Loomakaitse

Loomakaitse on loomade kaitsmine, eelkõige julma kohtlemise, vägivalla ja piinamise eest.

Loomakaitse püüab tegelikustada loomade viit vabadust^[viide?], milleks on vabadus

näljast ja janust;
valust, vigastusest ja haigusest;
hirmust ja kannatustest;
väljendada loomuomast käitumist;
ebamugavustundest.

Loomakaitse ajalugu Eestis

1929. aastal loodud Eesti Loomakaitseliitu kuulus 22 loomakaitseseltsi ja -ühingut. Liidu esimees oli Bernhard Methusalem. Liit andis välja häälekandjat Eesti Loomasõber ja teenetemärgina Rohelist Risti.

Loomade kaitsmise ajalugu praeguse Eesti territooriumil ulatub aastasse 1861, mil Liivimaa kubermangus asutati Loomade Piinamise Vastu Võitlemise Selts. Vanim loomakaitseselts Eesti kubermangus asutati 1869. aastal Tallinnas, järgnes Tartu Eesti Loomakaitse Ühing (1901). Edasi läks seltside loomine tõusvas joones. Paljude teiste kõrval loodi need nt 1927. aastal Haapsalus ja Petseris, 1930. aastal Nõmmel ja Pärnus, 1931. aastal Tapal ning 1933 nägi ilmavalgust Kuressaare Loomakaitse Selts. 1935. aastaks oli Eestis 22 loomakaitsega tegelevat seltsi ja ühingut, kuhu kuulus 4500 täiskasvanut ja sama palju noorliikmeid. Tõhustamaks koostööd ja parandamaks tulemuslikumalt loomade heaolu, ühines enamik loomakaitseseltse 24. juulil 1929 Eesti Loomakaitsjate Liiduks (ELL). Esimest loomakaitseseaduse kava hakkas ELL rahvusvahelisi eeskujusid järgides välja töötama 1935. aastal. Eelnõu võtsid vastu nii ELL-i juhatus kui ka 1936. aastal toimunud Tartu VIII loomakaitse kongress, misjärel see esitati riigivanemale 1937. aasta alguses. Loomakaitseorganisatsioonidesse kuuluti toona massiliselt. Seltside eestvedajaks oli enamasti kohalik võimueliit koos intelligentsi ja ärimeestega. Samuti pidasid loomakaitses osalemist vajalikuks paljud tollased riigimehed.

Loomakaitsjate põhitöö oli loomade pidamise, transportimise ja hukkamisega seotu jälgimine, vajadusel sekkumine ja koostöös politseiga loomavastaste tegude kohtusse suunamine. Loomade väärkohtlemise juhtumid päädisid suurte trahvidega, alternatiiviks pakuti reaalset vangistust. Ka tehti suures ulatuses teavitustööd. Näiteks paigaldati paljudes maakondades tee äärde nn hobusepalved: plakatid, kus paluti järskudel tõusudel hobuseid mitte liigselt sundida ja soovitati võimalusel nende koormat kergendada. Lisaks peeti loomakaitseloenguid.

Esimene varjupaik koos kliinikuga kodututele koertele avati 1. jaanuaril 1904 Tallinnas ja see asus "poole vakamaa" suurusel maatükil, aadressil Riesenkampfi tänav 33A. Varjupaiga tegevust kajastavaid arve on säilinud alles aastast 1934, mil seltsi varjupaika viidi 38 leitud koera, peremehed loovutasid 202 koera ja 5 koera tuli haiguse tõttu surmata. Kuna 290 inimest soovis varjupaigast koera saada, siis pidid nad päris kaua ootama. Et vaid 5 inimest soovis kassi saada, tuli ülejäänud 107 peremeheta loomad eutaneerida.

Esimene eestikeelne loomakaitseteemaline üllitis avaldati 1891, kui Tallinna loomakaitsjad kirjastasid neljaleheküljelise vihiku "Tallinna Elajakaitse-Seltsi lennuleht Eesti rahvale". Pisut hiljem andis koolidele suunatud loomakaitse teemalise kirjutise välja õigeusu kiriku sinod. Vahepealsetest väljaannetest teated puuduvad, aga 1931–1934 ilmus Loomakaitse Liidu toimetusel ajakiri Loomakaitsja, mis alates 1935. aastast muutus Eesti Loomasõbraks. Trükis avaldatud põhimõtete järgi lähtus ajakiri Genfis asuva rahvusvahelise loomakaitse büroo sätestatud tegutsemispõhimõtetest, propageerides loomakaitse eri aspektide integratsiooni. Uudne lähenemine taunis teoloogide seniseid seisukohti, mille järgi loomadel polevat õigusi jne. Eesti Loomasõbra viis ilmumisaastat pakkusid mõttekalt struktureeritud, mitmekesist ja suhteliselt nõudlikku lugemismaterjali, mis aitas edendada loomakaitse ideede levikut, muutis loomakaitse rahvale köitvamaks ning hoiatas, et loomade väärkohtlemine ei saa sündida karistamatult. Pärast iseseisvuse kaotust lõpetas Nõukogude võim muuhulgas ka kõigi Eesti loomakaitse seltside tegevuse.

Loomakaitse ajalugu Venemaa Keisririigis

Venemaa Keisririigi esimene loomakaitseselts asutati 19. sajandil Riias.^[1]

Vaata ka

Viited

↑ Toomas Jüriado (13. märts 2018). "Uudistaja 14.03.2018". Uudistaja. MTÜ Loodusajakiri. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. märts 2018.

Kirjandus

"Lojuste kaitsmise seltsid ja nende tähtsus". Eesti Postimees 16. jaanuar 1880, lk. 1–2.
Kalle Kurg "Stalin, koht! ehk Sündinud inimeseks. (Looma ja inimese suhe kui sotsiaalne probleem.)" – Eesti Loomaarstlik Ringvaade (Eesti Loomaarstide Ühingu ajakiri) 2/2001, lk 86–87. (avaldatud ka siin)
Loone Ots "Loomakaitse ja inimeste suhtumine loomadesse 1930. aastate Eestis" Mäetagused 31, lk 63-85

Välislingid

[1] Toomas Jüriado (13. märts 2018). "Uudistaja 14.03.2018". Uudistaja. MTÜ Loodusajakiri. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. märts 2018.

[1]