Luke mõis

See artikkel on Eesti mõisast; Läti mõisa kohta vaata artiklit Luke mõis (Läti).

Luke mõis (saksa keeles Lugden) oli rüütlimõis Tartumaal Nõo kihelkonnas. Tänapäevase haldusjaotuse järgi paikneb mõisasüda Tartu maakonnas Nõo vallas Luke külas.

Ajalugu

Luke ajalugu Liivi sõjani

Luke oli põline Löwenwoldede aadliperekonna valdus, see kuulus neile juba XIII sajandil. 1299. aastal moodustas Johann von Löwenwolde (suri pärast 1306) sellest ja teistest küladest Tartu toomkapiitli vikaaria ehk prebendi.^[1] Prebendina oli see Tartu stiftis üks vanimaid ja seda on allikais nimetatud aastatel 1385, 1397, 1449 ja 1557.^[2] Näib, et see jäi suguvõsa kasutada pikaks ajaks. Jakob von Löwenwolde valdusõigust kinnitas 1524. aastal Tartu piiskop Johannes V Blankenfeld. 1557. aastal sai tema poeg Tartu toomhärra Jakob von Löwenwolde Tartu piiskopilt Hermann II Weselilt loa Luke ja Ilmatsalu 14 000 marga suuruse võlaga koormatud prebend välja lunastada, kuid sellega oli seotud tingimus, et valdus pidi kahekümne aasta pärast võlavabana toomkapiitli kätte tagasi minema.^[3] 1557. aastal on Luket esimest korda mõisana mainitud.^[4] 1558. aastal alanud sõjas Venemaaga jäi mõis tühjaks.^[3]

Mõis Poola ajal

Pärast Liivimaa Poola kätte langemist liitis kuningas Stefan Batory Luke Tähtvere majandusmõisaga (Techelwerk). Selle folvarki koosseisu jäi see kuni 1600. aastani, mil see läänistati Tartu raehärrale Jürgen Kretzmarile (suri 1619). Alanud sõjas Poolaga vallutasid rootslased Liivimaa ja mõis läänistati juba samal aastal Jakob von Löwenwolde poegadele.^[3] 1601. aastal seisis see (Luecka kulla) Gerhard von Löwenwolde (suri pärast 1603) nimel.^[5] Ilmselt ei jäänud mõis suguvõsa kätte siiski kauaks, sest poolakad taastasid sõjaeelse olukorra ja rootslased kaotasid vallutatud alad.^[3]

Luke mõis XVII sajandil

Pärast Liivimaa vallutamist kinnitas Rootsi kuningas Gustav II Adolf 5. märtsil 1626. aastal mõisa kuulumist Turaida, Sigulda ja Krimulda asehaldurile Gerhard (Gert) von Löwenwoldele (suri enne 1646).^[3] Tema ajal korraldati Rootsi valitsuse korraldusel 1627. aastal revisjon. Sellest selgub, et lakkamatud sõjad olid laastavalt mõjutanud ka Luke (Lucke Moysa oder Lehwolden Hof) mõisamajandust. 1625. aastal olid mõisamaad tühjad ja seal elas ainult üks elanik.^[6] Pärast Gerhardi surma pärisid tema valdused pojad, kes 1648. aastal isa pärandi omavahel ära jagasid. Johann von Löwenwolde (suri enne 1668) sai järgmiseks Luke omanikuks. Tema poja Gerhard Johann von Löwenwolde (suri 1711) ajal mõis 1682. aastal redutseeriti, kuid anti talle soodsatel tingimustel tertsiaalrendile.^[3]

Mõis XVIII ja XIX sajandil

Löwenwolde suguvõsa vabahärravapp

3. mail 1711 restitueeriti mõis Gerhard Johanni surnud venna Joachim Friedrichi lastele.^[3] 1721. aastal oli see Gerhard Johann von Löwenwolde (surn. 1723) nimel.^[7] Temalt päris mõisa vanem vend vabahärra Adam Friedrich von Löwenwolde (1697−1756), kes esines omanikuna 1731. aastal.^[8] Pärast tema surma valdasid seda tema pärijad.^[9] 1787. aastal sai pärandijagamislepinguga uueks omanikuks vabahärra Karl Magnus von Löwenwolde (1728−1799), kellelt 1802. aastal päris tema poeg polkovnik vabahärra Friedrich Karl Johann von Löwenwolde (1779−1812). Kuna tal ja tema vendadel järeltulijad puudusid, päris mõisa tema ainus elusolev õde vabapreili Friederike Karoline Luise von Löwenwolde (1778−1835), kes oli abielus Otto Wilhelm von Knorringiga (1759−1812).^[10]

Knorringi suguvõsa aadlivapp

Knorringid 1812−1919

Friederike Karoline Luise von Knorring oli mõisavaldaja 1816. aastal.^[11] Liivimaa õuekohtu resolutsiooniga omandas mõisa 5. juunil 1841 tema ainus poeg polkovnik Carl Gotthard Magnus on Knorring (1791−1875). Ta loovutas selle juba eluajal 28. novembril 1857 oma ainsale pojale Carl Otto Arthur von Knorringile (1823−1889), kelle nimele see kinnistati 1861. aastal.^[10] 13. detsembril 1894. aastal omandas mõisa koos teiste pärijatega tema vene aadli päritolu lesk Aleksandra Pavlovna Jazõkova (1834−1898). Varajagamislepinguga said 1895. aasta 12. aprillil Luke viimasteks omanikeks surnud Wladimir (Woldemar) von Knorringi (1861−1891) lapsed Maria (Mary) von Knorring (a-st 1909 von Brasch) (1889−1959) ja Wladimir (Woldemar) von Knorring (1891−1962), kellelt mõis 1919. aastal võõrandati.^[12]

Mõisaansambel

Peahoone

Esimesed andmed mõisahäärberi kohta pärinevad 1627. aasta revisjonist. Sellest ilmneb, et mõisas asus väike elamu (kleine Doernuess mit einem Vorhause).^[6] 1731. aasta adramaarevisjonis on märgitud, et mõis oli heas seisus.^[8] Heimatstiilis peahoone valmis 1910. aasta paiku arhitekt Ludwig von Engelhardti projekti järgi. Võõrandmise järel asus hoones kool. Mõisahoone hävis Teises maailmasõjas 1944. aastal.

Kõrvalhooned

1627. aasta revisjoni andmetel asus mõisas mitmeid majandushooneid. Selles mainitakse väikest aita (klein Kleet) ja kahte rehehoonet (Riehgen). Veel nimetatakse, et mõisas asus kaevatud tiik (gegraben Teich).^[6]

Vaade Luke mõisapargile 2017. aastal

Pildid

Abihoone sein
Kärnerimaja
Lõvifiguur
Naise kuju
Pargitrepi lõvi
Pargitrepp
Parempoolne lõvifiguur
Park
Park 2008. aastal
Tiik

Viited

↑ Stryk 1877, lk 107.
↑ Lukas, Tõnis. Tartu toomhärrad 1224−1558. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998, lk 69.
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 ^3,5 ^3,6 Stryk 1877, lk 108.
↑ Baltisches historisches Ortslexikon. 1985, lk 323.
↑ Rev. 1601, lk 26.
↑ ^6,0 ^6,1 ^6,2 Das Dorpater Land 1624−1627. Nr 118.
↑ RGADA, f. 274, n. 1, s. 172. Luke mõis 1721. a adramaarevisjonis. L 174.
↑ ^8,0 ^8,1 RGADA, f. 274, n. 1, s. 190. Luke mõis 1731. a adramaarevisjonis. L 606.
↑ RGADA, f. 274, n. 1, s. 240/2. Luke mõis 1758. a adramaarevisjonis. L 121.
↑ ^10,0 ^10,1 Stryk 1877, lk 109.
↑ EAA, f. 1865, n. 2, s. 45/13. Luke mõis 1816. aasta hingerevisjonis. L 1.
↑ Kinnistute register. Nr 94. Luke.

Kirjandus

Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (Einschliesslich Nordlivland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985. Lk 323.
Hagemeister, Heinrich von; F. von Buxhovden (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1–2. Riga: E. Frantzen. lk 20–21
Maiste, Juhan. Nutt, Nele. Tartumaa mõisad. Näituse "Kaotatud paradiis" kataloog. − Eesti Põllumajandusülikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005. Lk 49-52.
Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877. Lk 107-9 [1].
Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 296 [2].

Välislingid

[1] Stryk 1877, lk 107.

[2] Lukas, Tõnis. Tartu toomhärrad 1224−1558. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998, lk 69.

[stryk108-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 ^3,5 ^3,6 Stryk 1877, lk 108.

[4] Baltisches historisches Ortslexikon. 1985, lk 323.

[5] Rev. 1601, lk 26.

[dorpater118-6] 6,0 ^6,1 ^6,2 Das Dorpater Land 1624−1627. Nr 118.

[7] RGADA, f. 274, n. 1, s. 172. Luke mõis 1721. a adramaarevisjonis. L 174.

[RGADA606-8] 8,0 ^8,1 RGADA, f. 274, n. 1, s. 190. Luke mõis 1731. a adramaarevisjonis. L 606.

[9] RGADA, f. 274, n. 1, s. 240/2. Luke mõis 1758. a adramaarevisjonis. L 121.

[stryk109-10] 10,0 ^10,1 Stryk 1877, lk 109.

[11] EAA, f. 1865, n. 2, s. 45/13. Luke mõis 1816. aasta hingerevisjonis. L 1.

[12] Kinnistute register. Nr 94. Luke.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]