Lepamaim
Lepamaim (Phoxinus phoxinus) on karpkalaliste seltsi kuuluv kalaliik. Ta on väike parvekala, kes esineb enamasti Euroopa ja Põhja-Aasia selgetes hapnikurikastes külmaveelistes väiksemates jõgedes ja ojades. Lepamaim on tavaliselt 6–8 cm pikk, harva kuni 14 cm. Kevadel kudemisperioodi ajal muutub kõhualune tumepunaseks. Koeb aprillist juunini.[1]
| Lepamaim | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Karpkalalised Cypriniformes |
| Sugukond |
Karpkalalased Cyprinidae |
| Perekond |
Lepamaim Phoxinus |
| Liik |
Lepamaim |
| Binaarne nimetus | |
|
Phoxinus phoxinus Linnaeus (1758) | |
Kirjeldus
muudaLepamaim (Phoxinus phoxinus) on kasvult väike kala. Selg on värvuselt pruun või oliivikaspruunikas, pea hallikas. Kõhupool valge ja hõbedaläikeline. Külgedel tumedat värvi 2-2,4 mm pikkune pikitriip. Kehal väiksemad soomused, mis sageli ei ulatu üksteist katma. Soomused puuduvad kõhul eespool kõhuuime, kuni alalõuani välja. Küljejoon on neil alati poolik, mis ei ulatu sabani.[2]
Enamasti varieerub lepamaimu välimus erinevates veekogudes.[1]
Suu väike, poolalaseisune, ülalõualuu on alumisest veidi pikem. Silmad paiknevad kõrgel, otsmik lame, kuid ninaavade vahel märgatavalt kumer. Teravad neeluhambad.[3]
Levik ja elupaik
muudaElupaigaks eelistab selgeid, madalaid, kiirevoolulisi, jahedamaid jõgesid. Läänemere põhja- ja kirdeosas on ta ka levinud rannikuvetes. Ojades pesitseb lepamaim (Phoxinus phoxinus) tavaliselt trullingu (Barbatula barbatula) ja noorte forellidega (Salmo) samas elukoosluses. Võib elada ka veekogude kivistel ja liivastel lõikudel.[4]
Valdav osa levilast on Euroopa ja Aasia põhja- ja keskosas, Püreneedest Kamtšatkani. Eestis laialt levinud nii jõgedes kui ka ojades. Harva leidub teda ka järvedes, kuid peamiselt sissevoolude suudmetes. Enamasti eelistab just jahedamat vett.[2]
Kasv ja vanus
muudaPikkus kuni 12-14 cm. Tavaliselt jääb see 4-7 cm juurde.[5] Eluiga on nendel 5-8 aastat. Suguküpsuse saavutab 2-3 aastaselt.[2]
Toitumine
muudaVastse eas toituvad nad enamasti vetikatest. Hiljem surusääskede vastsetest ning vette kukkunud valmikutest. Toiduks sobivad ka teiste putukate vastsed (valmikud kui ka nukud). Suure osa meres elavate isendite toidulaua moodustavad kirpvähid ja kahetiivalised.[1] Vajadusel võivad lepamaimud muutuda ka kalamarjasöödikuteks.[6]
Sigimine
muudaKudeperiood algab mais ning kestab juulini. Mari heidetakse madalasse vette, enamasti tehakse seda kärestikus allpool olevale kruusasele põhjale. Korraga koeb ta 200-1000 marjatera. Inkubatsioon kestab 7-12 päeva. Koorunud vastsed on 4-5 mm pikkused.[3]
Äsja koorunud vastsed varjuvad mõneks ajaks kivide vahele, kus toituvad rebukotisisust. Pärast seda alustavad nad iseseisvalt toitu otsima.[5]
Kudemise ajaks omandavad isaskalad omale kireva pulmarüü: kõht muutub punaseks, kurgualune mustaks, külgedel tekib sageli helkivroheline vööt. Pea peale tekib helmeskate.[2]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 N. Mikelsaar (1984). Eesti NSV Kalad. Tallinn: Kirjastus Valgus. Lk 179.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 E. Ojaveer, E. Pihu, T. Saat (2003). Fishes of Estonia. Tallinn: TA Kirjastus.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 3,0 3,1 J. Museth, T. Hesthagen, O. T. Sandlund, E. B. Thorstad, O. Ugedal (12. detsember 2007). "The history of the minnow Phoxinus phoxinus (L.) in Norway: from harmless species to pest". Fish Biology. 2007 (7): 184–195 – cit. via Wiley Online Library.
{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ T. Hunt (2012). Eesti Kalad. Tallinn: Kirjastus Varrak. Lk 66.
- ↑ 5,0 5,1 Y. Cui, R. J. Wootton (1988). "The Metabolic Rate of the Minnow, Phoxinus phoxinus (L.) (Pisces: Cyprinidae), in Relation to Ration, Body Size and Temperature". Functional Ecology. 88 (2): 157–161 – cit. via JSTOR.
- ↑ T. E. Boutorina, I. V. Reznik (2015). "Biological characteristic of Phoxinus phoxinus L. in Chulman and Ungra rivers (Southern Yakutia)". Contemporary Problems of Ecology. 2015 (8): 56–64 – cit. via Springer Link.
Välislingid
muuda- Lepamaim andmebaasis eElurikkus
