Lausung

Lausung on peamiselt suulise keele analüüsimisel kasutatav keskne suhtlusüksus.^[1] Üks lausung on pidev kõne, mis algab ja lõpeb selgelt tajutava pausiga. Kõige olulisem piirimarker on suulise keele puhul intonatsioon. Lausungi mõistet kasutatakse mõnikord ka kirjaliku keele analüüsimisel. Tegemist on keeleteaduses laialt kasutatava mõistega.

Mõnede käsitluste kohaselt on lausung suulise keele analüüsimisel kõne väikseim üksus.

Lausung ja eesti dialoogiaktide tüpoloogia

Vestlusanalüüsi järgi on lausung vooruehitusüksus. Eesti suulise kõne uurijad on määratlenud vestlusanalüüsile tuginedes lausungi järgnevalt:^[2]

lausung on keskne suhtlusüksus ja kõnevooru ehitusüksus, mille piiridel on potentsiaalne vooruvahetuskoht
suulist kõnet on võimalik lausungiteks liigendada ja ühendada ainult mitme dimensiooni abil, millest kesksed on intonatsiooniline ja süntaktiline, lisaks semantiline ja pragmaatiline lõpetatus;
lausung on lineaarne üksus, millel on omad piirid. Norm on, et intonatsiooniline, süntaktiline, semantiline ja pragmaatiline piir langevad kokku;
tegelikus suhtluses on võimalik, et need piirid ei lange kokku.

Lausung võib koosneda osalausungitest.

Viited

↑ Tiit Hennoste, Andriela Rääbis. Dialoogiaktid eesti infodialoogides: tüpoloogia ja analüüs, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004.
↑ Tiit Hennoste, Andriela Rääbis. Dialoogiaktid eesti infodialoogides: tüpoloogia ja analüüs, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004: 28.

[HennosteRääbis-1] Tiit Hennoste, Andriela Rääbis. Dialoogiaktid eesti infodialoogides: tüpoloogia ja analüüs, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004.

[2] Tiit Hennoste, Andriela Rääbis. Dialoogiaktid eesti infodialoogides: tüpoloogia ja analüüs, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004: 28.

[1]

[2]