Vikipeedia

Leo XIII

Leo XIII (Vincenzo Gioacchino Raffaele Luigi Pecci, 2. märts 1810 – 20. juuli 1903) oli aastatel 1878–1903 paavst. Ta oli 256. paavst.

Leo XIII
Sünninimi Vincenzo Gioacchino Raffaele Luigi Pecci
Valitsemisaja algus 20. veebruar 1878
Valitsemisaja lõpp 20. juuli 1903
Eelkäija Pius IX
Järeltulija Pius X
Sünnikuupäev 2. märts 1810
Sünnikoht Carpineto Romano
Surmakuupäev 20. juuli 1903
Surmakoht Vatikan
Carpineto Romano

Vincenzo Gioacchino Pecci sündis Carpineto Romanos krahvi (teistel andmetel alamaadliku) Lodovico Pecci ja Anna Prosperi Buzzi seitsmelapselises peres kuuenda pojana.

Pecci sai kinnitamisesakramendi 25. augustil 1817. Ta õppis 1818–1824 koos oma venna Giuseppe Pecciga Viterbos jesuiitide seminaris, kus ta saavutas tänu õpetaja Leonardo Garibaldile suurepärase taseme ladina keeles. 1824–1832 õppis ta Rooma kolleegiumis, kus ta esines retoorika kursusel ladinakeelse ettekandega "Kontrast paganliku ja kristliku Rooma vahel". Seejärel õppis Pecci Rooma peagümnaasiumis ja soovis 1832 asuda ema soovil õppima teoloogiat Rooma akadeemias (Accademia dei Nobili Ecclesiastici), kuid pidi enne tõestama oma suguvõsa aadlipäritolu. Pecci oli Giovanni Perrone ja Francesco Saverio Patrizi õpilane. Ta õppis La Sapienza ülikoolis tsiviil- ja kanoonilist õigust ning sai 1836 doktorikraadi teoloogias.

Pecci sai esimese ametikoha tänu kardinalide Giuseppe Antonio Sala ja Bartolomeo Pacca soovitusele. 1837 oli ta Roomas puhkenud kooleraepideemia ajal hospidalide ülevaataja. Pecci ordineeriti 31. detsembril 1837 Roomas Quirinali künkal asuval Santo Stanislao kabelis preestriks. 1838 sai tüüfusest paranev Pecci Benevento kuberneriks, kus ta koostöös Napoli politseiga kohtles karmilt mässulisi ja neid kaitsvaid aadlikke. Beneventos tundis ta huvi kohalike teeolude parandamise vastu ja soovitas õiglaste maksunormide kehtestamist. Kui Beneventot kavatseti ühendada Napoliga, oli Pecci sellele ideele vastu.

Perugia kubernerina rõhutas Pecci õiglase majanduspoliitika rakendamist, soovitades väikeettevõtjate ja talupoegade assisteerimist madala intressimääraga laenude võtmiseks ning teostas haridusreformi. Nuntsiusena Belgias pidi Pecci kaitsma katoliku kiriku seisukohta haridusküsimuste üle tekkinud vaidluses. Ta külastas 1845 Kölni, Mainzi, Trieri, 1846 Pariisi ja Londonit, kus kohtus Nicholas Wisemaniga. Ta taunis saksakatoliikliku liikumise juhi preester Johann Ronge vaateid. Pecci ei saanud eriti hästi läbi kardinal-riigisekretär Giacomo Antonelliga, mistõttu ta vältis kardinalina töötamist Roomas.

Ametid

muuda

Perugia piiskop 1846–1878

muuda
 
Perugia katedraal

Piiskop Pecci saabus Perugiasse 27. juulil 1846, kuhu Gregorius XVI oli ta sama aasta 19. jaanuaril ametisse määranud vastavalt mõnede Perugia elanike soovile. Tema saabumisel puhkesid linnas rahutused, mis saadi varsti kontrolli alla. 1849 ülestõusu ajal soovis piiskop Pecci vältida Austria vägede sisenemist linna ja läks sel eesmärgil Austria vägede laagrisse, kus ta veenis austerlasi Perugiast mööduma. Itaalia ühendamisprotsessi tõttu puhkes 1859 Perugias ülestõus. Piiskop Pecci soovis linnas verevalamist vältida, kuid 20. juunil surusid paavsti väed ülestõusu maha. Piiskop palus Itaalia vägesid juhtival kindralil Manfredo Fantil 1860 Perugiat mitte pommitada ja protesteeris paavsti ilmaliku võimu toetajana Itaalia vägede sissetungi vastu Perugiasse 14. septembril 1860, kuid hiljem üritas ta leida Itaalia valitsusega mõlemat osapoolt rahuldavaid lahendusi ega soovinud valitsusele pakkuda alusetult põhjust katoliku kiriku vastu suunatud tegevuseks. Pärast Perugia liitmist Itaaliaga saatis piiskop aasta jooksul Itaalia valitsusele 18 protestikirja, taunides võimude tegevust kiriku suhtes. Korra kaevati piiskop Pecci kohtusse, kuid mõisteti seal õigeks.

Piiskop Pecci kohustas oma alluvuses olevaid preestreid sagedamini jutlustama ja viima täiskasvanute seas läbi katehheesi, pühendades selleks vähemalt tunni pühapäeviti ja suuremate pühade ajal. 1854 näljahäda ajal toetas ta oma kogudust. Piiskop lasi 1856 avaldada piiskopkonna uue katekismuse ja 1857 koostas juhendi vaimulikele. 1875 moodustas Pecci misjonäride seltsi. 1846–1850 taastas ja moderniseeris ta kohaliku seminari, kus rõhutas tomistliku teoloogia õpetamist. Piiskop Pecci rajas 1872 Aquino Thomase akadeemia, mida ta oli plaaninud alates 1858. 1872 tutvustas ta uusi haridusstandardeid gümnaasiumites ja kolleegiumites. 1873 rajas ta San Gioacchino seltsi ja asus pidama Vincent de Pauli ideedele tuginevaid konverentse. Pecci moodustas mitmeid haridusasutusi noorte jaoks, kutsudes selleks Belgiast Itaaliasse Madeleine-Sophie Barat rajatud Jeesuse Pühima Südame Seltsi nunnad ja Cornelius Scheppersi rajatud Halastuse vennad. Piiskop Pecci ajal rajati Perugia piiskopkonnas 36 uut kirikut. 1874–1877 analüüsis ta oma kirjutistes katoliikluse ja nüüdiskultuuri vahelisi suhteid.

1878. aasta konklaav

muuda
 
Leo XIII vapp

Leo XIII valiti paavstiks 20. veebruaril 1878 Sixtuse kabelis ja krooniti kohe pärast oma sünnipäeva rahva protestiaktsioonide kartuses 3. märtsil Sixtuse kabelis kardinal Teodolfo Merteli poolt.

18.–20. veebruarini 1878 toimunud konklaavil osales 61 kardinali. See oli esimene konklaav, mis toimus pärast Kirikuriigi hõivamist Itaalia vägede poolt. See oli ka esimene konklaav Sixtuse kabelis pärast Leo X valimist. Konklaavi toimumise ajal oli segane poliitiline olukord seoses Itaalia kuninga Vittorio Emmanuele II surmaga ja Vene-Türgi sõjaga. Kardinal Pecci tegutses konklaavil camerlengo ametis ja ta valiti paavstiks 3 voorus 44 häälega.

Välispoliitilised suhted

muuda
 

Suhted Austria-Ungariga

muuda

Leo XIII soovis vaidluses ertshertsog Franz Ferdinandi abielu üle säilitada Austria-Ungari keisririigi stabiilsust.

Suhted Prantsusmaaga

muuda

Leo XIII soovis tihendada Prantsusmaaga sidemeid, kuid tema soov jäi piisavate tulemusteta. Ta muretses kiriku olukorra pärast Prantsusmaal ja saatis president Jules Grévyle vastavasisulise kirja. Paavsti on seostatud 1894 Prantsusmaa ja Venemaa vahelise lepingu sõlmimise (Antant) algatajana, kuna ta muretses Kolmikliidu sõlmimise järel stabiilsuse pärast Euroopas.

Suhted Saksamaaga

muuda

Leo XIII väljendas oma valimispäeval esitatud jutluses lootust tihendada sidemeid Saksamaaga. 1878 kohtusid Kissingenis Otto von Bismarck ja nuntsius Gaetano Aloisi Masella, 1881 Veneetsias nuntsius Lodovico Jacobini ja vürst Heinrich von Reuss, mille tulemusena taastati 1884 diplomaatilised suhted. Leo XIII vahendas 1885 Hispaania ja Saksamaa vahelist vaidlust Karoliinide kuuluvuse üle. Paavsti vahenduse tõttu otsustas Saksamaa valitsus lõpetada Kulturkampfi.

1883 külastas paavsti kroonprints Friedrich Wilhelm. Keiser Wilhelm II kohtus paavstiga 1888, 1893 ja 1903.

Suhted Venemaaga

muuda

Leo XIII soovis oma valimispäeval esitatud jutluses taastada suhted Venemaaga. Seoses Venemaa keisrile Aleksander II 1879 tehtud atentaadiga ja keisri 25 valitsemisaasta tähistamisega 1880 tihendati kahe poole vahelisi suhteid. 1883 sõlmiti Venemaaga leping, kuid kui paavst taunis katoliiklaste tagakiusamist, tõi see kaasa tagakiusamise suurenemise. Mais 1894 sõlmiti Venemaaga uus leping.

Leo XIII kohustas poolakaid olema Venemaa valitsusele lojaalsed.

Suhted Suurbritannia ja Iirimaaga

muuda

Leo XIII tähistas 1891 Gregorius I otsuse aastapäeva. Selle otsusega saadeti 591 Inglismaale misjonitööle apostel. 29. aprillil 1903 külastas paavsti Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuningas Edward VII.

Leo XIII kutsus iirlasi kuuletuma Briti võimule. Ta saatis 1881 kirja Iiri piiskopile Edward MacCabele ja kutsus 1885 Iiri piiskopid Rooma. 24. juunil 1888 avaldatud entsüklika "Etsi cunctas" sõnum oli pühendatud Iiri vaimulikkonnale.

Suhted Hispaaniaga

muuda

Leo XIII saatis 1886 Hispaania kuningannale Maria Cristinale kuldroosi.

Suhted Portugaliga

muuda

Paavst taunis Goa skismat Indias ja kui Portugali valitsus keeldus skismaatikuid toetamast, sõlmiti 23. juunil 1886 konkordaat paavsti ja Portugali vahel. Leo XIII saatis 1892 Portugali kuningannale Améliele kuldroosi.

Suhted USAga

muuda

Leo XIII kinnitas 1884 Baltimore'i kontsiili otsused. Ta saatis 1889 piiskop Francesco di Paola Satolli juhitava delegatsiooni USAsse, kus rajati katoliiklik ülikool. 1892 määras paavst Satolli USAsse apostellikuks delegaadiks. 1895 pühendas ta USA vaimulikele entsüklika "Longinqua oceani". Hispaania-Ameerika sõja lõppemise järel teravnesid katoliku kiriku suhted USAga seoses kiriku valduste kuuluvuse pärast tekkinud probleemidega. 1902 sõlmiti Roomas USA saadiku William Howard Taftiga leping Filipiinidel katoliku kirikule kuuluvate maavalduste osas.

Suhted Kanadaga

muuda

Manitoba kooliseaduse vastuvõtmine oli vastuolus katoliiklike põhimõtetega. Leo XIII saatis 1897 Rafael Merry del Vali Kanadasse, et tagada katoliiklikele õppeasutustele suuremad õigused.

Suhted Belgiaga

muuda

1880 katkesid Püha Tooli suhted Belgiaga seoses erimeelsustega haridusküsimustes, kuid 1883 suhted taastati. 1884 sõlmiti leping Belgiaga ja 1893 saatis Leo XIII Belgia kuningannale Marie-Henriettele kuldroosi.

Suhted Brasiiliaga

muuda

Leo XIII saatis 1880 Brasiilia keisrinnale Isabelile kuldroosi. Ta pühendas 5. mail 1888 Brasiilia piiskoppidele entsüklika "In plurimis", milles ta rõhutas orjuse keelustamist. 1899 peeti Roomas I Ladina-Ameerika plenaarkontsiil.

Suhted Šveitsiga

muuda

Leo XIII läkitas Šveitsi piiskoppidele 1. augustil 1897 entsüklika "Militantis ecclesiae", milles ta tundis muret olukorra pärast Šveitsis.

Muud rahvusvahelised sündmused

muuda

Leo XIII võttis 1885 vastu Osmanite sultani, Hiina keisri, Etioopia neeguse, Jaapani keisri ja Pärsia šahhi delegatsioonid.

Püha Tool sõlmis 18. augustil 1886 konkordaadi Montenegroga.

Püha Tool sõlmis 1887 konkordaadi Colombiaga.

Leo XIII avaldas pettumust, et teda ei kutsutud 1899 Haagi rahvusvahelisele rahukonverentsile.

Suhted Itaalia kuningriigiga

muuda

Leo XIII soovis Kirikuriigi sõltumatuse taastamist ja taunis katoliiklaste osalemist Itaalia kuningriigi esindusorganite valimistel. Kuna paavst vältis suhtlemist Itaalia valitsusega, siis ametlikul tasandil suhtlesid Itaalia võimud Vatikani raamatukogu kardinalprefekti Isidoro Cariniga. 18. jaanuaril 1901 avaldatud entsüklikas "Graves de" käsitles Leo XIII kristlike demokraatide tegevust Itaalias. Ta organiseeris poliitilistel eesmärkidel Azione Cattolica liikumise ja Opera dei Congressi, kuid need ei saavutanud rahva seas oodatud populaarsust ja olid hädas sisekriisidega.

1898 toimunud Adna lahingu järel pöördus Leo XIII Etioopia neeguse poole palvega vabastada itaallastest vangid.

Suhted kirikuinstitutsioonidega

muuda
Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Camillo de Pietro, Carlo Sacconi, Raffaele Monaco La Valletta, Luigi Oreglia di Santo Stefano
Riigisekretär Alessandro Franchi, Lorenzo Nina, Lodovico Jacobini, Mariano Rampolla del Tindaro
Camerlengo Camillo di Pietro, Domenico Consolini, Luigi Oreglia di Santo Stefano
Rooma kardinalvikaar Raffaele Monaco La Valletta, Lucido Maria Parocchi, Domenico Maria Jacobini, Pietro Respighi

Kuuria

Leo XIII sätestas 7. detsembril 1891 ja 29. detsembril 1891 majordoomuse tegevuse. Ta moodustas Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse kongregatsiooni raames liturgiakomisjoni ja liturgiaajaloo komisjoni.

Üldkiriklikud sätted

Ta sätestas 18. aprillil 1897 Lõuna-Ameerika piiskoppidele privileegina pühitseda isikuid piiskopiks ühe piiskopi juuresolekul, kuna tavaliselt pühitsetakse piiskopiks kolme piiskopi juuresolekul. 17. detsembril 1890 sätestas ta abtisside volitused. 1899 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Diu quidem" kohustas ta Inglismaa abte teatama 6 kuu jooksul pärast valimist kohalikule piiskopile oma ametisseasumisest. 8. detsembril 1900 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Conditae" määratles ta ordude kongregatsioonide funktsioonid. Leo XIII kohustas piiskoppe kontrollima, et nunnad elaksid oma majades vastavalt ordude reeglitele.

Aafriklaste Misjoni Selts

Leo XIII tunnustas Aafriklaste Misjoni Seltsi (S.M.A.) 23. augustil 1900.

Augustiinlased

Leo XIII tagastas augustiinlastele San Pietro kiriku Ciel d'Oros.

Basiliaanid

Leo XIII teostas 1882 Ruteenia Basiliaanide Ordu reformi.

Benediktlased

Ta määras 12. juulil 1893 benediktlaste abtpriimaseks Hildebrand de Hemptinne, kes resideeris Roomas. 1899 reorganiseeris ta benediktlaste inglise kongregatsiooni, rajades kolm kloostrit.

Dominiiklased

Ta andis Mosulis asuva kaldea seminari dominiiklaste käsutusse.

Frantsisklased

Ta teostas 1882 frantsisklaste kolmanda ordu reformi ja 30. mail 1883 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Misericors Dei" sätestas frantsisklaste kolmanda ordu reeglid. Leo XIII sätestas 4. oktoobril 1897 avaldatud bullas "Felicitate" frantsisklaste uue põhikirja ja tunnustas frantsisklaste reformiliikumiste koondumist.

Jeesuse Pühima Südame misjonäriõed

1899 asusid Francis Xavier Cabrini rajatud Jeesuse Pühima Südame misjonäriõed paavsti soovitusel New Yorki.

Jeesuse Vere kongregatsioonid

Ta tunnustas 12. juulil 1890 Maria Seraphina Spiehermansi rajatud kongregatsiooni (Filia Pretiosi Sanguinis, F. P. S.) ja määras kardinal Camillo Mazzella nende kardinalprotektoriks.

Ta tunnustas 20. oktoobril 1896 Joseph La Rocque rajatud kongregatsiooni.

Jesuiidid

Ta toetas jesuiitide tegevust Kanadas ja andis Anagnis jesuiitidele õiguse hallata kolleegiumeid. 13. juulil 1880 avaldatud bullas "Dolemus inter" tunnustas ta jesuiitide tegevust.

Joosepi misjonärid

Ta tunnustas 23. aprillil 1903 Joosepi misjonäride seltsi (Societas Missionariorum a S. Joseph; M.J.).

Josefiidid

Leo XIII tunnustas 1897 Constant van Crombrugghe rajatud josefiitide kongregatsiooni tegevust. Ta tunnustas 9. juulil 1901 josefiitide instituudi asutamist.

Jumala Sõna Selts

Ta tunnustas 25. jaanuaril 1901 Jumala Sõna Seltsi (S.V.D.).

Kompassiooni vennaskond

Ta tunnustas 22. augustil 1897 kompassiooni vennaskonda.

La Salette misjonärid

Ta tunnustas 14. mail 1890 La Salette misjonäre (M.S.).

Malta ordu

Ta määras 1879 Malta ordule taas suurmeistri.

Meie Issanda Jeesuse Kristuse Ülestõusmise kongregatsioon

Ta tunnustas 10. märtsil 1888 Meie Issanda Jeesuse Kristuse Ülestõusmise kongregatsiooni (Congregatio a Resurrectione D.N.I.Chr.; C.R.).

Neitsi Maarja Pärispatuta saamise kongregatsioon

Ta tunnustas 20. juulil 1900 Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kongregatsiooni (C.I.C.M.).

Püha Perekonna pojad

Ta tunnustas 22. juunil 1901 Püha Perekonna poegade kongregatsiooni (Filii Sacrae Familiae Iesu, Mariae et Ioseph S.F.).

Pühitsetud Stigmata kongregatsioon

Ta tunnustas 15. septembril 1890 Pühitsetud Stigmata kongregatsiooni (C.S.S.).

Redemptoristid

Ta andis Roomas asuva San Giacchino kiriku Alfonso Liguori rajatud redemptoristidele.

Salesi Franciscuse oblatistid

Ta tunnustas 8. detsembril 1897 Salesi Franciscuse oblatiste (O.S.F.S.).

Tsistertslaste ordu

Ta määras La Trappe tsistertslastele 8. mail 1892 ülemabti.

Ursuliinid

1900 peeti paavsti üleskutsel Roomas ursuliinide kapiitel.

Ülemvennaskonnad

Ta tunnustas 1880 Roomas Peaingel Miikaeli ülemvennaskonda ja andis sellele indulgentse. Ta tunnustas 1884 Marco de Sadis-Cusani rajatud Kristliku Doktriini ülemvennaskonna tegevust Belgias. Ta tunnustas 10. aprillil 1894 Palve ja Patukahetsuse ülemvennaskonda. Ta tunnustas 25. mail 1898 avaldatud kirjas "Cum divini" ülemvennaskonda, mille eesmärk oli soosida taasühinemist idakirikutega.

Liturgilised otsused

muuda
 
Leo XIII Millstatti kiriku altarimaalil koos Neitsi Maarja ja püha Dominicusega

Leo XIII pühendas 11 entsüklikat Neitsi Maarja austamisele ja roosipärja palvetamisele. 23. juulil 1894 tunnustas ta Neitsi Maarja Imelise Medaljoni kirikupüha tähistamist 27. novembril, ta sätestas ka vastava missa ja tunnipalved. 1. septembril 1883 avaldatud entsüklikas "Supremi apostolatus" sätestas ta tänini kehtiva kombe, mille alusel on katoliku kirikus pühendatud oktoober roosipärja palvetamisele.

Ta kohustas 30. novembril 1879 Roomale alluvaid idakirikuid pidama Neitsi Marja pärispatuta saamise auks vigiiliat.

1882 revideeriti paavsti korraldusel kirikukalendrit, kus oli kokku 275 kirikupüha.

1883 avaldati Leo XIII korraldusel "Decreta authentica".

1893 sätestas ta Püha Perekonna püha tähistamise 30. detsembril.

Ta tunnustas Lourdesi missa kasutamist.

Ta soovitas 22. juunil 1897 Marseilles piiskopile saadetud kirjas kinnitamise sakramendi sagedasemat kasutamist.

Ta lubas 4. juulil 1899 Lõuna-Ameerika peapiiskoppidel anda indulgentse 80 päeva ulatuses.

1900 aastat tähistati juubeliaastana. Lisaks tähistati erilise juubeliaastana 1888, mil möödus 50 aastat tema preestrikspühitsemisest; 1893, mil möödus 50 aastat tema saamisest piiskopiks ja 1903, mil möödus 25 aastat tema saamisest paavstiks.

Leo XIII tunnustas mitmeid uusi skapulaare (Peaingel Miikaeli skapulaar, 1900 Jeesuse pühima südame skapulaar, Jeesuse ja Maarja pühimate südamete skapulaar, Neitsi Maarja pärispatuta saamise skapulaar, Püha Joosepi skapulaar 15. aprill 1898). Ta tunnustas 1883 Neitsi Maarja skapulaari kasutamist.

Ta sätestas 28. juulil 1882 Kiriku doktorite austamist ja kuulutas Kiriku doktoriteks Aleksandria Kyrillose, Jeruusalemma Kyrillose ja Johannese Damaskusest. Ta kuulutas 13. novembril 1899 Kiriku doktoriks Bede.

1882 avaldati paavsti soovitusel täiendatud piiskoppide tseremoniaalraamat (Cœrimoniale Episcoporum), 1884 Rooma missaliturgiaraamat ja 1888 pontifikaalium.

Ta kohustas 1888 pidama kõikide pühakute päeva eelõhtul reekviemi.

17. jaanuaril 1888 lubas ta indulgentse puhastustules viibijate eest palvetamisel.

27. jaanuaril 1888 lubas ta indulgentse Neitsi Maarja kurvastuste puhul palvetamiseks.

15. augustil 1889 avaldatud entsüklikas "Quamquam pluras" lubas ta püha Joosepi poole pöördumisel indulgentse.

Ta kohustas Rooma ja Modena vaimulikke pidama paavst Hadrianus III austamiseks missat ja tunnipalveid 7. septembril.

Ta andis 18. aprillil 1897 Mehhiko preestritele privileegi pidada päevas 3 missat.

11. juunil 1899 pühendas ta kogu inimkonna Jeesuse Pühimale Südamele ja lubas 21. juulil 1899 Pühima Südame poole palvetamisel indulgentse.

11. juunil 1901 sätestas ta sabatiini privileegi kasutamise.

21. detsembril 1901 andis ta Jeesuse Püha Nime palvete palvetamise puhul indulgentse.

30. oktoobril 1902 määras ta ametisse piiblikomisjoni.

Entsüklikad

muuda
  1. "Ad extremas" 24. juuni 1893
  2. "Adiutricem" 5. september 1895
  3. "Aeterni patris" 4. august 1879
  4. "Affari vos" 8. detsember 1897
  5. "Annum sacrum" 25. mai 1899
  6. "Arcanum divinae" 10. veebruar 1880
  7. "Augustissimae virginis" 12. september 1897
  8. "Au milieu" 16. veebruar 1892
  9. "Auspicato concessum" 17. september 1882
  10. "Caritatis" 19. märts 1894
  11. "Caritatis studium" 25. juuli 1898
  12. "Catholicae ecclesiae" 20. november 1890
  13. "Christi nomen" 24. detsember 1894
  14. "Constanti hungarorum" 2. september 1893
  15. "Cum multa" 8. detsember 1882
  16. "Custodi di" 8. detsember 1892
  17. "Dall'alto dell'Apostolico" 15. oktoober 1890
  18. "Depuis le Jour" 8. september 1899
  19. "Diuturni temporis" 5. september 1898
  20. "Diuturnum" 29. juuni 1881
  21. "Divinum illud" 9. mai 1897
  22. "Dum multa" 24. detsember 1902
  23. "Etsi cunctas" 21. detsember 1888
  24. "Etsi nos" 15. veebruar 1882
  25. "Exeunte iam" 25. detsember 1888
  26. "Fidentem piumque" 20. september 1896
  27. "Fin dal Principio" 8. detsember 1902
  28. "Grande munus" 30. september 1880
  29. "Graves de communi Re" 18. jaanuar 1901
  30. "Gravissimas" 16. mai 1901
  31. "Humanum genus" 20. aprill 1884
  32. "Iampridem" 6. jaanuar 1886
  33. "Immortale Dei" 1. november 1885
  34. "In amplissimo" 15. aprill 1902
  35. "Inimica vis" 8. detsember 1892
  36. "In ipso" 3. märts 1891
  37. "In plurimis" 5. mai 1888
  38. "Inscrutabili Dei" 21. aprill 1878
  39. "Insignes" 1. mai 1896
  40. "Inter graves" 1. mai 1894
  41. "Iucunda semper" 8. september 1894
  42. "Laetitiae sanctae" 8. september 1893
  43. "Libertas" 20. juuni 1888
  44. "Licet multa" 3. august 1881
  45. "Litteras a vobis" 2. juuli 1894
  46. "Longinqua" 6. jaanuar 1895
  47. "Magnae Dei" 8. september 1892
  48. "Magni nobis" 7. märts 1889
  49. "Militantis ecclesiae" 1. august 1897
  50. "Mirae caritatis" 28. mai 1902
  51. "Nobilissima gallorum" 8. veebruar 1884
  52. "Non mediocri" 25. oktoober 1893
  53. "Octobri mense" 22. september 1891
  54. "Officio sanctissimo" 22. detsember 1887
  55. "Omnibus compertum" 21. juuli 1900
  56. "Pastoralis" 25. juuli 1891
  57. "Pastoralis officii" 12. september 1891
  58. "Paternae" 18. september 1899
  59. "Paterna caritas" 25. juuli 1888
  60. "Pergrata" 14. september 1886
  61. "Permoti nos" 10. juuli 1895
  62. "Providentissimus Deus" 18. november 1893
  63. "Quae Ad Nos" 22. november 1902
  64. "Quam aerumnosa" 10. detsember 1888
  65. "Quamquam pluries" 15. august 1889
  66. "Quam religiosa" 16. august 1898
  67. "Quarto abeunte" 16. juuli 1892
  68. "Quod anniversarius" 1. aprill 1888
  69. "Quod apostolici" 28. detsember 1878
  70. "Quod auctoritate" 22. detsember 1885
  71. "Quod multum" 22. august 1886
  72. "Quod votis" 30. aprill 1902
  73. "Quum diuturnum" 25. detsember 1898
  74. "Reputantibus" 20. august 1901
  75. "Rerum novarum" 15. mai 1891
  76. "Saepe nos" 24. juuni 1888
  77. "Sancta Dei Civitas" 3. detsember 1880
  78. "Sapientiae christianae" 10. jaanuar 1890
  79. "Satis cognitum" 29. juuni 1896
  80. "Spectata fides" 27. november 1885
  81. "Spesse volte" 5. august 1898
  82. "Superiore anno" 30. august 1884
  83. "Supremi apostolatus" 1. september 1883
  84. "Tametsi futura" 1. november 1900
  85. "Testem Benevolentiae" 22. jaanuar 1899
  86. "Urbanitatis veteris" 20. november 1901
  87. "Vi è Ben Noto" 20. september 1887

Ideoloogilised vaidlused

muuda

28. detsembril 1878 avaldatud entsüklikas "Quod apostolici" taunis Leo XIII kommunismi, sotsialismi ja nihilismi. 1. novembril 1885 avaldatud entsüklikas "Immortale Dei" käsitles ta ilmaliku ja vaimuliku võimu sfääre, kinnitades ühtlasi, et kui vabariik taotleb üldist heaolu, on see soovitatav riigivorm. 29. juunil 1881 avaldatud entsüklikas "Diuturnum illud" käsitles ta demokraatiat. 20. juunil 1888 avaldatud entsüklikas "Libertas praestantissimus" käsitles ta mitmeid ideoloogilisi seisukohti. 18. jaanuaril 1901 avaldatud entsüklikas "Graves de" käsitles ta kristlike demokraatide tegevust.

Teoloogilised vaidlused

muuda

1870–1879 vältas skisma katoliku kiriku õpetusest loobunud armeenlastega, kuid piiskop Hovhannes (Johannes) Kupelian koos kaaslastega otsustasid taasühineda katoliku kirikuga. 1888 kutsus Leo XIII armeenia kirikut ühinema katoliku kirikuga ja avaldas 30. novembril 1894 sel puhul entsüklika "Orientalium dignitas".

4. augustil 1879 avaldatud entsüklikas "Aeterni patris" rõhutas ta Aquino Thomase õpetuse tähtsust ja kohustas Heinrich Seuse Deniflet töötama Aquino Thomase "Summa Theologicae" kaasaegse väljaande kallal.

20. aprillil 1884 avaldatud entsüklikas "Humanum genus" mõistis ta hukka vabamüürluse.

14. detsembril 1887 mõistis ta hukka Antonio Rosmini vaated.

Ta kutsus 18. novembril 1893 avaldatud entsüklikas "Providentissimus Deus" üles teaduslikule piibliuurimisele.

22. jaanuaril 1899 avaldatud entsüklikas "Testem benevolentiae" taunis ta amerikanismi, mis püüdles katoliikluse ja kaasaegsete ideede kooskõlastamist.

16. veebruaril 1899 avaldatud entsüklikas "Au milieu" hoiatas ta modernismi eest.

25. jaanuaril 1897 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Officiorem ac" avaldas ta uued nõuded tsensuuriks. 17. septembril 1900 avaldati paavsti üleskutsel uus keelatud raamatute indeks.

Misjon

muuda

Leo XIII saatis 1886 delegaadi Antonio Agliardi Kolkatasse. Ta tunnustas Joosepi Misjonäride Seltsi. 1899 asusid Jeesuse Pühima Südame misjonäriõed paavsti soovitusel New Yorki. Leo XIII tunnustas Aafriklaste Misjoni Seltsi 1900. Ta andis Mosulis asuva kaldea seminari dominiiklastele.

Uued piiskopkonnad

muuda
  Pikemalt artiklis Leo XIII moodustatud piiskopkonnad

Kanoniseerimised

muuda
  Pikemalt artiklis Leo XIII kanoniseeritud pühakud

Moraaliteoloogia

muuda

10. veebruaril 1880 avaldatud entsüklikas "Arcanum illud" käsitles paavst kristlikku abielu. Entsüklikas "Sapientiae christianae" rõhutas ta kristlase kohustusi. 20. juunil 1888 avaldatud entsüklikas "Libertas" rõhutas ta vabaduse tähendusest. Ta taunis entsüklikates "In plurimis" ja "Catholicae ecclesiae" orjandust.

Sotsiaaldoktriin

muuda

15. mail 1891 avaldatud entsüklikas "Rerum novarum" tutvustas Leo XIII katoliku kiriku kaasaegset sotsiaaldoktriini.

Oikumeenia

muuda
 
Leo XIII. Philip Alexius de László portree, 1900
  Pikemalt artiklis Oikumeenia

Leo XIII nimetas teisi kristlasi "eraldatud vendadeks". 20. juunil 1894 avaldatud entsüklikas "Praeclara" kutsus ta õigeusklikke ja protestante ühinema katoliku kirikuga, kuid Konstantinoopoli patriarh Anthimos VII vastas sellisele avaldusele üsna karmil toonil. 29. juunil 1896 avaldas paavst samal teemal entsüklika "Satis cognitum".

14. aprillil 1895 avaldatud entsüklika "Ad anglos" oli läkitatud anglikaani kiriku vaimulikele. 1895 määras paavst ametisse komisjoni, mis pidi uurima anglikaani kiriku ordinatsioonide vastavust katoliku kiriku omadega ja 13. septembril 1896 avaldatud entsüklikas "Apostolicae curae" ei tunnustanud ta anglikaani kirikus teostatavaid ordinatsioone.

11. juuni 1895 saatis ta kirja Aleksandria koptide katoliku kirikule ja samal aastal rajas koptidele patriarhaadi.

30. novembril 1894 läkitas ta kreeka uniaadikirikule entsüklika "Orientalium dignitas".

Onupojapoliitika

muuda

Innocentius XII 1692 avaldatud dekreedi järgi pidi paavst onupoliitikast hoiduma ja võis määrata kardinaliks vaid ühe sugulase. Leo XIII pühitses 1879 kardinaliks oma venna Giuseppe Pecci.

Ametisse nimetatud kardinalid

muuda
  Pikemalt artiklis Leo XIII ametisse nimetatud kardinalid

Leo XIII nimetas ametisse 147 kardinali 27 konsistooriumil. Seni polnud ükski paavst ametisse nimetanud nii arvukalt kardinale ja seda nii mitmel konsistooriumil. Hiljem pole ükski paavst pidanud kardinalide ametisse nimetamiseks pidanud ka nii arvukalt konsistooriumeid. Pärast teda on veel rohkem kardinale ametisse nimetanud ainult Johannes Paulus II. Leo XIII ajal sai kardinaliks hilisem paavst Pius X. Leo XIII nimetas kardinalideks rohkem mitteeurooplasi, kui tema eelkäijad.

Ta taastas 16. detsembril 1880 Santi Vitale, Gervasio e Protasio titulaarkiriku. 24. mail 1882 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Praedecessores nostri" reguleeris ta konklaavi tegevust. 17. märtsil 1887 rajas ta Santa Maria Nuova e San Francesca in Foro Romano titulaarkiriku.

Leo XIII kultuuriloos

muuda
 
Leo XIII Vin Mariani tooniku reklaamplakatil

Leo XIII oli esimene paavst, keda filmiti ja kelle hääl salvestati grammofoniplaadile (1903). Teda filmis 1896 Vittorio Calcini ("Tema Pühadus paavst Leo XIII") ja 1898 William K. L. Dickson. Tema ajal valgustati Rooma Peetri kirik elektriga.

Leo XIII rajas Rooma akadeemia, kus õpetati tomistlikku teoloogiat. 1884 avati Roomas armeenlastele kolleegium. Ta jagas San Anastasio kolleegiumi õppekavad ruteenlaste ja armeenlaste vahel. Tema ajal avati Roomas Apollinariumi kolleegium ja Böömi kolleegium. 1881 avati kolleegium Beirutis, 1889 Ottawas, 1889 Fribourgis, Šveitsis. 7. märtsil 1889 avati Washingtonis USA katoliiklik ülikool.

20. novembril 1887 kohtus paavstiga Therese Lisieux'st, kes palus temalt luba karmeliitide kloostrisse astumiseks.

1891 asutati paavsti korraldusel Vatikani observatoorium.

Ta lasi 1891 ümber matta Innocentius III säilmed.

Leo XIII avas 18. augustil 1883 Vatikani arhiivid ajaloolastele ja kutsus ajaloolasi kirjutama objektiivselt, kuna katoliku kirikul pole vaja karta tõde. 1. mail 1894 avaldatud entsüklikas "Fin dal" rajas ta Vatikani arhiivi institutsioonina.

Ta rajas Vatikani raamatukogu.

Tema ajal renoveeriti Lateraani basiilika apsiid ja presbüteerium.

Tema korraldusel avaldati Amerigo Vespucci reisikiri.

Ta tunnustas Vin Mariani toonikut, mis on Coca-Cola eelkäija.

Kunstnikud Franz von Lenbach ja Philip Alexius de László maalisid paavstist portreed. Skulptor Francesco Confalonieri püstitas paavsti auks Milanos skulptuuri. Paavsti on kujutatud Linzi katedraali ja Allgäu kiriku vitraažil ja Millstatti katedraali altarimaalil. Tema hauamonumendi lõi skulptor Giulio Tadolini.

1921 esilinastunud filmis Theodor Herzl, der Bannerträger des jüdischen Volkes oli paavsti rollis näitleja Eugen Preiß, 1938 esilinastunud filmis Thérèse Martin oli paavsti rollis näitleja Nicholas Malikov, 1958 esilinastunud filmis Sebastian Kneipp oli paavsti rollis näitleja Ernst Deutsch, 1990 esilinastunud filmis Don Bosco oli paavsti osas näitleja Philippe Leroy ja 2010 esilinastunud filmis Lorenzo Perosi oli paavsti osas näitleja Alessandro Maschio.

1878. aasta komeedid

muuda

Leo XIII vapil on kujutatud suurt komeeti. 1878 algul vaadeldi kolme komeeti: jaanuaris komeet Swifti, veebruaris komeet Encket ja märtsis komeet Tempel 2-t.

Paavsti nägemus

muuda

33 aastat enne Fatima imet 13. oktoobril 1884 oli paavstil Vatikanis pärast missat nägemus. Ta peatus oma erakabeli altari ees ja jäi sinna 10 minuti jooksul seisma, muutudes näost valgeks. Seejärel siirdus paavst kabelist oma ametiruumidesse ja koostas püha Miikaeli palve, mida palvetati kirikus kuni 1964. aastani, mil see tühistati. Kui paavstilt küsiti, mis temaga altari ees juhtus, oli ta vastanud, et kuulis tabernaakli juurest kahte häält, millest üks rääkis leebelt, teine jõhkralt, üks kuulus Kristusele, teine Saatanale. Selles vaidluses soovis Saatan hävitada kiriku, vajades selleks aega vähemalt 75–100 aastat.

Surm

muuda
 
Paavsti hauamonument Lateraani basiilikas Roomas. Giulio Tadolini, 1907

Leo XIII-t tabasid 3. juulil 1903 nõrkusehood ja ta oli eelmisetel öödel vaevelnud unetuse käes. Paavsti ihuarst Giuseppe Lapponi diagnoosis tal valud rindkeres ja vee kopsus, soovitades paavstil puhata. Ametlikel teadetel kannatas paavst väsimuse käes. 5. juulil tuvastasid arstid paavstil kopsupõletiku (epatizzazione polmonare senile), päev hiljem aga pulsi nõrgenemise ja kehatemperatuuri languse. 7. juulil mõjutas haigus juba südant, üks arstidest võttis süstlaga kopsuvedelikku, kasutades tuimestina kokaiini, kuid 9. juulil halvenes paavsti tervis järsult. Uue vedeliku võtmise järel paavsti seisund küll paranes, kuid 16. juulil saabus pööre halvemuse suunas. Järgmisel ööl ei suutnud paavst magada, 19. juuli hommikuks kiirenes tema hingamine ja pulss nõrgenes.

20. juuli hommikul algas agoonia, kuid selle leevenemisel soovis paavst näha kardinale. Kui need olid tema voodi ümber kogunenud, võttis ta kardinal Luigi Oreglia di Santo Stefano käe, öeldes: "Addio! Vi raccommando la Chiesa." Kardinalid suudlesid ükshaaval paavsti kätt ja soovisid temalt õnnistust. Paavst ütles mõnele neist: "Sia questo l' ultimo vale!" (See oleks viimane hüvastijätt!)

Leo XIII suri 20. juulil 1903 kella 16 paiku Vatikani paavstipalees 93-aastaselt ja maeti 25. juulil Rooma Peetri kirikusse. 22. oktoobril 1924 maeti tema säilmed ümber Lateraani basiilikasse. Leo XIII oli surres vanim paavst pärast Gregorius IX. Hiljem on veel vanemana surnud Benedictus XVI.

Leo XIII valitses 25 aastat ja 5 kuud. See oli pikim valitsemisaeg pärast Pius IX-t ja arvestades apostel Peetruse traditsioonilist valitsemisaega (25 aastat 4 kuud ja 7 päeva), siis oli ta oma surma ajal valitsemisaja pikkuse poolest paavstide seas teisel kohal. Hiljem on veel kauem valitsenud vaid Johannes Paulus II.

Allikad

muuda
  • Joseph Bach: Leonis XIII Carmina. Inscriptiones, Numismata. Köln, 1903.
  • P. de Franciscis: Discorsi del Sommo Pontefice Leone XIII ai fedeli di Roma e dell'Orbe dal principio della sua elezione in Vaticano. Roma, 1882.
  • Franz Hettinger: Epistolae encyclicae. Freiburg, 1878–1904.
  • Leonis XIII pontificis maximi acta. Roma, 1881–1905.
  • Sanctissimi domini nostri Leonis Papae XIII Allocutiones, epistolae constitutiones. Brügge, 1887–1911.
  • Adolfo Severi: Le poesie di Leone XIII. Perugia, 1902.
  • John Wynne: The Great Encyclicals of Leo XIII. New York, 1902.
  • Leo XIII dokumendid.
  • Leo XIII entsüklikad (inglise keeles)

Kirjandus

muuda
  • Carlos Abaitúa: La doctrina sobre la libertad política en el magistero del papa Léon XIII. Vitoria, 1966.
  • Leopold Ackermann: Papst Leo XIII und die heilige Beredsamkeit. München, 1897.
  • Jean Auguste Boyer d'Agen: La jeunesse de Léon XIII d'après sa correspondance inédite. De Carpineto à Bénévent (1810–1838). Tours, 1896.
  • Jean Auguste Boyer d'Agen: La prélature de Léon XIII d'après sa correspondance inédite. De Bénévent à Pérouse (1838–1845). Paris, 1900.
  • J. Albertus: Die sozialpolitische Bedeutung und Wirksamkeit des heiliges Vaters Leos XIII. Münster, Paderborn, 1888.
  • David J. Alvarez: The Holy See and the first Hague Peace Conference (1899). "Archivum Historiae Pontificiae" 26, 1988: 431–438.
  • August Andelfinger: Der Sozialismus und die Arbeitgeber mit Bezugnahme auf das Rundschreiben Seiner Heiligkeit Leo XIII. "Über die Arbeiterfrage". Regensburg, 1892.
  • Ch. Belin: La doctrine de Léon XIII contre le libéralisme et la démocratie. Paris, 1913.
  • Joseph Bittremieux: Doctrina mariana Leonis XIII. Brügge, 1928.
  • Ruggero Bonghi: Leone XIII. "Nuova Antologia" 15, 1878: 322–351.
  • Ruggero Bonghi: Leone XIII. Città di Castello, 1884.
  • Salvatore M. Brandi: Die Politik des Papstes Leo XIII. vertheidigt gegenüber der "Contemporary Review". Trier, 1893.
  • Konrad Boos: Über die Schranken der Staatsgewalt nach Papst Leo XIII. Borna, Leipzig, 1926.
  • Gian Luigi Bruzzone: Leone XIII – grande amico dell'ordine agostiniano. "Analecta Augustiniana" 68, 2005: 241–252.
  • A. Butté: Il papa Leone XIII. Milano, 1933.
  • Pietro Caiazza: Concili provinciali e "Conventus episcoporum" da Pio IX a Leone XIII. "Archivum Historiae Pontificiae" 33, 1995: 197–245.
  • Auguste Castelein: Léon XIII et la question sociale. Brüssel, 1914.
  • Raffaele de Cesare: Il conclave di Leone XIII. Città di Castello, 1887.
  • Crispolto Crispolti, Guido Aureli: La politica di Leone XIII da L. Galimberti a M. Rampolla. Roma, 1912.
  • Jean Darras: Le pape Léon XIII. Paris, 1902.
  • Francesco di Domenico: Vita e Pontificato di Leone XIII. Napoli, 1903.
  • Jakob Drinck: Freiheit, Arbeit und Brot – Vortrräge nach den Weltrundschreiben der Päpste Leo XIII. und Pius IX. über die soziale Frage. Paderborn, 1933.
  • Friedrich Engel-Jánosi: Austria and the Conclave of 1878. "Catholic Historical Review" 39, 1953: 142–166.
  • Friedrich Engel-Jánosi: Die politische Korrespondenz der Päpste mit den oesterreichischen Kaisern, 1814–1914. Wien, München, 1964.
  • Rosario F. Esposito: Leone XIII e l'Oriente cristiano. Milano, 1961.
  • Sergio Felici: La poesia latina di Leone XIII e la lirica di Orazio. "Salesianum" 56, 1994: 333–438.
  • J. Fraikin: Infanzia e giovinezza di Leone XIII. Grottaferrata, 1914.
  • Georg Freund: Leo XIII. Münster, 1902.
  • Francis Thomas Furey: Life of Leo XIII and History of His Pontificate. New York, 1903.
  • Rene Fülöp-Miller: Leo XIII. und unsere Zeit. Macht der Kirche – Gewalten der Welt. Rascher, 1935.
  • Josef Galland: Papst Leo XIII. Festschrift zum goldenen Priesterjubiläum. Paderborn, Münster, 1888.
  • Josef Galland: Des Papstes Leos XIII. soziale Wirksamkeit. Mönchengladbach, 1893.
  • Josef Galland: Papst Leo XIII. Ein Lebensbild. Paderborn, 1893
  • Edward T. Gargan: Leo XIII and the Modern World. New York, 1961.
  • Geffken: Léon XIII devant l'Allemagne. Paris, 1896.
  • Charles de Germiny: La Politique de Léon XIII. Paris, 1902.
  • Job Getcha: La lettre encyclique patriarcale et synodale du Siège de Constantinople de 1895 en réponse au Concile Vatican I et au pape Léon XIII. "Istina" 54, 2009: 361–386.
  • Leopold Karl Goetz: Leo XIII. Gotha, 1899.
  • Georges Goyau: Le pape Léon XIII. Paris, 1904.
  • Giuseppe Grabinski: Leone XIII e la stampa cattolica. Firenze, 1885.
  • Joseph Guillermin: Vie et Pontificat de Léon XIII. Paris, 1901.
  • Fernand Hayward: Léon XIII. Paris, 1937.
  • James Hennesey: Leo XIII's Thomistic revival: a political and philosophical event. D. Tracy, "Celebrating the Medieval Heritage". Chicago, 1978: 185–197.
  • Joseph Hollweck: Das kirchliche Bücherverbot. Ein Commentar zur Constitution Leos XIII. "Officiorum ac munerum". Mainz, 1897
  • Henri des Houx: Histoire de Léon XIII. Paris, 1900.
  • G. J. Hug: Rundschreiben Leo XIII. über die Arbeiterfrage und das christliche Leben. Fribourg, 1899.
  • John Jay Hughes: Absolutely null and utterly void. The papal condemnation of anglican orders, 1896. Washington, 1968.
  • G. Hurton: Il problema dell'Unione sotto il pontificato di Leone XIII ed i teologi ortodossi. Roma, 1965.
  • Georges Jarlot: Doctrine pontificale et histoire. L'enseignement social de Léon XIII, Pie X et Benoît XV vu dans son ambiance historique (1878–1922). Roma, 1964.
  • Joseph Keller: The Life and Acts of Pope Leo XIII. New York, 1882.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • William Kiefer: Leo XIII, a light from heaven. Milwaukee, 1961.
  • Joseph Kirwan: "Rerum novarum". Encyclical letter of Pope Leo XIII on the condition of the working classes. London, 1983.
  • Juan María Laboa: León XIII y la vida política europea. "Anuario Historia de la Iglesia" 12, 2003: 43–57.
  • Willibrod Lampen: Leo XIII. und die Franziskanerschule. "Franziskanische Studien" 17, 1930: 241–252.
  • A. de Lastic: Mary and the church according to Pope Leo XIII. "Euntes Docete" 16, 1963: 365–413.
  • Édouard Lecanuet: Les premières années du Pontificat de Léon XIII (1878–1894). Paris, 1931.
  • Édouard Alphonse Lefebvre de Béhaine: Léon XIII et le prince Bismarck. Paris, 1898.
  • Jean Leflon: La persistance de Léon XIII dans la politique du "railliement" à l'égard du régime républicain de France. "Archivum Historiae Pontificiae" 1, 1963: 408–412.
  • Rudolf Lill: Die Wende im Kulturkampf. Leo XIII., Bismarck und die Zentrumspartei; 1878–1880. Niemeyer, Tübingen 1973, ISBN 3-484-80068-2
  • Teodoro López: León XIII y la cuestión social (1891–1903). "Anuario Historia de la Iglesia" 6, 1997: 29–44.
  • James MacCaffrey: History of the Catholic Church in the Nineteenth Century. St. Louis, 1910.
  • Michele Maccarrone: Leo XIII. und die Geschichtswissenschaft: die Kardinalskommission für historische Studien. A. Esch, "Geschichte und Geschichtswissenschaft in der Kultur Italiens und Deutschlands". Tübingen, 1989: 192–224.
  • Hans Maier: Die staatspolitischen Rundschreiben Leos XIII. Wilhelm Sandfuchs, "Wort der Päpste". Würzburg, 1965: 30–41.
  • Vincenzo Mangano: Il pensiero sociale e politico di Leone XIII. Isola del Liri, 1931.
  • Miguel Alfonso Martínez-Echevarría: La teoría económica en la "Rerum novarum". "Anuario Historia de la Iglesia" 12, 2003: 59–70
  • Justin McCarthy: Pope Leo XIII. London, 1896.
  • de Meester: Leone XIII e la chiesa greco. Roma, 1905.
  • Giovanni Miccoli: Un'intervista di Leone XIII sull'antisemitismo. "Cristianesimo nella storia: saggi in onore di Giuseppe Alberigo". Bologna, 1996: 577–605.
  • Giulio Monetti: Leone XIII. Roma, 1943.
  • F. Mourret: Les directives politiques, intellectuelles et sociales de Léon XIII. Paris, 1920.
  • Cristóbal Robles Muñoz: El el corazón de democracia. Léon XIII y Francia. "Anthologia Annua" 39, 1992: 167–322.
  • Julien de Narfon: Pope Leo XIII: His Life and Work. London, 1899.
  • Sarcander Navrátil: Nachklänge zum Papstjubiläum Leo XIII. "Studien und Mitteilungen aus dem Benediktiner- und Zisterzienserorden" 9, 1888: 657–668.
  • G. R. Oppicelli: La politica francese di Leone XIII. Genova, 1968.
  • Bernard O'Reilly: Festschrift zum 50jährigen Priester-Jubiläum Seiner Heiligkeit Leo XIII. Seine Zeit, sein Pontifikat und seine Erfolge. Köln, 1887.
  • P. Palazzini: Il problema dell'unione sotto il pontificato leoniano. Leone XIII ed i teologi ortodossi russi. Roma, 1965.
  • Stefano Picciaredda, Vittorio V. Alberti: Il mondo di Leone XIII. Roma, 2006.
  • Antonio Piolanti: Il tomismo come filosofia cristiana nel pensiero di Leone XIII. Città del Vaticano, 1983.
  • Josef Poetsch: Das Pontifikat Leos XIII. Augsburg, 1903.
  • Ptotzner: Die Entwickelung des kirchlichen Eherechts unter Leo XIII. Salzburg, 1908.
  • Claude Prudhomme: Stratégie missionnaire du Saint-Siège sous Léon XIII (1878–1903). Roma, 1994.
  • Margaret Mary Reher: Pope Leo XIII und "Americanism". "Theological Studies" 34, 1973: 679–689.
  • Heinrich Reinarz: Von Ketteler und Leo XIII. Düsseldorf, 1926.
  • J. Rheinsberger: The impact of the social teachings of Leo XIII and Pius XI in their historical context. "Australasian Catholic Record" 48, 1971: 57–64.
  • Antonio de Rienzo: Leone XIII e Benevento. Benevento, 1904.
  • Giuseppe Rossini: Aspetti della cultura cattolica nell'età di Leone XIII. Bologna, 1961.
  • Ryszard Rybka: Le tesi fondamentali di S. Tommaso d'Aquino sull'attuazione del bene comune nell'insegnamento sociale di Leone XIII. "Angelicum" 79, 2002: 385–414.
  • Giovanni Sale: Leone XIII, l'unità d'Italia e i cattolici militanti. "Civiltà Cattolica" 161, 2010: 107–119.
  • Herman Jan Aloysius Maria Schaepman: Leo XIII. Ein Charakter- und Zeitbild. Münster, 1893.
  • Otto Schilling: Die Staats- und Soziallehre des Papstes Leo XIII. Köln, 1925.
  • Joseph Schmidlin: Papstgeschichte der neuesten Zeit. München, 1933.
  • Hermann Josef Schmitz: Leo XIII. in unserer Zeit. Paderborn, 1893.
  • Wilhelm Schwer: Papst Leo XIII. Freiburg, 1923.
  • Eduardo Soderini: Il pontificato di Leone XIII. Milano, 1932–1933.
  • Martin Spahn: Leo XIII. München, 1905.
  • Ulrich Stutz: Die päpstliche Diplomatie unter Leo XIII. Berlin, 1926.
  • Rudolf Zinnhobler: Von Pius IX. zu Benedikt XV. J. Lenzenweger, "Geschichte der Katholischen Kirche. Ein Grundkurs". Graz, 1986: 410–428.
  • James F. Talbot: Pope Leo XIII: His Life and Letters. Boston, 1886.
  • Jean-Jacques Thierry: La vie quotidienne au Vatican au temps de Léon XIII à la fin du XIXe siècle. Paris, 1963.
  • Peter Tischleder: Die Staatslehre Leos XIII. Mönchengladbach, 1925.
  • Giuseppe Toniolo: L'eredità di Leone XIII. Roma, 1903.
  • Mario Tosti: Da Perugia alla Chiesa universale. L'itinerario di Gioacchino Pecci. Perugia, 2006.
  • Charles de T'Serclaes de Wommersom: Le pape Léon XIII. Paris, 1894–1906.
  • Ernesto Vercesi: Tre Papi. Leone XIII, Pio X, Benedetto XV. Milano, 1929.
  • Vincent Viaene: Question d'Orient et "Question d'Occident" de Pie IX à Léon XIII (1877–1878). Philippe Levillain, "Le pontificat de Léon XIII". Roma, 2006: 399–420.
  • Anton de Waal: Unseres heiligen Vaters Papst Leo XIII. Leben. Münster 1881.
  • Lillian Wallace: Leo XIII and the Rise of Socialism. Durham, 1966.
  • James E. Ward: Leo XIII and Socialism. "Review of Politics" 30, 1968: 363–370.
  • J. Watzlawik: Leo XIII and the New Scholasticism. Cebu City, 1966.
  • Christoph Weber: Quellen und Studien zur Kurie und zur vatikanischen Politik unter Leo XIII. Mit Berücksichtigung der Beziehungen des Hl. Stuhles zu den Dreibundmächten bis 1893. Niemeyer, Tübingen 1973, ISBN 3-484-80065-8
  • Christoph Weber: Leo XIII. und die deutschen Zentrumspartei. "Annalen des Historischen Vereins für den Niederrhein" 176, 1974: 154–171.
  • Eduard Winter: Russland und die slawischen Völker in der Diplomatie des Vatikans. 1878–1903. Berlin, 1950.

Välislingid

muuda
Eelnev
Pius IX 		Rooma paavst
1878–1903 		Järgnev
Pius X
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Leo_XIII&oldid=6494314"
  NODES
todo 2