Liiduvabariik

Liiduvabariik oli Nõukogude Liidu 1. järgu haldusüksus. Sarnased moodustised olid ka Jugoslaavias ja Tšehhoslovakkias.

Ajalugu

Nõukogude Liidus oli eri aegadel 6–16 liiduvabariiki. Kõige pikema perioodi vältel kuulus Nõukogude Liitu 15 liiduvabariiki (alates Karjala-Soome NSV likvideerimisest 1956 kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991).

Liiduvabariikide süsteem loodi koos Nõukogude Liiduga 1922. aastal. Selle näiline eesmärk oli demonstreerida sotsialistliku süsteemi avatust: teoreetiliselt võis iga liiduvabariik Nõukogude Liidust lahkuda ning iga riik võis Nõukogude Liiduga liituda. Richard von Coudenhove-Kalergi on seda nimetanud "riigiks teiste riikide allaneelamiseks". Nii see toimuski näiteks pärast Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist 1940. aastal.

Liiduvabariikide süsteemi loomise ja riigi nimetusest geograafilise tunnuse ("Venemaa") väljajätmise tõeliseks põhjuseks oli kommunistliku (bolševistliku) süsteemi eesmärk – allutada endale kogu maailm. Tegelikult oleks see toimunud vägivaldselt (sõdade käigus, revolutsiooni "eksportimise" käigus nagu Eestis 1940. aastal jne), vormiliselt oleks see välja näinud aga järjest uute liiduvabariikide näiliselt vabatahtliku astumisega Nõukogude Liidu koosseisu.

Koos liiduvabariikide süsteemi loomisega kadus riigi nimest sõna "Venemaa". Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik oli samuti üks liiduvabariikidest, kuid tal ei olnud oma kommunistlikku parteid, teaduste akadeemiat jmt nagu teistel liiduvabariikidel. Sisuliselt tähendas see Venemaa võimu seadustamist teiste liiduvabariikide üle.

Välispoliitiliselt andis liiduvabariikide süsteem Nõukogude Liidule mitmeid eeliseid. Pärast ÜRO asutamist saavutas Nõukogude Liit ka Ukraina NSV-le ja Valgevene NSV-le liikmestaatuse, mistõttu Nõukogude Liit sai kasutada ÜRO-s kolme häält.

Igal liiduvabariigil oli oma seadusandlik kogu (Ülemnõukogu), täitevvõim (Rahvakomissaride Nõukogu, hiljem Ministrite Nõukogu), sümboolika (lipp, vapp, hümn), mõnel perioodil ka relvajõud. Tegelik juhtimine ja valitsemine toimus Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei organite kaudu, kus kasutati nn "demokraatliku tsentralismi" põhimõtet: ülalt tulnud käsk on alluvatele reeglina tingimusteta täitmiseks.

Liiduvabariikide süsteem jäi püsima kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991. aastal ning aitas siis paljudel liiduvabariikidel tõepoolest saada iseseisvaks riigiks.

Nõukogude Liidus olid (eri perioodidel) järgmised liiduvabariigid: