti, liivi või eesti) päritolu. Ta sai hariduse Saksamaal ja asus noorelt Albert von Buxhoevedeni (piiskop Alberti) teenistusse. Henrik saabus Liivimaale 1205. aasta paiku ning pühitseti "Liivimaa kroonika" järgi vaimulikuks 1208. aastal. Kirikuõiguse kohaselt pidi ta selleks ajaks olema vähemalt 20-aastane, seetõttu on tema sünniajaks peetud kas aastat 1188 või varasemat aega.

Henrik teenis latgalitega asustatud Ümera (Imera, Ymera, läti Jumara) piirkonnas, olles preestriks Rubenes, mis ilmselt tema järgi sai oma saksakeelse nime Papendorf (papi- ehk preestriküla). Henrik veetis seal suurema osa oma elust. On arvatud, et ta võis mõnda aega olla ka Lääne-Mihkli (Pärnu-Mihkli) kirikukihelkonna preester, seda küll alles pärast 1220. aastaid.

Saksa, ladina, läti, liivi ja eesti keele oskajana viibis Henrik aastatel 1225–1227 tõlgina paavst Honorius III legaadi Modena Wilhelmi kaaskonnas; on oletatud, et Henrik kirjutas kroonika algselt aruandena Wilhelmile.

1231. ja 1259. aastal on ürikutes mainitud kedagi preester Henrikut, keda on üldiselt peetud kroonika autoriks. Kaudselt toetab seda asjaolu, et 1259. aastal ühe piirivaidluse käigus tunnistajana esineva Henriku puhul on märgitud, et tegemist on juba vana mehega, kelle ülekuulamisega tuleb kiirustada. Kui kroonik Henrik sündinuks enne 1188. aastat, olnuks ta selleks ajaks üle 70 aasta vana.

Kroonikast

Henriku kroonikat peetakse tänapäeval tähtsaimaks allikaks Liivimaa ristisõja kohta. Keskaegsel Liivimaal kirjutist küll tunti, kuid seda kuigivõrd ei kasutatud, kuna toonase poliitilise poleemika jaoks, mis toimus peamiselt Riia peapiiskopi ja Liivi ordu vahel, oli seal kasutamisväärset materjali vähe. Siiski on teksti on kasutanud mitmed hilisemad kroonikud, eriti kasvas kroonika tähtsus 18. sajandil, mil see saksa keelde tõlgiti ja mitmel korral trükis ilmus.

Vahel on ka arvatud, et Henrik on muinaseestlasi käsitlenud tendentslikult. Kuna paljude eesti muistse vabadusvõitluse sündmuste kajastamisel on Henriku kroonika ainus allikas, on seda väga raske tõestada või ümber lükata.

Kirjandus

Arno Rafael Cederberg. Läti Hendriku kroonika käsikirjadest. Tartu, 1923
Andrei Hvostov. Henrik: näidend kaheteistkümnes pildis – Tallinn, Loomingu Raamatukogu, 2006, 71 lk.
Hans Oldekop. Läti Hendriku rahvuse küsimus. Tartu: Ed. Bergman, 1923.
Tähtsad mehed: 6. anne. Toimetanud Matthias Johann Eisen. Tartu: Schnakenburg, 1884. M. J. Eisen. Läti Hindrek ja tema ajaraamat.

Välislingid

Läti Henrik – alliktekstid Vikitekstides