Lihula linnus

Lihula piiskopilinnus(saksa keeles Bischofsburg Leal) oli linnus ajaloolisel Läänemaal. Selle varemed jäävad nüüdisajal Pärnu maakonda Lääneranna valda Lihula linnas asuvale paekõrgendiku neemikule (Lihula Lossimäele).^[1]

Ajalugu

Linnuse kultuurikihist saadud varaseimad dateeringud pärinevad 1. aastatuhande teisest poolest.^[2] 13. sajandi alguses asus Lihula linnus Lihula muinaskihelkonnas^[3] ja oli mitmete hinnangute järgi üks peamisi keskusi Eestimaa lääneosas^[4] või isegi kogu Eestimaal.^[5] Linnus kaitses olulist sadamakohta^[4] ja selle tähtsusele osutab ka asjaolu, et kui Riia piiskop Albert pühitses 1211. aastal Eestimaa piiskopiks Theoderichi, senise Dünamünde kloostri abti,^[6] siis kavandati ta tulevase piiskopkonna keskust Lihulasse ja teda nimetati dokumentides ka Lihula piiskopiks.^[7]

Henriku Liivimaa kroonika teatel tegi riialaste (Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu), latgalite ja liivlaste vägi 1218. aastal rüüsteretke Läänemaale, mille järel kõikide sealsete kihelkondade vanemad sõlmisid nendega rahu, lubades end ristida lasta, iga-aastast maksu tasuda ja pantvange anda^[8] 1219. aastal määras piiskop Albert ametisse uue Lihula (Eestimaa) piiskopi Hermanni. 1220. aastal maabus (arvatavasti Revalasse tunginud Taani kuningaga kooskõlastatult) Läänemaal Rootsi kuninga Johan I vägi, hõivas Lihula linnuse ja alustas maakonnas riialaste vastuseisust hoolimata ristimist ja kirikute ehitamist. Teravamalt reageerisid rootslaste tulekule saarlased, kelle jaoks oli Läänemaa lähima naabrina otseselt nende huvi- ja mõjupiirkonda kuuluv ala. Augustis piirasid nad sisse ja süütasid põlema Lihula linnuse ning purustasid sealt välja tunginud Rootsi väe. Üsna tõenäoline on, et Lihula lahingust võtsid osa ka läänemaalased. Läti Henriku sõnul langes peaaegu 500 rootslast ja vaid vähesed jõudsid Tallinnasse taanlaste juurde pageda.^[4]^[9]^[10]

1224. aastal, pärast Eestimaa mandriosa lõplikku allutamist riialaste ja Taani võimule, määrati Eestimaa piiskopi Hermanni valitsemise alla Ugandi. Kuigi Läänemaa koos Lihulaga läks Riia piiskopile, jätkati mõnda aega Hermanni kutsumist Lihula piiskopiks. Hermanni ametinimetus muudeti Tartu piiskopiks 1235. aastal. Aastatel 1234–1251 oli Lihula Saare-Lääne piiskopkonna piiskopi residentsiks.^[11]

Lihula kivilinnus ehitati Saare-Lääne piiskopi ja Liivi ordu poolt aastail 1238–1242. Ülejäänud Lossimäe seljandikust eraldas linnust poolümar vallikraav. Lossimäe põhjajärsaku ja lõunapoolse vallikraavi vahele jääv ovaalne ala oli ümbritsetud kõrge ringmüüriga ning jaotatud kaheks võrdseks, piiskopkonna ja ordupooseks osaks. Alates 1238. aastast jagas piiskop linnust orduga, kusjuures värav ja väravatorn jäid piiskopi sõdalaste kontrolli alla ning ordu kohustus oma poolele torni mitte rajama. Sellest hoolimata oli Lihula 1241–1247 Liivi ordu komtuurkonna keskuseks. Lõuna poolt ümbritsesid linnust oma kraavidega kaks hilisemat kontsentrilist eeslinnust. Linnuse kõige ohustatumat ja ringvalliga piiratud lõunakülge tugevdati teadmata ajal rajatud eeslinnus, mida 16. sajandil kindlustati veel kahe muldbastioni ja vallikraavidega.

1298. aastal Liivimaa kodusõja raames Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel, ordu vallutas Lihula linnuse, kus parajasti viibis Saare-Lääne piiskop Konrad I ja Koluvere linnuse, mis jäi selle valdusse mitmeks aastaks. Piiskop võeti vangi ja Lihula Eliisabeti kirik hävitati. Sisetülide käigus Koluvere linnus hävitati. Ordult saadi maad tagasi alles pärast paavsti esindaja järjekordset sekkumist 1302. aastal.

Samuel Waxelbergi joonistused (1683). Linnusepoolse eeslinnuse (Samuel Waxelbergi) plaanil oli veel 17. sajandil kaks vanaitaalia bastioni. Teine neist kasutati hiljem ära vallikraavi täiteks.

Põhjamaade seitsmeaastases sõjas, 1563 vallutasid rootslased Haapsalu, Läänemaa ja poole Saaremaast, endised Maasilinna foogtkonna alad. 4. augustil 1563 vallutas Rootsi väepealik Åke Bengtsson Färla Haapsalu Rootsile, toomkirik rüüstati ja vaimulikud kihutati minema. Rootsi alla läksid ka Lihula ja Koluvere lossid.

1567 sai Lihula linnuse valitsejaks Rootsi Idamere (Balti) provintside vägede ülemjuhataja ja mõisameeste lipkondade juht väliooberst Klaus Kursell (hukati 1570). 1570. aasta juunis vallutasid Lihula rootslased. Kahekümneviieaastases sõjas 1575. aasta Moskva tsaaririigi väed rüüsteretke ajal Saare- ja Läänemaale, vallutasid venelased Koluvere, Lihula ja Vigala lossid ja Haapsalu linnuse. Liivi sõjas linnus purustati ning seda ei taastatud enam. Linnust mainiti 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui Moskva suurvürstiriik loobus muuhulgas kõigist õigustest mitmete Eestimaa linnuste ja nende läänide üle.

Linnuse asendiplaan 19. sajandist. Autor: Carl Faehlmann

Linnuse vaade lõunast 19. sajandil. Autor: Carl Faehlmann

Rootsi Johan III Eestimaa hertsogkond jagunes seitsmeks linnuselääniks: Tallinna linnuselään, Paide linnuselään, Rakvere linnuselään, Narva linnuselään, Haapsalu linnuselään, Koluvere linnuselään ja Lihula linnuselään, mida juhtisid asehaldurid.

1586–1589 oli Rootsi kuninga (1568–1592) Johan III Eestimaa hertsogkonna Lihula foogt Gerhard Dönhoff, kes oli ka aastatel 1590–1599 Haapsalus Rootsi kuninga Johan III ja Poola-Rootsi kuninga Zygmunt III Waza asehaldur (saksa k. Hauptmann auf Hapsal und Leal^[12] ja Lihula kastellaan, kuna Zygmunt III Waza valiti 1587. aastal Rzeczpospolita kuningaks ja isa surma järel 1592. aastal ka Rootsi kuningaks.

1596 aastal oli Lihula linnusepealik Nils Thomasson^[13].

Lihula linnuse mäeseljandik

Tänapäev

Praeguseks on osa linnuse vundamentidest taas välja kaevatud ja konserveeritud.

Viited

↑ Lihula linnus. Eesti entsüklopeedia
↑ Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 41
↑ Enn Tarvel. Läänemaa seitse kihelkonda. Keel ja Kirjandus 1971, nr 5, lk 292
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Lk 328
↑ Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 146–147
↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV 4, lk 122–123
↑ Vahtre 1990, lk 85
↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXI 5, lk 182–183
↑ Vahtre 1990, lk 146–147
↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 3, lk 214–215
↑ Tiina Kala. Piiskopkonnad ja toomkapiitlid, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 84
↑ Jakob Koit, ESTNISCHE BAUERN ALS KRIEGER WÄHREND DER KÄMPFE IN LIVLAND 1558-1611, Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat = Annales Societatis Litterarum Estonicae in Svecia, nr. 4, jaanuar 1966, lk 33
↑ Lihula Sundstrasse(1831), Lihula Tallinna mnt 1, Lihula, Eesti Ajaloomuuseumi Kinnistute register

Välislingid

[1] Lihula linnus. Eesti entsüklopeedia

[2] Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 41

[3] Enn Tarvel. Läänemaa seitse kihelkonda. Keel ja Kirjandus 1971, nr 5, lk 292

[Magi-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Lk 328

[5] Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 146–147

[6] Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV 4, lk 122–123

[7] Vahtre 1990, lk 85

[8] Henriku Liivimaa kroonika, XXI 5, lk 182–183

[9] Vahtre 1990, lk 146–147

[10] Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 3, lk 214–215

[11] Tiina Kala. Piiskopkonnad ja toomkapiitlid, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 84

[12] Jakob Koit, ESTNISCHE BAUERN ALS KRIEGER WÄHREND DER KÄMPFE IN LIVLAND 1558-1611, Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat = Annales Societatis Litterarum Estonicae in Svecia, nr. 4, jaanuar 1966, lk 33

[13] Lihula Sundstrasse(1831), Lihula Tallinna mnt 1, Lihula, Eesti Ajaloomuuseumi Kinnistute register

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]