Vikipeedia

2011. aasta Liibüa kodusõda

(Ümber suunatud leheküljelt Liibüa kodusõda)

2011. aasta Liibüa kodusõda, mida nimetatakse ka Liibüa revolutsiooniks[4] või 17. veebruari revolutsiooniks[5], sai alguse 15. veebruaril toimunud valitsusvastastest meeleavaldustest. Ohvriterohked rahva väljaastumised olid suunatud Liibüa diktaator Mu‘ammar al-Qadhdhāfī režiimi vastu. Protestid eskaleerusid mässuks, mis levis üle kogu riigi[6]. Mässu käigus moodustasid Gaddafi-vastased vahevalitsuse, mille nimeks sai Rahvuslik Üleminekunõukogu. Rahutustele eelnesid samalaadsed sündmused mujal Põhja-Aafrikas: Egiptuses ja Tuneesias[7][8].

Liibüa kodusõda
Osa Araabia kevadest
     – mässuliste alad enne 19. märtsi
     – lahingualad märtsist augustini
     – mässuliste lääneranniku rinne
     – mäsuliste võidetud alad 1. oktoobriks
     – valitsusvägede viimased tugipunktid
– suuremad lahingud
– väiksemad lahingud
Toimumisaeg 15. veebruar 2011 – 23. oktoober 2011
(8 kuud, 1 nädal ja 1 päev)
Toimumiskoht Liibüa
Tulemus

Mässuliste võit:

Osalised
Liibüa Rahvuslik Üleminekunõukogu

ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1973:

Väiksemad kokkupõrked piiril:
Tuneesia		 Suur Liibüa Araabia Sotsialistlik Rahvadžamahirija
  • Liibüa sõjavägi
  • Paramilitaarüksused
  • Gaddafimeelsed hõimud
  • Välismaa palgasõdurid (väidetavalt)
Väejuhid või liidrid
Muşţafá ‘Abd al-Jalīl
Omar El-Hariri
Jalal al-Digheily
Abdul Fatah Younis †
Suleiman Mahmoud
Hamad bin Ali Al Attiyah
Charles Bouchard		 Mu‘ammar al-Qadhdhāfī
Saif al-Islam Gaddafi (POW)
Khamis Gaddafi †
Mutassim Gaddafi †[1]
Saif al-Arab Gaddafi †[2]
Al-Saadi Gaddafi (POW)
Abu-Bakr Yunis Jabr †
Massoud Abdelhafid
Mahdi al-Arabi (POW)
Jõudude suurus
17 000 ülejooksnud sõdurit ja vabatahtlikku; sõja lõpuks 200 000 vabatahtlikku
Rahvusvahelised jõud: arvukalt õhu- ja mereväelasi		 20 000 – 40 000 sõdurit
Kaotused
5904–6626 mässuliste langenud võitlejat ja toetajat 3309–4227 langenud sõdurit;
7000 langes vangistusse

Taustainfo

muuda

Juhtimine

muuda

Muammar al-Gaddafi oli Araabia natsionalistide grupi nimega Vabad Ohvitserid juht, kes eemaldasid 1969. aasta rahuliku riigipöörde käigus võimult kuninga Idris I[9]. Ta tühistas kehtinud Liibüa 1951. aasta põhiseaduse, nimetades seda neokoloniaalseks dokumendiks. Gaddafi valitsemisajal paranes märgatavalt Liibüa elanike elatustase, oodatav eluiga ja kirjaoskus. 1975. aastal avaldas ta oma manifesti "Roheline raamat". Ametlikult taandus Gaddafi võimult 1977. aastal ning nimetas end lihtsalt "sümboolseks juhiks"[10].

Gaddafi juhtimise all oli tema manifesti kohaselt riigis tegu detsentraliseeritud otsedemokraatiaga[11], kus temal oli puhtalt esinduslik roll. Ametlikult kehtis riigis süsteem, kus kohalike omavalitsuste ülesandeid täitsid rahva komiteed, seadusandlikke ülesandeid kaudselt valitud Üldine Rahvakongress ja täidesaatvaks võimuks oli Üldine Rahvakomitee. Freedom House’i andmetel mõjutati neid riigiorganeid siiski vastavalt sellele, kuidas Gaddafi võimule mugavam oli[12].

Areng ja korruptsioon

muuda

Kuigi Gaddafi 42-aastase valitsemisaja lõpuks oli Liibüas keskmine sissetulek elaniku kohta 14 000 dollarit, elas kolmandik inimesi allpool vaesuspiiri[13]. Riigis toimis üsna sekulaarne ühiskond[14], kus oli keelustatud lapsabielud ja naistele oli antud võrdsed õigused palga suhtes, lahutuste osas ja ligipääs kõrgharidusele suurenes 1996. aastaks kaheksalt protsendilt 43 protsendini, olles võrdne meeste näitajaga[15]. Suur osa riigi sissetulekust pärines 1970. aastatel kiiresti arenenud nafta puurimisest ja töötlemisest[16].

Liibüa SKT per capita, inimarengu indeks ja kirjaoskus olid kõrgemal tasemel kui naaberriikides Egiptuses ja Tuneesias, kust said alguse Araabia kevade ülestõusud[17]. Seevastu oli Liibüas kõrgem ka korruptsioonitajumise indeks (CPI), mille näitaja oli 2010. aastal 2,2. Sellega oli Liibüa 178 riigi seas 146. kohal, võrreldes Egpituse 98. ja Tuneesia 59. kohaga[18]. Lisaks oli umbes 13% Liibüa elanikkonnast töötu[19], kuigi riigis oli üks kõrgeim töötusemäär regioonis. Seetõttu töötas riigis üle miljoni võõrtöölise, kes suures osas lahkusid riigist pärast rahutuste algust[20].

Kõige hullem oli majanduslik olukord riigi idaosas, kus toimus suur osa nafta puurimisest[21]. Mitmed välisriigid ja analüütikud on väitnud, et suur osa riigis toimunud ettevõtlusest oli Gaddafi, tema perekonna ja valitsuse poolt kontrollitud[22]. Gaddafi oli oma valitsemisajal suurel hulgal varandust kogunud, mis kajastus luksuslikes autodes, majades ja erinevates investeeringutes[23]. Enda sõnul kavatses Gaddafi riigis korruptsioonitaset vähendada viies läbi reforme naftatööstuses[24]. 2008. aastal pakkus ta välja plaani saata laiali ametis olev administratiivne ametnikkond, välja arvatud kaitse-, sisejulgeoleku ja välisministrid, ja suunata naftast pärit tulu otse Liibüa rahvale[25]. Plaan pandi hääletusele, kuid kukkus läbi ning tõi esile pahameele mitme valitsusametniku seas[26].

Inimõigused Liibüas

muuda

2009. ja 2011. aastal hindas Pressivabaduse Indeks Liibüa Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas enim tsenseeritud riigiks[27][28]. Samal ajal hindas ÜRO Inimõiguste Nõukogu enne mässu algust teatud paranemisi riigi inimõiguste osas[29]. Liibüa delegatsioon ÜRO juures andis samuti välja raporti riigi inimõigustealase olukorra kohta. Nende andmetel kehtis riigis otsene rahvademokraatia, mis garanteeris inimeste otsese osaluse riigi poliitikas[30].

Väidetavalt töötas kuni 20% Liibüa elanikest riigi heaks informaatoritena, kelle abil hoiti kontrolli all riigisiseseid dissidente[31]. 2009. aastal teates Gaddafi valitsuse ametnikele, et Liibüat on ees ootamas uus poliitiline periood, kus toimuvad vabad valimised, mida jälgivad rahvusvahelised vaatlejad[32]. See tekitas taas pahameelt kõrgete ametnike seas. Samas oli riigis keelatud luua poliitilisi parteisid ning seaduse rikkujatele oli karistuseks hukkamine[31]. Gaddafi välja antud "Roheline raamat" oli aastaid põhiline raamistik poliitiliseks hariduseks ning õpetajaid, kes olid avalikult selle vastased, võidi hukata[33]. 1988. aastal viidi manifesti sisse mõned muudatused, mis parandasid riigi inimõigustealast olukorda. Näiteks anti rahvale rohkem sõnavabandust[29]. Selle tulemusel suurenes kuni 21. sajandi alguseni Liibüa elanike rahulolu valitsusega.

Gaddafi-vastane liikumine

muuda

Esimesed protestid algasid juba 13. Jaanuaril, kui Baydas, Dernas ja Benghazis tulid tänavatele mitmed meeleavaldajad[34]. Jaanuari lõpus õhtus ajakirjanik Jamal al-Hajji inimesi demonstreerima oma toetust suuremale vabadusele ning ta vahistati veebruari alguses. Vahistamise põhjuseks toodi asjaolu, et al-Hajji olevate kellelegi autoga otsa sõitnud, kuid Amnesty International andmetel oli vahistamise põhjuseks tema Gaddafi-vastasus[35]. Veebruari keskpaigaks kasvas Liibüas mässude arv ning Araabia kevade käigus algas riigis kodusõda[36].

Veebruari algul tulid tänavatele välistöölised ja vähemused, kes protestisid kohalike võimude vastu. Pärast inimõiguste advokaadi Fathi Terbili vahistamist 15. veebruaril, tulid Benghazis tänavatele juba suuremad rahvahulgad, kes olid relvastatud näiteks kivide ja bensiinipommidega[37]. Politsei vastas omalt poolt pisargaasi, veekahurite ja kummikuulidega. Mõnes linnas süütasid sajad protestijad politseijaoskondi ja turvahooneid, mille peale Liibüa julgeolekujõud kasutasid väidetavalt surmavat jõudu[38]. 17. veebruaril kuulutati mässajate poolt välja "Viha päev" ning tänavale kutsuti meelt avaldama kõik Gaddafi-vastased grupid[39]. Suuremad ülestõusud toimusid Benghazi, Ajdabiya, Derna, Zintani ja Bayda linnas.[40]

Paljude opositsiooniliikmete eesmärk oli taastada 1952. aasta põhiseadus, mille Gaddafi oli kehtetuks kuulutanud, ja üleminek mitmepartei demokraatiale[41]. Paljud sõjaväelased läksid üle mässuliste poolele ja kaasatud oli suurel hulgal vabatahtlikke[42]. 27. veebruaril loodi Rahvuslik Üleminekunõukogu, mille abil loodeti ühtsustada võimuvahetust Liibüas[43]. Grupi peamine eesmärk ei olnud moodustada vahevalitsus, vaid koordineerida mässuliste tööd erinevates linnades ja anda liikumisele poliitiline nägu[44]. Nõukogu seadis eesmärgiks viia läbi valimised, mis pidanuks toimuma mai kuus[45].

Mässuliste hulka kuulusid peamiselt tsiviilisikud nagu õpetajad, õpilased, advokaadid ja naftatöölised. Lisaks neile oli mässajate hulgas ka suur osa politseinike ja sõjaväelasi[46]. Gaddafi valitsus oli korduvalt väitnud, et mässuliste hulka kuulub ka al-Qaeda võitlejaid[47], kuid NATO kõrgete juhtide väitel ei olnud nende hulgas piisavalt suurt terroristide osakaalu[48]. 

Sündmuste käik

muuda

Facebookis levitasid al-Qadhdhāfī-vastased üleskutseid tulla 17. veebruaril ("viha päeval") meelt avaldama.

15. ja 16. veebruar (teisipäev ja kolmapäev)

muuda

15. veebruari õhtul alustas umbes 200 inimest meeleavaldust Banghāzī politsei peakorteri ees väljakul Maydān ash-Shajarah, nõudes samal päeval[49] arreteeritud inimõiguste aktivisti Fathi Terbili vabastamist[50]. Meeleavalduse algatasid Abū Salīmi vanglas kinni peetavate islamivõitlejate sugulased; Fathi Terbil taotles nende vangide vabastamist[51][52][53]. Hiljem kasvas meeleavaldajate arv 500 kuni 600-le[54] ning meeleavaldus pöördus al-Qadhdhāfī vastu[50]. Kolmapäeva varajastel tundidel skandeeriti hüüdlauseid "riigi korrumpeerunud juhtide vastu"[55]. Väljaande Qūrīnā teatel oli mõnel meeleavaldajal kive ja süütepudeleid[55]. Politsei ajas meeleavalduse laiali. Meeleavaldajate vastu kasutati väidetavalt kummiga ümbritsetud teraskuule, veekahureid ja pisargaasi[55] ning pealtnägijate teatel rünnati rahvahulka kihutavate autodega[50]. Idris Al-Mesmari sõnul kasutasid erariides julgeolekutöötajad meeleavalduse laialiajamiseks pisargaasi, nuiasid ja kuuma vett; mõned tunnid pärast telefoniintervjuud Al-Jazeerale ta arreteeriti[55]. Kohaliku haigla direktori sõnul sai kokkupõrgetes kergelt vigastada 38 inimest, kellest enamik (Al-Jazeera andmetel 10[55]) olid julgeolekutöötajad[50]. Qūrīnā andmetel sai viga 14 inimest; korrakaitsejõud olevat sekkunud al-Gadhdhāfī pooldajate ja "saboteerijate" kokkupõrkesse[56] 20 inimest arreteeriti[50].

 
Liibüa opositsiooni lipp

Meeleavaldused laienesid teistesse linnadesse. Al-Bayḑā’s[57] skandeerisid sajad meeleavaldajad "Rahvas tahab režiimi lõppu" ja süütasid politseiposte[58]. Väljaande Al-Yawm hinnangul rohkem kui 1500-pealine rahvahulk püüdis rünnata julgeolekujõudude hoonet. Meeleavaldajad süütasid kaks autot ja põletasid maha liikluspolitsei peakorteri. Järgnes kokkupõrge politseiga, milles kuus inimest sai surma ja kolm inimest sai haavata.

Az-Zintānis marssisid sajad meeleavaldajad tänavatel režiimile lõpu tegemist nõudvaid loosungeid ning süütasid julgeoleku peakorteri ja ühe politseijaoskonna ning panid lõpuks kesklinnas telgid üles[59]. Meeleavaldusi oli ka Darnah's. Kummaski kohas keegi viga ei saanud.

16. veebruaril toimusid ka valitsuse pooldajate meeleavaldused.

Abū Salīmi vanglast vabastati 16. veebruaril 110 Liibüa Islami Võitlusrühma liiget; vanglasse jäi veel 30 selle rühmitusi liiget. Seda oli nõudnud Sayf al-Islām Mu‘ammar al-Qadhdhāfī lepitusplaani osana.[60]

Valitsus pani ette riigitöötajate palga kahekordistamise.[60]

21. veebruar

muuda

21. veebruaril süütasid rahvahulgad pealinnas parlamendihoone[61].

22. veebruar

muuda

22. veebruar peatas Araabia Liiga Liibüa liikmesuse organisatsioonis[62].

23. august

muuda

23. augustil hõivasid mässuliste väed Muammar al-Qaddafi residentsi Tripolis.[63]

22. september

muuda

Rahvusliku Üleminekunõukogu väed teatasid Sabhā vallutamisest.

17. oktoober

muuda

Rahvusliku Üleminekunõukogu väed hõivasid Banī Walīdi, mida nad olid vallutada püüdnud septembri algusest saadik.

20.oktoober

muuda

Rahvusliku Üleminekuvalitsuse võitlejad pidasid Surtis kinni Mu‘ammar al-Qadhdhāfī, kes umbes tund hiljem segastel asjaoludel tapeti.

Enne seda andsid Qadhdhāfīt transportinud konvoile õhulöögi NATO väed.

NATO raporti järgi tabasid õhulöögid sel päeval Surti lähistel ühteteist mootorsõidukit.[64]

Viited

muuda
  1. ↑ "Reuters: Liibüas võeti kinni Gaddafi poeg Mutassim". Postimees. 13. oktoober 2011. Vaadatud 9. aprill 2017.
  2. ↑ "NATO eilses õhurünnakus sai surma Gaddafi noorim poeg". Postimees. 13. oktoober 2011. Vaadatud 9. aprill 2017.
  3. ↑ "Gaddafi surm sai ametliku kinnituse". Postimees. 20. oktoober 2011. Vaadatud 9. aprill 2017.
  4. ↑ http://www.pbs.org/newshour/multimedia/libya_9months/index.html
  5. ↑ https://www.libyaherald.com/2013/02/17/opinion-on-the-second-anniversary-of-the-17th-february-2011-revolution-reflections-and-considerations/
  6. ↑ Barker, Anne (24 February 2011). "Time Running Out for Cornered Gaddafi". ABC News. Retrieved12 September 2011.
  7. ↑ Anthony Shadid. Libya Protests Build, Showing Revolts' Limits. The New York Times (Cairo), 18. veebruar 2011
  8. ↑ Sven Randlaid. Liibüas jätkuvad valitsusvastased rahutused. ERR, 18. veebruar 2011
  9. ↑ Viscus, Gregory (23 February 2011). "Qaddafi Is No Mubarak as Regime Overthrow May Trigger a 'Descent to Chaos'". Bloomberg L.P. Retrieved12 March 2011.
  10. ↑ Wynne-Jones, Jonathan (19 March 2011). "Libyan minister claims Gaddafi is powerless and the ceasefire is 'solid'". The Telegraph (London). Retrieved22 October 2011
  11. ↑ Robbins, James (7 March 2007). "Eyewitness: Dialogue in the desert". BBC News. Retrieved22 October 2011.
  12. ↑ "Libya". Country Report. Freedom House. Retrieved 7 August 2011
  13. ↑ Christopher S. Chivvis, Keith Crane, Peter Mandaville, Jeffrey Martini 'Libya’s Post-Qaddafi Transition,' Rand Corporation, 2012 p.11
  14. ↑ 'Libya's national assembly elects former diplomat as prime minister,' Reuters 14 October 2012
  15. ↑ Kiapi, Evelyn Matsamura (October 27, 2011)."Gaddafi’s odd love affair with women". The Observer. Retrieved April 29, 2016
  16. ↑ "Endgame in Tripoli". The Economist. 24 February 2011. Retrieved 12 March 2011
  17. ↑ Maleki, Ammar (9 February 2011). "Uprisings in the Region and Ignored Indicators". Rooz (via Payvand). Retrieved 26 March 2011.
  18. ↑ "Corruption Perceptions Index 2010 Results".Corruption Perceptions Index. Transparency International.  from the original on 26 October 2010. Retrieved 22 February 2011
  19. ↑ Jawad, Rana (5 May 2005). "Libya grapples with unemployment". BBC News.
  20. ↑ "Libya's Jobless Rate at 20.7 Percent: Report". Reuters Africa. 2 March 2009. Retrieved 12 March 2011.
  21. ↑ "A Civil War Beckons". The Economist. 3 March 2011. Retrieved 12 March 2011.
  22. ↑ "Lesson from Libya: Despotism, Poverty and Risk". Reuters. 4 March 2011.
  23. ↑ Lichtblau, Eric; Rohde, David; Risen, James (24 March 2011). "Shady Dealings Helped Qaddafi Build Fortune and Regime". The New York Times.
  24. ↑ "Libya's Gaddafi tells govt to hand out oil money". Reuters UK. 8 May 2008. Retrieved 30 October 2011.
  25. ↑ "Libya: Ministries Abolished". Carnegie Endowment for International Peace. Retrieved 14 February2010.
  26. ↑ "Libyan congresses delay Gaddafi's oil shareout plan". Reuters UK. 3 March 2009. Retrieved30 October 2011.
  27. ↑ "Freedom of the Press 2009 – Table of Global Press Freedom Rankings" (PDF). Freedom House. 2009. Archived from the original (PDF; 696 KB) on 4 August 2011. Retrieved 13 August 2011.
  28. ↑ "Freedom of the Press 2011" (PDF). Freedom House. Archived from the original (PDF) on 15 May 2011. Retrieved 17 May 2011.
  29. ↑ 29,0 29,1 "Report of the Working Group on the Universal Periodic Review: Libyan Arab Jamahiriya" (PDF).Universal Periodic Review. United Nations. 4 January 2011. Retrieved 26 October 2011.
  30. ↑ "U.N. Human Rights Council resolution: Great Socialist People’s Libyan Arab Jamahiriya (2010)"(PDF). Retrieved 2013-10-02.
  31. ↑ 31,0 31,1 Mohamed Eljahmi (2006). "Libya and the U.S.: Qadhafi Unrepentant". The Middle East Quarterly. Retrieved 12 September 2011.
  32. ↑ "Al-Qadhafi Suggests Libyan Elections May Be In The Offing". The Daily Telegraph (London: WikiLeaks). 31 January 2011. Retrieved 1 September2011.
  33. ↑ "What now for Colonel Gadaffi's Green Book?". BBC News. 29 April 2011. Retrieved 30 October 2011.
  34. ↑ "Libyans Protest over Delayed Subsidized Housing Units". Almasry Alyoum. 16 January 2011. Archived from the original on 22 March 2011. Retrieved 18 March2011.
  35. ↑ "Libyan Writer Detained Following Protest Call".Amnesty International. 8 February 2011.  from the original on 8 February 2011. Retrieved18 March 2011.
  36. ↑ "Arab Spring domino effect: Gaddafi is gone, will Syria’s al-Assad be the next Arab autocrat toppled?". Periscope Post. 21 October 2011. Retrieved24 June 2012.
  37. ↑ "Clash breaks out as Libya braces for 'day of anger'". Alarabiya.net. 2011-02-16. Retrieved2013-10-02.
  38. ↑ Cockburn, Patrick (24 June 2011). "Amnesty Questions Claim That Gaddafi Ordered Rape as Weapon of War". The Independent (London). Retrieved12 August 2011.
  39. ↑ "Calls for Weekend Protests in Syria". Al Jazeera. 4 February 2011. Retrieved 26 March 2011.
  40. ↑ "Anti-Government Protesters Killed in Libyan Clash".USA Today. Associated Press. 17 February 2011. Retrieved 12 August 2011.
  41. ↑ Gillis, Clare Morgana (4 March 2011). "In Eastern Libya, Defectors and Volunteers Build Rebel Army".The Atlantic. Retrieved 12 March 2011.
  42. ↑ "Building a New Libya". The Economist. 24 February 2011. Retrieved 12 March 2011.
  43. ↑ Golovnina, Maria (28 February 2011). "World raises pressure on Libya, battles for key towns". Tripoli. Reuters. Retrieved 25 January 2012
  44. ↑ "Libya Opposition Launches Council". Al Jazeera. 27 February 2011. Retrieved 13 March 2011.
  45. ↑ "Libyan Ex-Minister Wants Election". Sky News. 27 February 2011. Retrieved 13 March 2011.
  46. ↑ Garcia-Navarro, Lourdes. "As Tide Turns, Rebels' Dream Of 'Free Libya' Dims". NPR. Retrieved30 March 2011.
  47. ↑ Golovnina, Maria (2 March 2011). "Upbeat Gaddafi Fires Trademark Blast at West and Qaeda". Reuters. Retrieved 30 March 2011.
  48. ↑ Winnett, Robert; Gardham, Duncan (29 March 2011). "Libya: al-Qaeda Among Libya Rebels, Nato Chief Fears". The Daily Telegraph (London). Retrieved10 August 2011.
  49. ↑ Libyan security forces clash with anti-Gadhafi protesters, CTV Winnipeg, 16. veebruar 2011
  50. ↑ 50,0 50,1 50,2 50,3 50,4 Violent protests rock Libyan city of Benghazi, France24, 16. veebruar 2011
  51. ↑ Riots spread across Libya overnight[alaline kõdulink], ITN, 16. veebruar 2011
  52. ↑ Terbil lubati vabastada ja vabastatigi hiljem.
  53. ↑ Inga Höglund. Liibüa politsei ajas meeleavalduse laiali. Postimees, 16. veebruar 2011
  54. ↑ Riots spread across Libya overnight, Yahoo!, 16. veebruar 2011
  55. ↑ 55,0 55,1 55,2 55,3 55,4 Libyan police stations torched, Al-Jazeera, 16. veebruar 2011
  56. ↑ juralibertaire
  57. ↑ Inga Höglund. "Liibüa meeleavalduste käigus sai surma vähemalt neli inimest" Postimees, 17. veebruar 2011
  58. ↑ "Libyan police stations torched", Al-Jazeera, 16. veebruar 2011
  59. ↑ "Libyan police stations torched" Al-Jazeera, 16. veebruar 2011
  60. ↑ 60,0 60,1 "Libyan security forces clash with anti-Gadhafi protesters"[alaline kõdulink], CTV Winnipeg, 16. veebruar 2011
  61. ↑ Inga Höglund. "Liibüa parlamendihoone pandi põlema" Postimees, 21. veebruar 2011
  62. ↑ "Araabia Liiga peatas vägivallast haaratud Liibüa liikmesuse" Delfi, 22. veebruar 2011
  63. ↑ "Liibüa mässulised hõivasid Gaddafi residentsi" Postimees, 23.08.2011
  64. ↑ http://www.nato.int/nato_static/assets/pdf/pdf_2011_10/20111021_111021-oup-update.pdf

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=2011._aasta_Liibüa_kodusõda&oldid=6760051"
  NODES
dada 1
dada 1
Done 1
News 6
orte 3
punk 1
see 5