Lümfotsüüt
Lümfotsüüt ehk lümfirakk (ladina keeles lymphocytus) on paljude selgroogsete immuunsüsteemi agranuloosne rakk. Lümfotsüüdid kuuluvad leukotsüütide hulka ja neile omistatakse tähtis osa organismi immuunvastuses.[1][2]
Lümfotsüütide areng, morfoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.
Lümfotsüüdid moodustavad omandatud immuunsuse. Lümfotsüütide populatsioonid liiguvad kehes vere (ligi 2%) ja lümfiga ning neid leidub lümfikoes, lümfisoontes, lümfisõlmedes, harkelundis, põrnas, luuüdis ja vähem muudes kudedes. Lümfotsüütide populatsioonid infiltreeruvad ka kasvaja mikrokeskkonda.
Lümfotsüüdid on väga tundlikud röntgenikiirguse suhtes ja võivad kergesti immuunvastuse minetada.
Inimestel
muudaLümfotsüüdid on kantud kehtivasse inimese tsütoloogia ja histoloogia nomenklatuuri Terminologia Histologica.
Liigitus
muudaLümfotsüüdid erinevad üksteisest diferentseerumiskoha ja funktsioonide poolest. Neid võib eristada spetsiifiliste pinnamarkerite järgi.[3]
Lümfotsüütidel eristatakse kolme põhilist tüüpi:[3]
- NK-rakud ehk loomulikud tapjarakud (suured lümfotsüüdid), mis on osa kaasasündinud immuunsusest;
- B-lümfotsüüdid (väikesed lümfotsüüdid), mis osalevad humoraalses immuunvastuses;
- T-lümfotsüüdid (väikesed lümfotsüüdid), mis osalevad rakulises immuunvastuses.
Lümfotsüütide hulka liigitatakse ka lümfoidkoe arengut mõjutavad rakud.
Retseptorid
muuda
Pikemalt artiklis ''Homing''-retseptor
Homing-retseptor ehk suunaretseptor on lümfotsüütide ja ka metastaseeruvate vähirakkude retseptor, mille abil rakk kinnitub teatud kudedele.
Roomajatel
muudaRoomajate lümfotsüüdid sarnanevad välimuselt imetajate ja lindude lümfotsüütide ja plasmarakkudega. Ka lümfotsüütide ülesanne arvatakse olevat sarnane. Lümfotsüütide repertuaari kuuluvad nii T-lümfotsüüdid (küpsevad tüümuses) kui B-lümfotsüüdid (küpsevad luuüdis).[4]
Lümfotsüüdid liigitatakse väikesteks (5,5–10 µm) ja suurteks (kuni 15 µm).
Lümfotsüütide arv alla 1,5 × 103 raku µL kohta võib inditseerida lümfotsütopeeniat.[5] Lümfotsüütide arvu vähenemist seostatakse madudel loomuliku immunosupressiooniga hormoonide toimel näiteks paaritumisperioodil. Lümfotsütopeeniat esineb ka talveunejärgsel ajal.
Lümfotsüütide arv on väiksem isastel madudel ja kõrgeim juveniilsetel madudel.[4]
Immuunvastus põletikule ei põhjusta madudel alati leukotsütoosi ja analüüs võib näidata normväärtuseid (5–15 × 103 µ/L).
Ebanormaalsed on reaktiivsed või neoplastilised lümfotsüüdid, mida võib olla keeruline eristada. Neoplastilisi lümfotsüüte on tuvastatud lümfosarkoomide korral.
Paiknemine
muudaLümfotsüütide populatsioonide vahekorrad on üksikutes elundites ja perifeerses veres erinevad, näiteks paiknevad T-lümfotsüüdid lümfisõlme parakortikaalses osas ja B-lümfotsüüdid lümfisõlme koore välisosas.[6]
Põrnas paiknevad T-lümfotsüüdid arterioole ümbritsevates tuppedes.
T- ja B-lümfotsüüdid
muudaT-lümfotsüüdid ja B-lümfotsüüdid on adaptiivse immuunvastuse peamised komponendid. T-rakud on seotud rakulise immuunsusega ja diferentseeruvad tüümuses. B-rakud vastutavad peamiselt humoraalse immuunsuse eest (seostumine antikehadega). Algul avastati B-rakud lindude kloakaalpaunast (ladina bursa Fabricii),[7] millest tuleneb ka B-rakkude nimetus. Imetajatel diferentseeruvad B-rakud luuüdis.
T- ja B-rakkude ülesanne on antigeeni esitluse põhjal ära tunda kehavõõraid valke. Antigeeni esitlus on immuunsüsteemi protsess, mille käigus makrofaagid, dendriitrakud ja teised rakud püüavad antigeenid kinni ja tutvustavad neid T-rakkudele. B-rakud reageerivad patogeenidele, tootes suurel hulgal antikehi, mis neutraliseerivad kehavõõrad objektid (bakterid ja viirused). Vastava signaali saabumisel diferentseeruvad B-lümfotsüüdid plasmarakkudeks, mis produtseerivad antigeenidega seonduvaid valke – antikehi.
B- ja T-lümfotsüüte, mis pole kokku puutunud antigeeniga, nimetatakse neitsilikeks või naiivseteks rakkudeks (naive cells). Pärast kokkupuudet antigeeniga diferentseeruvad naiivsed rakud mälurakkudeks ning aktiveeritud B- ja T-rakkudeks, mis diferentseeruvad antikehasid produtseerivateks plasmarakkudeks ning retseptoreid produtseerivateks T-rakkudeks.
Mälurakud on pikaealised – nad võivad organismis püsida kuu ja isegi aastaid. Mälurakud võivad järgmise kokkupuute korral sama antigeeniga väga kiiresti diferentseeruda plasmarakkudeks ning tappurrakkudeks, tagades kiire immuunvastuse.[8]
Lümfotsüütide areng
muuda
Imetajate tüvirakud diferentseeruvad luuüdis mitut tüüpi verelibledeks.[9] Seda protsessi nimetatakse vereloomeks e hematopoeesiks. Protsessi käigus pärinevad kõik diferentseerumata lümfotsüüdid ühisest lümfoidsest eellasrakust. Lümfotsüütide diferentseerumine toimub hierarhiliselt. Lümfotsüütide moodustumise protsessi kutsutakse lümfopoeesiks. B-rakud küpsevad B-lümfotsüütideks luuüdis,[10] aga T-rakud rändavad luuüdist harkelundisse, kus nad valmivad. Pärast B-lümfotsüütide ja T-lümfotsüütide valmimist sisenevad nad perifeersetesse lümfoidsetesse elunditesse (näiteks põrna ja lümfisõlmedesse), kus nad hakkavad täitma oma ülesannet, jälgides sissetungivaid patogeene ja vähirakke.
Lümfotsüüdid, mis on seotud omandatud immuunsusega, diferentseeruvad pärast kokkupuudet antigeeniga efektor- ehk aktiivseteks ja lümfotsüütideks ja mälurakkudeks. Aktiivsete lümfotsüütide ülesanne on kõrvaldada antigeen, tootes antikehi (B-lümfotsüütide puhul), tootes tsütotoksilisi graanuleid (T-rakud) või saates signaale teistele immuunrakkudele (T-abistajarakud). Mälurakud jäävad perifeersetesse kudedesse ja vereringesse pikemaks ajaks, et reageerida samale antigeenile hiljem kiiremini. Nad võivad erinevalt teistest leukotsüütidest elada kuid või aastaid ja isegi kuni organismi elu lõpuni.
Lümfotsüütide arenemisel on tsüsteiin piiravaks teguriks.[11]
Omadused
muuda
Wrighti värvinguga on normaalsel lümfotsüüdil näha tumedalt värvunud suur rakutuum ja vähe eosinofiilset tsütoplasmat. Harilikult on lümfotsüüdi tuuma suurus võrreldav punase vereliblega (diameeter on umbes 7 μm). Polüribosoomid on lümfotsüütide silmapaistvad tunnused. Neid saab vaadelda elektronmikroskoobiga. Perifeerses veres on võimatu eristada B- ja T-rakke.[9] FACSi (läbivoolutsütomeetrit) kasutatakse erinevate lümfotsüütide loendamiseks ja nende osakaalu määramiseks. Selle meetodi puhul eristatakse lümfotsüüte nende pinnavalkude põhjal. Pinnavalkudeks võivad olla immuunglobuliinid või CD-valgud (cluster of differentiation).[3] Lümfotsüütide tüübi määramiseks saab kasutada ka ELISPOT või sekretsiooni analüüsi tehnikat (protsess, mida kasutatakse rakkude identifitseerimiseks nende eritatava valgu põhjal).[12]
| Klass | Funktsioon | Kogus (hulk) | Fenotüübilised markerid |
|---|---|---|---|
| NK-rakud | viiruslikult nakatunud rakkude ja kasvajarakkude lüüsimine | 7% (2–13%) | CD16, CD56 aga mitte CD3 |
| T-abistajarakud | tsütokiinide ja kasvufaktorite tootmine, mis reguleerivad teisi immuunsüsteemi rakke |
46% (28–59%) | TCRαβ, CD3 ja CD4 |
| Tsütotoksilised T-rakud | viiruslikult nakatunud rakkude, kasvajarakkude ja siirikute lüüsimine |
19% (13–32%) | TCRαβ, CD3 ja CD8 |
| γδT-rakud | immuunvastuse regulatsioon ja tsütotoksilisus | 5% (2–8%) | TCRγδ ja CD3 |
| B-rakud | antikehade eritamine | 23% (18–47%) | MHC klass II, CD19 ja CD21 |
Meditsiin
muudaLümfotsüütidega seotud haiguslikud seisundid
muudaKliinilises meditsiinis diagnoositakse mitmeid lümfoproliferatiivseid haigusi, näiteks äge lümfoblastleukeemia, pahaloomulised lümfoomid (Hodgkini lümfoom, mitte-Hodgkini lümfoom), lümfotsütoos jpt.
Tüümuse haiguslikud seisundid
muudaTümektoomia
muuda- Pikemalt artiklis Tümektoomia
Lapseeas tehtud tümektoomia ehk tüümuse eemaldamise järel püüab organism uue olukorraga kohaneda ja korraldada oma tööd, nimelt ei komplekteeri tüümus enam piisavas koguses CD4+ abistajarakke ega saada neid lümfisõlmedesse ja põrna, pärsitud on nii rakuline kui ka humoraalne immuunsus.
T-rakkude anomaaliatega seostatakse järgmisi haiguslikke seisundeid:
- DiGeorge'i sündroom
- CATCH-22 ehk VCFS sündroom ka 22q11 kromosoomi mikrodeletsioon
- Williamsi sündroom
- tüümuse hüpoplaasia jm.
Lümfotsüütide hulk vereproovis
muuda| Vanus | Kogus (hulk) | SI-süsteemi ühikutes |
|---|---|---|
| Vastsündinul | 5500/μL | 5500 × 106/L |
| 12–24 tundi pärast sündi | 5800/μL | 5800 × 106/L |
| 1. sünnijärgsel nädalal | 5000/μL | 5000 × 106/L |
| 2. sünnijärgsel nädalal | 5500/μL | 5500 × 106/L |
| 1. sünnikuu kuni 1. eluaasta | 6000–7000/μL | 6000–7000 × 106/L |
| 2. eluaastal | 6300/μL | 6300 × 106/L |
| 4. eluaastal | 4500/μL | 4500 × 106/L |
| 6. eluaastal | 3500/μL | 3500 × 106/L |
| 8.–20. eluaastal | 2500-3300/μL | 2500–3300 × 106/L |
Lümfotsüüdid moodustavad osa verelibledest ja nende osakaalu väljendatakse protsendina valgete vereliblede hulgast.
Lümfotsüütide arvu suurenemine on lümfotsütoos ja lümfotsüütide arvu langus on lümfotsütopeenia. Suurenenud lümfotsüütide kontsentratsioon viitab tavaliselt viiruslikule infektsioonile (harva viitab suurenenud lümfotsüütide hulk leukeemiale). Vähenenud lümfotsüütide hulk võib kaasa tuua suurenenud nakkusohu pärast operatsiooni või traumat.
HIV
muudaKui inimene nakatub HIV-i, sekkuvad viiruseosakesed T-lümfotsüütide taastootmistsüklisse. T-lümfotsüüte küll komplekteeritakse tavapäraselt, kuid HI-viiruse molekulid ründavad ja hävitavad massiliselt CD4+ T-rakke. Kuna need on immuunvastuse toimimiseks olulised rakud, muutub keha vastuvõtlikuks ka sellistele viirustele, mis terveid inimesi ei mõjutaks. HIV-i nakatumist määratakse tavaliselt CD4+ T-rakkude hulga järgi patsiendi veres, aga ka HIV-antikehade testiga.
Kasvajasse infiltreeruvad lümfotsüüdid
muuda- Pikemalt artiklis TIL-rakk
Mõnede pahaloomuliste kasvajate, näiteks melanoomi[15] ja pärasoolevähi korral lümfotsüüdid migreeruvad ja ründavad kasvajat. Mõnel juhul võib see viia primaarse kasvaja taandumiseni.[16]
Viited
muuda- ↑ "Dorlands Medical Dictionary:lymphocyte". Vaadatud 27.01.2009.
- ↑ "Meditsiinisõnastik" 446:2004.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Marina Aunapuu (2016). Veterinaarhistoloogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 87–88; 276–278.
- ↑ 4,0 4,1 Stacy, Nicole I.; Alleman, A. Rick; Sayler, Katherine A. "Diagnostic Hematology of Reptiles" (PDF). Clin Lab Med. 31: 87–108. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 13. märtsil 2018 – cit. via seaturtle.org.
- ↑ Mark A. Mitchell, Thomas N. Tully, Manual of Exotic Pet Practice, lk 147, 2009, Saunders Elsevier, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 07.07.2014) (inglise keeles)
- ↑ Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 14–15, 2002, ISBN 9985 829 41 7
- ↑ The process of B-cell maturation was elucidated in birds and the B most likely means "bursa-derived" referring to the bursa of Fabricius. "B Cell". Merriam-Webster Dictionary. Encyclopedia Brittanica. Vaadatud 28. oktoobril 2011.
- ↑ "Immuunsüsteem". cellbio.ebc.ee. Vaadatud 13.03.2018.
- ↑ 9,0 9,1 Abbas AK and Lichtman AH (2003). Cellular and Molecular Immunology (5th ed.). Saunders, Philadelphia. ISBN 0-7216-0008-5.
- ↑ Kumar, Abbas, Fausto. Pathologic Basis of Disease (7th ed.).
{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Aimee L. Edinger ja Craig B. Thompson, Antigen-presenting cells control T cell proliferation by regulating amino acid availability, 99. väljaanne, nr 3, lk 1107–1109, doi: 10.1073/pnas.042707999, veebiversioon (vaadatud 14.11.2014.a.)(inglise keeles)
- ↑ Janeway, Charles; Paul Travers, Mark Walport, and Mark Shlomchik (2001). Immunobiology; Fifth Edition. New York and London: Garland Science. ISBN 0-8153-4101-6.
{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link). - ↑ Berrington, J. E.; Barge, D; Fenton, AC; Cant, AJ; Spickett, GP (mai 2005). "Lymphocyte subsets in term and significantly preterm UK infants in the first year of life analysed by single platform flow cytometry". Clin Exp Immunol. 140 (2): 289–292. DOI:10.1111/j.1365-2249.2005.02767.x. ISSN 0009-9104. PMC 1809375. PMID 15807853.
- ↑ Cynthia C. Chernecky, Barbara J. Berger, "Laboratory Tests and Diagnostic Procedures", 5 ed, lk 370, 2008, Saunders Elsevier, ISBN 978 1 4160 3704 0
- ↑ "Current Topics in Oncology". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. juuli 2011. Vaadatud 4. novembril 2011.
- ↑ "Protective effect of a brisk tumor infiltrating lymphocyte infiltrate in melanoma: An EORTC melanoma group study. 2007". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. juuli 2011. Vaadatud 11. novembril 2011.
Välislingid
muuda- Sissekanne Terminologia Histologicass, H2.00.04.1.02002: Lymphocytus. Lümfotsüüt
- Sissekanne Encyclopædia Britannicass
- Janeway CA Jr, Travers P, Walport M, et al., Generation of lymphocytes in bone marrow and thymus, "Immunobiology: The Immune System in Health and Disease.", 5. trükk, New York: Garland Science; 2001., veebiversioon (vaadatud 15.09.2014) (inglise keeles)
- Alberts B, Johnson A, Lewis J, et al., Lymphocytes and the Cellular Basis of Adaptive Immunity, Molecular Biology of the Cell, 4. trükk, New York: Garland Science; 2002., veebiversioon (vaadatud 26.02.2014) (inglise keeles)
- Paul R. Avery, Anne C. Avery, Molecular methods to distinguish reactive and neoplastic lymphocyte expansions and their importance in transitional neoplastic states, Veterinary Clinical Pathology, 33. väljaanne, nr 4, 2004, veebiversioon (vaadatud 7.07.2014) (inglise keeles)
- Eitan Yefenof, Innate and Adaptive Immunity in the Tumor Microenvironment, ISBN 978-1-4020-6749-5, 2008, Springer Science + Business Media
- Lymphocyte development, veebiversioon (vaadatud 27.02.2014) (inglise keeles)
- The Development and Survival of Lymphocytes, veebiversioon (vaadatud 23.05.2014) (inglise keeles)
- Nancie J. MacIver, Sarah R. Jacobs, Heather L. Wieman, Jessica A. Wofford, Jonathan L. Coloff, ja Jeffrey C. Rathmell, Glucose metabolism in lymphocytes is a regulated process with significant effects on immune cell function and survival, veebiversioon (vaadatud 16.11.2014) (inglise keeles)
