LGBT-liikumine
Lesbi, gei, biseksuaalsete, transsooliste (LGBT) inimeste sotsiaalsed liikumised (ka geiliikumised) on sotsiaalsed liikumised, mis taotlevad LGBT inimeste võrdsustatud aktsepteerimist ühiskonnas. Nende liikumistega on LGBT-inimesed ja nende liitlased pikka aega võidelnud erinevate LGBT õigused eest. Ehkki puudub katusorganisatsioon, mis esindaks kõiki LGBT-inimesi ja nende huvisid, on üle maailma arvukalt LGBT õiguste organisatsioone. Varaseimad LGBT õigusi toetavad organisatsioonid loodi 19. sajandil.
LGBT sotsiaalsed liikumised sõnastavad harilikult enda eesmärgina LGBT-inimeste sotsiaalse võrdsuse. Vaatamata erinevate liikumiste tegevusele eitatakse endiselt täielikke LGBT õigusi. Osa organisatsioone keskenduvad LGBT-kogukondade ülesehitamisele või töötavad laiemalt ühiskonnas, et kaotada bifoobia, homofoobia ja transfoobia.[1] Kaasaegsed LGBT-liikumised koosnevad erinevatest poliitilistest ja kultuurilisest tegevusest. Need hõlmavad lobitööd, meeleavaldusi, erinevaid sotsiaalseid rühmi, meediat, kunsti ja teadusliku uurimistööd.
Ülevaade
muudaSotsioloog Mary Bernstein kirjutab: "Lesbide ja geide liikumise kultuurilised eesmärgid hõlmavad domineeriva maskuliinsuse ja feminiinsuse käsitluste, homofoobia ja soostatud heteroseksuaalse tuumperekonna (heteronormatiivsus) kahtluse alla seadmise. Poliitilised eesmärgid sisaldavad seaduste ja poliitikate muutmist, et saavutada uusi õigusi, soodustusi ja kaitset kahju eest."[2] Bernstein rõhutab, et aktivistid üritavad saavutada mõlemat tüüpi eesmärke nii poliitilistes kui ka tsiviilsfäärides.
Sarnaselt teiste sotsiaalsete liikumistega on ka LGBT-liikumiste sees sisemised vastuolud. Eelkõige arutatakse selle üle, et millised on liikumiste strateegiad muutusteks ning keda liikumised täpselt esindavad. Liikumised üritavad aru saada, et millise määrani jagavad lesbid, geid, biseksuaalsed, transsoolised ja intersoolised inimesed ühiseid huve ja peavad koos töötama. Lesbide ja geide liikumise juhid üritasid 1970. aastatest 1990. aastateni avalikkuse eest peita maskuliinseid lesbisid, feminiinseid geisid, transsoolisi ja biseksuaalseid inimesi. See tekitas LGBT-kogukondades sisemise eralduse.[3] Teadlased on leidnud, et LGBT-inimesed kogevad teiste LGBT-kogukonna liikmete poolt mikroagressioone, kiusamist ja antisotsiaalset käitumist.[4] Seda seetõttu, kuna kogukondade siseselt eksisteerivad väärarusaamised ja konfliktsed vaated selle kohta, et keda sisaldab tähis LGBT. Näiteks transsoolised inimesed on leidnud, et teised kogukonna liikmed ei mõista nende spetsiifilisi vajadusi. Kogukonna liikmete poolsed võhiklikud eeldamised võivad neile põhjustada terviseriske.[5] Biseksuaalsed inimesed on teatanud, et lesbid ja geid ei mõista ega pea lugu biseksuaalsest seksuaalsusest. Vaatamata sellele, et enamik LGBT-inimesi ütleb, et nad jagavad kogukonna enamusega samu väärtusi, sisaldavad LGBT-kogukonnad ebakõlasid.[4]
LGBT-liikumised kasutavad sageli identiteedi poliitikat, mis näeb lesbisid, geisid, biseksuaalseid ja transsoolisi inimesi kindlaksmääratud inimeste rühmana. Harilikult näevad LGBT-kogukonnad endas vähemusgruppi.[6] Sellise lähenemise kasutajad üritavad saavutada liberaalseid poliitilisi eesmärke nagu vabadust ja võrdseid võimalusi. Nende eesmärgiks on liituda teiste ühiskonna gruppidega samal tasemel poliitilise peavooluga.[7] LGBT-kogukonnad on enamasti vastu katsetele muuta geisid, lesbisid ja biseksuaalseid inimesi heteroseksuaalseteks. Seda seetõttu, kuna LGBT-kogukond väidab, et inimese seksuaalne sättumus ja sooidentiteet on kaasasündinud ning seda ei saa teadlikult muuta.
Teised LGBT-liikumistes on kritiseerinud identiteedipoliitika kasutamist. Queer-liikumine väidab, et kategooriad "gei" ja "lesbi" on vigased ja piiravad. Nad üritavad neid kategooriaid lammutada. Queer-liikumise järgi ei sea need kategooriad kahtluse alla kultuurilist süsteemi, mis märgib mitteheteroseksuaalsuse alati teiseklassilisena. Selle asemel tugevdavad kategooriad "gei" ja "lesbi" seda kultuurilist süsteemi.[2]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Stein, Marc (30. november 2004). Actors to Gyms. ISBN 978-0-684-31262-0. Vaadatud 12. juuni 2017.
- ↑ 2,0 2,1 Bernstein, Mary (2002). Identities and Politics: Toward a Historical Understanding of the Lesbian and Gay Movement. Social Science History 26:3 (fall 2002).
- ↑ Bull, C., and J. Gallagher (1996) Perfect Enemies: The Religious Right, the Gay Movement, and the Politics of the 1990s. New York: Crown.
- ↑ 4,0 4,1 Roffee, James A.; Waling, Andrea (2016). "James Roffee & Andrea Waling Rethinking microaggressions and anti-social behaviour against LGBTIQ+ Youth". Safer Communities. 15 (4): 190–201. DOI:10.1108/SC-02-2016-0004. ISSN 1757-8043.
- ↑ Sonia Corrêa, Rosalind Petchesky, Richard Parker. "Sexuality, Health and Human Rights". 972–973.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ palsam, Kimberly F.; Molina, Yamile; Beadnell, Blair; Simoni, Jane; Walters, Karina (2011). "Measuring multiple minority stress: The LGBT People of Color Microaggressions Scale". Cultural Diversity and Ethnic Minority Psychology. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. märts 2015. Vaadatud 16. juuni 2017.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link) - ↑ One example of this approach is: Sullivan, Andrew (1997). Same-Sex Marriage: Pro and Con. New York: Vintage.