Liitlasvägede okupeeritud Austria

Austria eraldati pärast teist maailmasõda Saksamaast ja oli liitlasvägede poolt okupeeritud aastatel 1945–1955.

Esimene okupatsiooniaasta

Kui Natsi-Saksamaa jaoks oli Austria Suur-Saksamaa osa, siis liitlasvägedele oli Austria 1943. aasta Moskva konverentsil vastuvõetud otsuse järgi kõigest Saksamaa aggressiooni (anšluss) ohver, ning Austria pidi pärast sõda taas saama iseseisvaks.

29. märtsil 1945 ületasid Punaarmee väed marssal Tolbuhhini juhtimisel Burgenlandi liidumaal Klostermarienbergis endise iseseisva Austria piiri. 3. aprillil, Viini pealetungi alguses, võttis Austria sotsialistlik poliitik Karl Renner, kes toona elas Alam-Austria liidumaa lõunaosas, ühendust Nõukogude vägedega. Kuigi Jossif Stalin oli juba kavandanud tulevase Austria valitsuse moodustada eksiilis olnud Austria kommunistidest, otsustas ta Tolbuhhinilt saadud telegrammi järel Renneri kasuks.

20. aprillil, konsulteerimata lääneliitlastega, palus NSV Liit Renneril moodustada ajutise valitsuse. Seitse päeva hiljem astus Renneri valitsuskabinet ametisse, Austria kuulutati Saksamaast iseseisvaks, ning hakati looma demokraatliku riiki Austria esimese vabariigi malli järgi. Renneril oli NSV Liidu toetus – paljud Nõukogude ohvitserid taastasid liidumaade administratsioonid ja seadsid ametisse kohalikud linnapead – tihti kohalike elanike soovituste järgi – veel enne sõja lõppu.

Rennerit ja tema ministreid kaitses ja jälgis NKVD. Kolmandik tema valitsuskabinetist, kaasa arvatud tähtsad kohad sise- ja haridusministeeriumis, olid täidetud Austria kommunistidega. Kuna lääneliitlased pidasid seda tavaliseks NSV Liidu korraldatud kommunistliku nukuvalitsuse ametisseseadmiseks, keeldusid nad Renneri valitsust toetamast. Isegi USA president Harry Truman, kes pidas Rennerit usaldusväärseks poliitikuks, mitte Kremli tallaaluseks, ei toetanud tema valitsust. Siiski oli võim Renneri käes.

Kui Saksa väed olid tagasi surutud Saksamaa piiridesse, hakkasid Punaarmee ja NKVD vallutatud alasid puhastama. 23. maiks oli arreteeritud 268 endist Punaarmee sõdurit, 1208 Wehrmachti sõdurit ja 1655 tsiviilisikut. Järgnenud nädalatel andsid Suurbritannia väed Lääne-Austriasse põgenenud rohkem kui 40 000 kasakat üle Nõukogude ametivõimudele. Juulis ja augustis toodi Austriasse neli NKVD rügementi (NKVD polk), et Viin "puhastada", ning Tšehhoslovakkia piir suleti.

Viini lahingus kaotas Punaarmee 14 000 sõdurit. Kuid Punaarmee reputatsiooni rikkus pärast Nõukogude võitu Viini jõudnud teine Punaarmee sõdurite laine – kui Viini vallutanud sõdurid käitusid enam-vähem inimlikult, siis teise laine sõdurid olid distsiplineerimatud ning panid toime väga palju rüüstamisi ja vägistamisi. Tsiviilelanike kallal tarvitatud vägivalla tõttu kukkus Punaarmee reputatsioon kolinal, ning 28. septembril 1945 oli Moskva sunnitud välja andma dekreedi, millega keelati ülekuulamistel vägivalla tarvitamine. Punaarmee moraal langes, kui nad pidid valmistuma kojusaatmiseks, ka marssal Konevi okupatsiooniväed ei olnud palju rohkem distsiplineeritud. 1945.–1946. aastal üritasid Nõukogude kõrgemad instantsid suurema eduta ära hoida deserteerumist ja rüüstamist. 1946. aastal panid Austrias kõige rohkem – 90% – kuritegusid toime enamasti purjus "mehed Nõukogude mundrites", samas kui Ameerika sõdurite osa kuritegudes oli vaid 5–7%. Nõukogude väed üritasid aga takistada Austria politsei laienemist ja relvastamist.

Lääneliitlastest jõudsid Austriasse esimestena Prantsuse sõdurid 29. aprillil 1945, Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia sõdurid alles 8. mail. Kuni juuli lõpuni puudusid lääneliitlastel luureandmed Austria idaosa kohta (samamoodi ei teadnud Renneri valitsus midagi olukorrast Lääne-Austrias).

Liitlasvägede okupatsioonitsoonid Austrias: punane – NSV Liit, kollane – Prantsusmaa, sinine – USA, roheline – Ühendkuningriik.

9. juulil 1945 jagati Austria liitlasvägede vahel järgmiselt:

Alam-Austria ja Burgenlandi liidumaad läksid NSV Liidu kontrolli alla;
Kärnteni ja Steiermargi liidumaa läksid Suurbritannia kontrolli alla;
Salzburgi liidumaa läks USA kontrolli alla;
Vorarlbergi liidumaa läks Prantsusmaa kontrolli alla;
Tirooli liidumaa jagati: põhjaosa läks Prantsusmaa, idaosa Ühendkuningriigi kontrolli alla;
Ülem-Austria liidumaa jagati: Doonau jõest põhja poole jääv ala (Mühlviertel) läks NSV Liidu, lõunaosa USA kontrolli alla.

Prantsusmaa ja USA okupatsioonitsoonid piirnesid nende okupatsioonitsoonidega Saksamaal, NSV Liidu okupatsioonitsoon piirnes Tšehhoslovakkia ja Ungariga, millest hiljem said Varssavi pakti riigid.

Okupatsioonitsoonid Viinis.

Ka Viin jagati eraldi linnajagude kaupa:

1. linnajagu (Innere Stadt, südalinn) kuulutati rahvusvaheliseks tsooniks, seal vahetusid okupatsioonivägede väeosad iga kuu;
2. (Leopoldstadt), 4. (Wieden), 10. (Favoriten), 20. (Brigittenau), 21. (Floridsdorf), ja 22. linnajagu (Donaustadt) läksid NSV Liidu kontrolli alla;
7. (Neubau), 8. (Josefstadt), 9. (Alsergrund), 17. (Hernals), 18. (Währing) ja 19. linnajagu (Döbling) läksid USA kontrolli alla;
3. (Landstraße), 5. (Margareten), 11. (Simmering), 12. (Meidling) ja 13. linnajagu (Hietzing) läksid Ühendkuningriigi kontrolli alla;
6. (Mariahilf), 14. (Penzing), 15. (Rudolfsheim-Fünfhaus) ja 16. linnajagu (Ottakring) läksid Prantsusmaa kontrolli alla.
23. liidumaa (Liesing) oli Viiniga liidetud pärast anšlussi, kuid liitlasväed ei tunnistanud seda liitmist ning see läks tagasi NSV Liidu kontrolli alla kuuluva Alam-Austria liidumaa alla; Viiniga liideti see uuesti 1954. aastal. Ka Hietzingi ja Penzingi lääneosad, Favoriteni lõunaosa, Floridsdorfi põhjaosa ning Donaustadti kirdeosa kuulusid Alam-Austria alla kuni 1954. aastani.

Esimesed USA sõjaväeosad jõudsid Viini 1945. aasta juuli lõpus, kui NSV Liit üritas Rennerit sundida loovutama kontrolli Austria naftaväljade üle. Vaatamata USA vastuseisule, sai NSV Liit endale kontrolli nende okupatsioonitsoonis leiduva õli üle. Suurbritannia väeosad ei jõudnud enne septembrit. 12. septembril 1945 toimus esimene liitlasvägede kontrollnõukogu nelja sõjaväekuberneri kohtumine, mis keeldus tunnustamast Renneri valitsust, kuid Renner võis oma mõju laiendada ka lääneliitlaste tsoonidesse. Püüdes kommunistide mõju vähendada, nimetas Renner välisministriks Tirooli kuberneri Karl Gruberi, kes oli tugev kommunismivastane. 20. oktoobril 1945 kiitsid lääneliitlased heaks Renneri reformitud valitsuskabineti.

25. novembril toimunud Austria parlamendivalimistel sai Austria Kommunistlik Partei (KPÖ) vaid 4 kohta 165-st (5,42%), kristlikud demokraadid ehk Austria Rahvapartei (ÖVP) said 85 kohta (49,8%) ja sotsiaaldemokraadid ehk Austria Sotsialistlik Partei (SPÖ) 76 kohta (44,6%). Saanud kokku 94,4% häältest, moodustasid nad koalitsiooni ja nimetasid liidukantsleri kandidaadiks Julius Raabi. Raab oli aga olnud anšlussieelsete Dollfussi ja Schuschniggi valitsuskabinettide liige, mistõttu oli ta NSV Liidule vastuvõetamatu. Parlamendi nõusolekul nimetas president Karl Renner kantsleriks Leopold Figli, kes oli NSV Liidule vastuvõetavam, kuna ta oli antifašist.

Potsdami lepinguga võidi "Saksamaale kuuluv vara" Austriast minema viia, mida selgelt ei olnud tõlgendatud. NSV Liit kasutas seda enda kasuks ära, ning vähem kui aastaga lammutati ja viidi itta rohkem kui 500 miljoni USA dollari väärtuses tööstust. USA sõjavägede ülemjuhataja Austrias, kindral Mark W. Clark oli NSV Liidu ekspansionismi vastu, ning pärast tema Washingtoni saadetud telegrammi võttiski USA president Truman range kommunismivastase hoiaku. Seega algas Austrias külm sõda juba 1946. aasta kevadel, aasta varem kui ülemaailmselt.

28. juunil 1946 allkirjastatud liitlaste teise kontrolllepinguga vähenes liitlaste mõju Austria valitsuse üle, parlament vabastati de facto nende kontrolli alt, sellest ajast peale oli parlamendis vastu võetud otsuste tagasilükkamiseks vaja kõigi nelja liitlasriigi nõusolekut, niimoodi tühistati paljud NSV Liidu vetod. Esimesed kõnelused Austria iseseisvuse taastamise üle algasid jaanuaris 1947.

Kaotused

Aastatel 1945–1946 koosnes liitlasvägede okupatsioonivägi 150 000 Nõukogude, 55 000 Briti, 40 000 Ameerika ja 15 000 Prantsuse sõdurist. Sõdurite ülalpidamise eest pidi Austria valitsus maksma alguses terve okupatsioonimaksu, 1946. aastal piirati okupatsioonikulud 35%-ni Austria riigikuludest, mis jagati võrdselt NSV Liidu ja lääneliitlaste vahel.

Kuigi Austria kommunistid tahtsid, et Stalin kogu Austria majanduse natsionaliseeriks, pidas Stalin seda liiga radikaalseks, ning see jäi tegemata. NSV Liit sundvõõrandas aga paljud nende okupatsioonitsooni kuulunud ärid. 27. juunil 1946 ühendati need USIA – Nõukogude omandi administratsioon Austrias (Управление советским имуществом в Австрии) alla, mis oli ligi 400 ettevõttega konglomeratsioon. Kuigi see kontrollis vaid 5% Austria majanduslikust toodangust, kuulus sellele lõviosa – kui mitte monopol – klaasi-, terase-, õli- ja transporditööstusest. See oli Austria majandusega nõrgalt integreeritud – toodang eksporditi peamiselt idas tekkinud uutesse kommunistlikesse riikidesse, tulud konfiskeeriti ja maksud jäeti maksmata. Austria valitsus keeldus USIA omandilepingut tunnustamast, NSV Liit vastas sellele maksude ja tariifide mittemaksmisega. Kuna aga NSV Liit ei kavatsenud saadud tulusid uuesti investeerida, käisid USIA varad alla ning polnud enam konkurentsivõimelised. Austria valitsus kartis kommunistlikke sõjaväelisi rühmitusi, kellele USIA varju andis.

Lõuna-Tirool anti liitlasvägede välisministrite nõukogu otsusel Itaaliale, arvestamata Austria avalikku arvamust ja 200 000 saksakeelse tiroollase kodudest väljaajamise tagajärgi. Ajendiks võis olla inglaste soov vältida Itaalias kommunismi teket. Renneri protestid saabusid liiga hilja ja neil polnud mõju, ka 150 000 lõunatiroollase petitsioon ei muutnud olukorda, ning Lõuna-Tirool on tänagi saksakeelse enamusega Itaalia autonoomne provints.

Nälg

1947. aastal oli Austria majandus saavutanud 61% sõjaeelsest tasemest, kuid tarbekaupade tootmine oli vaid 42% sõjaeelsest. Kuni 1947. aasta lõpuni oli Austrias päevane toiduratsioon alla 2000 kalori. 65% Austria põllumajandustoodangust ja peaaegu kogu õli paiknes NSV Liidu okupatsioonitsoonis, tehes lääneliitlastele oma okupatsioonitsoonide elanike toitmise raskemaks.

Märtsist 1946 kuni juunini 1947 tuli 64% toiduratsioone ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsioonilt (UNRRA). Kütteks kasutati USA kohaletoimetatavaid Saksamaa söevarusid. 1946. aasta põud vähendas põllumajandus- ja hüdroelektrienergiatoodangut veelgi. Figli valitsus kasutas ajutisi abinõusid – toidu- ja tööturu piiranguid, palkade suurendamise piiramist.

1946/1947. aasta külmale talvele järgnes 1947. aasta suvi, mil kartulisaak moodustas vaid napilt 30% sõjaeelsest. UNRRA abi peatamine, suurenev inflatsioon ja Riigilepingu kõneluste ebaedu suurendas toidupuudust. Aprillis 1947 ei suutnud Austria valitsus toiduratsioone laiali jagada, mispeale 5. mail toimusid Viinis rahutused. Erinevalt eelmistest demonstratsioonidest olid selle mässu juhid kommunistid, kes üritasid peatada Austria läänestumist. Augustis Bad Ischlis toimunud toidumäss muutus juudivastaseks pogrommiks, ning novembris toimusid Briti okupatsioonitsoonis Steiermargis tööliste streigid. Figli valitsus kuulutas rahutused ebaõnnestunud kommunistlikuks putšiks.

Juunis 1947, kui UNRRA lõpetas Austriale toiduabi andmise, oli USA sunnitud andma Austriale 300 miljoni dollari eest toiduabi, ning Austria kutsuti Marshalli plaani osaluskõnelustele. Välisabi ja subsiidiumite toel suutis Austria 1947. aasta nälja üle elada, kuid samas viis see toiduainete hinna alla, ning Austria põllumajanduse taassünd lükkus edasi.

Marshalli plaan

Austria sai esimese osa Marshalli plaani abist 1948. aasta märtsis. Järelejäänud rasketööstus paiknes sel ajal USA okupatsiooni all olevas Linzis, ja Suurbritannia kontrolli all olevas Steiermargis. Kuna sõjajärgne Euroopa vajas hädasti nende toodangut, läks palju finantsabi USA ja Suurbritannia okupatsioonitsoonis olevasse rasketööstusse. Eesmärk oli vältida Austria langemist NSV Liidu mõjusfääri. Kuigi Marshalli plaani abi anti peamiselt NSV Liidu okupatsioonitsooni vastu, ei jäetud neidki kõrvale, nad said Marshalli plaani abist 8% ja tarbekaupadest 25%.

Esialgu ei olnud Marshalli plaan väga populaarne – kuigi see aitas näiteks metallurgia arendamisel, siis põllumajandus jäi maha. Rasketööstus taastus ruttu: kui 1948. aastal moodustas rasketööstustoodang sõjaeelsest 74,7%, siis 1951. aastal juba 150,7%. Kuid tarbekaupade tootmis-, ehitus- ja väikeettevõtteid Marshalli plaaniga ignoreeriti. Nende ettevõtete töölised, kes moodustasid umbes poole tööstustööjõust, kannatasid kasvava tööpuuduse käes. Marshalli plaani abiga reaalpalk kasvas – viljahind oli vaid kolmandik maailmaturu hinnast –, kuid põllumajandus oli endiselt varemetes. Kuigi paljud 1947. aasta rahutuste põhjused lahenesid Marshalli plaani abiga, oli Austria endiselt toiduainete impordist sõltuv.

Marshalli plaani teises faasis (1950) keskenduti majanduse tootlikkusele. Majandusliku koostöö administratsioon, mis tegutses kuni 1951. aasta lõpuni, andis Austriale 300 miljoni dollari eest tehnilist abi ning proovis Austria parteisid, ametiühinguid ja valitsust suunata eelistama tootlikkust ja majanduskasvu ümberjaotamisele ja tarbimisele.

See ebaõnnestus tänu Austria tavale otsuseid vastu võtta suletud uste taga, mida USA püüdis muuta avatud, avalikuks diskussiooniks. Ameeriklased võtsid kartellivastase hoiaku, mida pooldasid sotsialistid, ja mõjutasid valitsust tühistama konkurentsivastaseid akte. Lõpuks aga lõid nad majanduses monopolistliku avaliku sektori, mis poliitiliselt tuli kasuks sotsialistidele.

Austria sai riikidest kõige rohkem Marshalli plaani abi – miljard dollarit, ja pool miljardit dollarit humanitaarabi. Lisaks maksis USA tagasi kõik 1945/1946. aasta okupatsioonikulud – ligi 300 miljonit dollarit. Aastatel 1948–1949 moodustas Marshalli plaani abi Austria riiklikust sissetulekust 14%, mis oli kõrgeim kõigist riikidest. Elaniku kohta sai Austria abi 132 dollarit, võrreldes Saksamaaga (19 dollarit), kuid maksis ka kõige rohkem reparatsiooni – Nõukogude Liidu konfiskeeritud USIA tulud ja rüüstatud omand moodustas kokku 1,54–2,65 miljardit dollarit.

Külm sõda

Juba 1945. aastal olid inglased Austria sandarmeeriat salaja relvastanud ning arutasid 1947. aastal Austria sõjaväe loomist. Ameeriklased kartsid, et Viinis võib tulla uus Berliini blokaad. Seati üles hädaabi korraks toidulaod ja valmistuti varusid õhusilla abil Viini vedama, kuigi toona ei olnud Viinis lääneliitlaste tsoonides häid lennuvälju – praegune Viini rahvusvaheline lennujaam Schwechatis oli veel väike ja Viini peamine lennuväli Aspernis oli NSV Liidu okupatsioonitsoonis. Salzburgis seati üles varubaas. Ameerika ülemjuhatus treenis salaja ka sõjaväge põrandaaluse Austria sõjaväe jaoks – ligi 200 meest nädalas. Sandarmeeria palkas teadlikult ka Wehrmachti ja VdU liikmeid, Austria 537 000 natsionaalsotsialisti denatsifitseerimine oli 1948. aastaks peaaegu lõppenud.

Kuigi Austria kommunistid tahtsid, et Stalin nende riigi jagaks nagu Saksamaa, siis veebruaris 1948 Andrei Ždanov keeldus sellest – Austria sobis paremini vahetuskaubaks kui veel üheks ebastabiilseks nukuriigiks. Kõnelused Austria iseseisvuse üle olid 1948. aastal liiva jooksnud, kuid 1949. aastal jõuti peaaegu läbimurdeni – NSV Liit tühistas palju oma vastuväiteid. Pentagon kartis, et kui USA väed välja viia, võivad Austriasse, nagu äsja Tšehhoslovakkiassegi, sisse tungida Nõukogude väed. Kindral Clark tahtis, et enne USA vägede lahkumist loodaks ja relvastataks tulevane sõjavägi. Sandarme treeniti peamiselt kommunistlike riigipöörete lämmatamiseks, NSV Liidu sissetungi korral loodeti ka koostööle Jugoslaaviaga, kus Tito oli äsja NSV Liiduga tülli läinud.

Sügisel 1950 vahetasid lääneliitlased oma sõjaväelised esindajad tsiviilisikutest diplomaatide vastu, kuid parasjagu käimasoleva Korea sõja taustal kardeti, et Austriast võib saada Euroopa Korea, ning Austria taasrelvastamist kiirendati. Kuna samal ajal oli Austrias ka majanduslik ja sotsiaalne sisekriis, ning valitsus ja ametiühingud pidasid läbirääkimisi, suutsid kommunistid organiseerida 26. septembril esimese ja 4. oktoobril teise üldstreigi. Kuigi kommunistid vallutasid Austria Ametiühingute Liidu maja ning halvasid raudteeliikluse, ei kogunud nad piisavalt toetust ja pidid taanduma. Pärast streike suurenes Lääne-Austria militariseeritus Prantsusmaa ja CIA toel. Vaatamata Korea sõjale, oli 1952. aastaks Austriasse toimetatud 227 tuhat tonni sõjavarustust Austria armeele.

Sula

Pärast Stalini surma 5. märtsil 1953 ja Korea sõja lõppu toimus pingelõdvendus, ning Austriast viidi suurem osa sõjatehnikast välja. NSV Liit vähendas oma sõdureid Austrias 40 000 meheni, ning Austria ei pidanud enam nende ülalpidamise eest maksma; ka Suurbritannia ja Prantsusmaa vähendasid oma sõjaväge Austrias. Nüüd vahetas ka NSV Liit oma sõjaväelise kuberneri tsiviilisikust diplomaadi vastu. Lääne- ja Ida-Austria vaheline piir sai demarkatsioonijooneks.

Aprillis 1953 valiti kantsleriks Julius Raab. Ta vabastas ametist läänemeelse kaitseministri Gruberi ning alustas Austria viimist neutraliteedi suunas, lähenedes ettevaatlikult ka NSV Liidule iseseisvuse taastamise kõneluste jätkamisega. Kuni veebruarini 1955 jäi see aga sõltuvaks suurest Saksamaa probleemist – NSV Liidule ei meeldinud Lääne-Saksamaa taasrelvastamine Pariisi lepingu järgi.

Jaanuaris 1955 aga soovitasid Nõukogude diplomaadid Andrei Gromõko, Vladimir Semenov ja Georgi Puškin Molotovil Austria ja Saksamaa probleemid teineteise küljest lahti siduda, arvates, et Austriaga kõneluste jätkamine lükkab edasi Pariisi lepingu ratifitseerimist. Molotov nõustus, ja esitas Austriale kolm nõudmist iseseisvuskõneluste jätkamiseks: 1) neutraliteedipoliitika, 2) teiste riikide sõjaväebaase ei tohi Austriasse rajada, 3) garantii uue anšlussi puhuks.

Iseseisvus

Märtsis tegi Molotov kõnelustel Austria saadiku Norbert Bischoffiga oma plaani talle selgeks. Kantsler Raab kutsuti Moskvasse nõupidamistele, millele pidi edenemise korral järgnema nelja liitlasriigi konverents. Selleks ajaks olid Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa juba Pariisi lepingu allkirjastanud. Lääs arvas ekslikult, et Austrial võis Moskva jaoks olla strateegiline tähtsus, kuigi tegelikult olid läbirääkimised täiesti poliitilised, sest pärast Hruštšovi ja Tito leppimist ning Varssavi pakti sõlmimist oli Austria minetanud NSV Liidu jaoks oma strateegilise tähtsuse.

Raabi Moskva-visiit 12.–15. aprillil oli edukas. Moskva nõustus Austriale iseseisvuse andmisega veel samal aastal, ka austerlastest sõjavangid lubati NSV Liidu vangilaagritest vabastada ja kodumaale tagasi saata.

Lääneliitlased olid üllatunud, Inglise diplomaat Austrias Arnold Wallinger teatas Londonile, et lepe on "liiga hea, et olla tõsi". Kuid kõnelused jätkusid ning 15. mail 1955 kirjutasid Viinis Belvedere lossis Austria riigilepingule alla Austria poolt Leopold Figl, NSV Liidu poolt välisminister Vjatšeslav Molotov ja okupeeritud Austria ülemkomissar Ivan Iljitšov, Prantsusmaa poolt välisminister Antoine Pinay ning ülemkomissar Roger Lalouette, Suurbritannia poolt välisminister Harold MacMillan ning ülemkomissar Arnold Wallinger ja USA poolt riigisekretär John Foster Dulles ning ülemkomissar Llewelyn Thompson. Leping jõustus sama aasta 27. juulil, ning 25. oktoobriks 1955 olid võõrväed Austriast välja viidud. Ainus poliitik, kes ei olnud lõpptulemusega rahul, oli Lääne-Saksamaa liidukantsler Konrad Adenauer, kes nimetas seda "die ganze österreichische Schweinerei" ("suureks Austria sigaduseks") ning ähvardas "Hitleri jäänused koju Austriasse tagasi saata".

Vaata ka

Liitlasvägede okupeeritud Saksamaa