Teatro La Fenice

Teatro la Fenice on ooperiteater Itaalias Veneetsias.

Seda peetakse maailma üheks olulisemaks teatriks, mis on ooperiliteratuuri arengut väga tugevalt arendanud ja edasi viinud, seda eriti 19. sajandil, kui La Fenice oli paljude bel canto ajastu kuulsate heliloojate Rossini, Bellini, Donizetti ja Verdi ooperite esiettekannete toimumispaik. Repertuaaris on alati itaalia bel canto meistrite teoste kõrval olnud kindlal kohal ka Mozarti teosed ja barokkooperid. Hooaeg kestab oktoobrist juunini. 1946. aastal hakati Guido Ballo ja Alessandro Piovesani eestvedamisel korraldama La Fenice egiidi all septembrikuus Doodžide palee sisehoovis ja teatrimajas populaarseks kujunenud kaasaegse muusika festivale "Biennale musica".

Ajalugu

18. sajandi lõpus tegutses Veneetsias seitse teatrit, millest kaks etendasid draamasid ja teised tegelesid muusikalise meelelahutusega. Luksuslikem neist oli Teatro San Benedetto. 1787. aastal läks see teater Venieri aadlike valdusse, kes kohe asusid uue ja suurema teatrimaja rajamise plaani ellu viima. 1. novembril 1789 kuulutati välja uue, fööniksina esile kerkiva teatrihoone projekti (nimetati kavaks) saamiseks konkurss. Üheksa võistleja seast valiti välja arhitekt Giannantonio Selva kava, kes üllatas žüriid puidust teatrihoone maketiga, mis on säilinud tänaseni. Uuele hoonele mõeldud alal seisnud hoonete lammutamine algas 1790. aasta aprillis Antonio Solari juhendamisel ja 174 rõduboksiga hoone ehitustööd lõpetati 1792. aasta aprillis. Teater avati ametlikult 16. mail 1792 Giovanni Paisiello ooperiga "I giuochi d'Agrigento".

Teatrihoonet on korduvalt rekonstrueeritud. 1854. aastal ehitati ümber interjöör, 1878. aastal avardati lava ja 1937–1938 muudeti teatrisaali, kus oli pärast seda 1126 (esialgse 840 asemel) kohta ja 96 loožiboksi. Teatrit peeti üheks ilusama interjööriga ooperimajaks Euroopas.

Tuleõnnetuste needus

Fööniksi embleem

Veneetsia ooperielu elavdava teatrimaja võrdlemine algselt tuhast tõusva fööniksiga võttis aga hoopis teistsuguse tähenduse. Veneetsia juhtivat teatrit hakkas saatma tuleõnnetuste needus. Teater on korduvalt tõusnud tõesti fööniksina (la fenice) tuhast. Esimest korda laastas tulekahju 1774. aastal samal kohal olnud Teatro San Benedetto teatrimaja. Uue maja ehitamise käigus põles pooleliolev puidust hoone ühe korra maha, kuid ehitajad olid väga nobedad seda taastama. Tähelepanuväärne on, et esimese teatrimaja saalis polnud istekohti, vaid ooperit kuulati seistes. Kombeks oli ka etenduse ajal saalist välja jalutada ning puhvetis aega veeta. Teine tulekahju toimus 1836. aastal. Taas Selva põhiplaani järgi kiiresti üles ehitatud kultuuritempel avati 26. detsembril 1837 Giuseppe Lillo ooperi "Rosmunda in Ravenna" etendusega.

1848. aastal tungisid mässulised revolutsionäärid teatrihoonesse ja rüüstasid kuningalooži, kuid see taastati. Kuningaloož ei kuulunud Giannantonio Selva esialgsesse plaani. Veneetsia kaotas oma iseseisvuse 1797. aasta mais Prantsuse impeeriumile. Prantslased andsid linna pärast 1797. aasta Campo Formio rahulepingut kaheksaks aastaks Austria-Ungari impeeriumile. 1805. aastal läks Veneetsia taas Prantsuse võimu alla. Esimene keiserlik loož ehitati 1807. aastal ajutiselt, et Veneetsiat külastanud keiser Napoleon saaks tulla kuulama 1. detsembril 1807 Lauro Corniani Algarotti kantaati "Il Giudizio di Giove". Keisriloožile ruumi tegemiseks lammutati kolm tavalist boksi teisel ja kolmandal rõdul. Ajutiseks ehitatud loož püsis 1849. aastani. Giuseppe Borsato projekti järgi ehitati siis senisest rikkalikumate kaunistustega suursugune loož. Seal on alles Itaalia kuningliku perekonna sümbol, kuid Savoia dünastia vapp on asendatud Veneetsia sümboli Püha Markuse lõviga.

Ööl vastu 29. jaanuari 1996 põles kahe elektriku süül (mõlemad mõisteti seitsmeks aastaks vangi) tekkinud elektrilühisest La Fenice teist korda maani maha. Teatrimaja oli sel ajal renoveerimisel, tööd lõpusirgel ning plaanis oli viia avamispidustused läbi 1. märtsil. Teatri trupp oli samal ajal andmas külalisetendusi Varssavis. Teatrihoone fassaad säilis, kuid hävisid interjöör, kostüümiladu ja dekoratsioonid. Hinnaline arhiiv, mis sisaldab ooperite originaallibretosid ja -partituure, Verdi ja teiste heliloojate kirjad jm, oli paigutatud mujale ning need ei saanud kahjustada.

Teatri ülesehitamiseks kasutati 1792. aasta jooniseid ning finantseerimine toimus valdavalt rahvusvahelise korjanduse toel. Teater taasavati 21. detsembril 2003 galakontserdiga, mida juhatas Riccardo Muti, Sellele järgnes nädala aja jooksul külalisorkestrite, poplauljate (Elton John) ja külalisdirigentide esinemised. Orkestriruumi alla rajati uus proovisaal ja konverentsiruumid. Regulaarne ooperihooaeg avati 12. novembril 2004 Verdi ooperi "La traviata" etendusega, mida juhatas Lorin Maazel.

Maailma esiettekanded

La Fenice on Milano La Scala kõrval etendanud ajaloos väga olulist rolli Itaalia ooperikultuuri arendamisel. Selles teatris on aastatel 1792–2022 olnud 197 ooperi, orkestrimuusika ja instrumentaalmuusika maailma esiettekannet. La Fenice trupp on olnud järgmiste nimekate heliloojate uudisteoste esmaesitajaks:

Bianchi Tarara (1792)
Zingarelli Apelle e Campaspe (1793), Il conte di Saldagna (1794), La morte di Mitridate (1797), Il ratto delle Sabine (1799) ja Edipo a Colono (1802)
Mayr Saffò (1794), Lodoïska (1796), Gli sciti (1800), Argene (1801), La Rocca di Frauenstein (1805), Gli americani (1806), Belle ciarle e tristi fatti (1807), Il ritorno d’Ulisse (1808) ja Lanassa (1817)
Cimarosa Gli Orazi e Curiazi (1796) ja L’Artemisia (1801)
Portugali Alceste (1798)
Farinelli Il Cid della Spagna (1802), La resa del buovo (1803), La vergine del sole (1805), Il colpevole salvator della colpa (1809), Idomeneo (1811), Il vero eroisimo (1815) ja Zoraide (1815)
Rossini Tancredi (1813), Sigismondo (1814) ja Semiramide (1823)
Carafa Elisabetta in Derbyshire (1818), Il sacrifizio d’Epito (1819) ja Il paria (1826)
Meyerbeeri Il crociato in Egitto (1824)
Mercadante Erode (1825), Emma d’Antiochia (1834), Parisina (1834), Le due illustri rivali (1838) ja La solitaria delle Asturie (1840)
Bellini I Capuleti e i Montecchi (1830) ja Beatrice di Tenda (1833)
Pacini Carlo di Borgogna (1835), Il duca d’Alba 1842), Lorenzo de’ Medici (1845), Allan Cameron (1848), La pinizione (1845) ja Don Diego di Mendoza (1867)
Donizetti Belisario (1836), Pia de’ Tolomei (1837) ja Maria di Rudenz (1838)
Verdi Ernani (1844), Attila (1846), Rigoletto (1851), La traviata (1853) ja Simon Boccanegra (1857)
Leoncavallo La bohème (1897)
Wolf-Ferrari La Cenerentola (1900) ja Gli amanti sposi (1925)
Mascagni Le maschere (1901)
Stravinski The Rake’s Progress (1951)
Prokofjevi Ognennõi angel (1955)
Britteni The Turn of the Screw (1954)
Malipiero Vergilii Aeniis (1958), La metamorfosi di Bonaventura (1966) ja Don Tartufo Bacchettone (1970)
Nono Intolleranza 1960 (1961), A floresta é jovem e cheja de vida (1966), Quando stanno morendo (1982) ja Prometeo (1984)
Rota Lo scoiattolo in gamba (1959) ja La vista meravigliosa (1970)
Battistelli Le Baruffe (2022)

Allikad

Stanley Sadie (toimetaja). The New Grove Dictionary of Opera, Vol 3, London, 2004
Teatro la Fenice di Venezia koduleht (teatrolafenice.it)
Thierry Beauvert. Opera Houses of the World, New York, 1995
Tiit Made. Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012
David Kimbell. Italian Opera, Cambridge, 1991