Mõisakool

Mõisakool (luteri usu mõisakool) oli 17. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni Eestis tegutsenud madalama astme talurahvakool, mille ülalpidajaks oli mõis. Mõisakoolid eksisteerisid kõrvuti külakoolide, köstrikoolide ja vallakoolidega. Esimene teadaolev mõisakool asutati 1687. aastal Tähtveres.

Mõisakoolide tegevus katkes Suure näljahäda ja Põhjasõja tõttu 18. sajandi alguses. Uuesti hakati koole rajama 1730. aastatel. Mõisakoolide asutamisele andis tõuke Liivimaa kindralsuperintendent Jacob Benjamin Fischeri koolikorralduse kava, mis nägi ette kõikides mõisates koolide avamise ning koolmeistrite leidmise. Teiseks oluliseks seadusandlikuks aktiks oli Liivimaa kindralkuberneri George Browne'i patent, mille kohaselt kool tuli asutada kõikidesse mõisatesse, mille suurus ületas viis adramaad. Vastav nõue võeti 1787. aastal vastu ka Eestimaa kubermangus. Kuigi nimetatud patendid ei andnud täies ulatuses soovitud tulemusi, said mõisakoolid nendega juriidilise aluse.

Õppetöö sisu poolest ei erinenud mõisakoolid luteri usu vallakoolidest.

Kuigi 19. sajandi alguse talurahvareformide tagajärjel pandi koolide asutamise kohustus valdadele, jätkus endiselt ka mõisakoolide tegevus. Mõisakoolide arv vähenes venestusreformide tagajärjel ja 1911. aasta ülevenemaalise algkoolide loenduse andmeil tegutses Eestis vaid 31 mõisakooli 939 õpilasega.

Mõisakoolid likvideeriti 1919. aasta maareformi tagajärjel.

Tänapäeval nimetatakse mõisakoolideks haridusasutusi, mille kasutada on mõisahoone või mõisakompleksi kuulunud hoone, millel on ajalooline väärtus.

Vaata ka

• Köstrikool
• Külakool
• Vallakool
• Kihelkonnakool