Vikipeedia

Maimu Berg

kirjanik

Maimu Berg (1969. aastani Seping, 1969–1979 Vahing; sündinud 27. augustil 1945 Tallinnas) on eesti kirjanik, tõlkija, ajakirjanik ja poliitik.

Maimu Berg
Sünninimi Maimu Seping
Sünniaeg 27. august 1945 (79-aastane)
Tallinn, Eesti
Rahvus eestlane
Amet kirjanik, tõlkija, ajakirjanik, poliitik

Tema tuntumate teoste seas on "Ma armastasin venelast", "Kirjutajad" ja "Ära".

Elu

muuda

Berg sündis Tallinnas haritlasperekonnas.[1] 1963. aastal lõpetas ta Tallinna 20. Keskkooli[2], 1968. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele ja kirjanduse ning 1986. aastal ajakirjanduse alal.[3]

Berg on töötanud Tartu Ülikooli raamatukogus (1969–1974, algul bibliograafina, hiljem teadussekretärina), toimetajana ajakirjas Siluett (1974–1990), osakonnatoimetajana ajakirjas Keel ja Kirjandus (1990–1991), Soome Instituudi kultuurisekretärina (1991. aastast) ja ajakirja Elukiri peatoimetajana (1999–2000).[4][3][5] 1990. aastatel töötas ta teleajakirjanikuna ning kirjutas kolumne Saksa ja Soome päevalehtedesse.[2] Mõnda aega elas ta Saksa DV-s.[1] Ta oli Wellesto liige.

Kirjanduslik tegevus

muuda

Maimu Berg debüteeris lühijuttudega 1969. aastal ajakirjas Noorus Leen Kaiste nime all.[2] Tema esimesed raamatud ilmusid siiski enam kui kümnend hiljem, mistõttu Saksa estofiil Cornelius Hasselblatt oma Eesti kirjandusloos nimetab Bergi hilisdebütandiks.[6] 1980. aastatel kirjutas kirjandusarvustusi (debüüt 1983), 1990. aastail publitsistikat.[4] Tema artiklite seas on ka kirjandusloolisi käsitlusi Jaan Oksast (Sirp ja Vasar 24.02.1984), Oskar Lutsust (Looming 1/1987), Aino Kaldast ja Vaino Vahingust.[3][1] Ilukirjanduses on Bergilt ilmunud peamiselt romaane ja novellikogusid, kuid ka mõni näidend ja üks luuleraamat. Ta on tõlkinud soome keelest ajalooteoseid ja näidendeid.[4]

Esimestes romaanides "Kirjutajad" ja "Seisab üksi mäe peal" käsitles Berg eesti rahvusliku identiteedi küsimusi[4] ajaloolise aine põhjal: esimeses neist kirjeldab ta Barbara von Tisenhuseni lugu uudse nurga alt, teises stseene Kristjan Jaak Petersoni elust.[2] Kriitik Rein Veidemann nimetab sisemonoloogi kaudu antud Petersoni-käsitlust autopsühhograafiliseks, autor ise kinnitab eessõnas oma õigust täiendada ajaloost teadaolevat fantaasia abil.[7] Romaanid ilmusid esmalt koos 1988. aastal (raamatus on avaldamisaastana kirjas 1987), "Seisab üksi mäe peal" 2. trükk 1998.[2] Berg ilmutas julgust, võttes teoste aluseks kirjanduses korduvalt käsitletud lood, mistõttu tema romaane on algusest peale kõrvutatud: Petersonist kirjutas näiteks Jaan Kross teoses "Taevakivi", Tisenhusenist Aino Kallas ja Theodor Hermann Pantenius[6].

Rahvusliku kuuluvuse ja seksuaalsuse probleemid seondusid lühiromaanis "Ma armastasin venelast" (ilmus 1994 koos lühiromaaniga "Nemad"). Naiseks olemist kirjeldavad novellikogud "On läinud" (1991, sisaldab ka kunstmuinasjutte[1]), "Mina, moeajakirjanik" (1996) ja "Unustatud inimesed" (2007), samuti romaan "Ära" (1999)[4]; viimase tegevus toimub 1970. aastate stagnatsiooniajastul, mil Nõukogude Liidust välismaale pääsemine oli peaaegu mõeldamatu, sestap kerkib romaanis küsimus armastuse toomisest vabaduse altarile[8]. Novellides ja miniatuurides on Sirje Oleski sõnul "objektiveeritud väljenduslaad /---/ ühendatud taotlusliku mitmetähenduslikkusega, elu müstilistele ja teadvustamata külgedele viitamisega".[2]

Bergilt on ilmunud publitsistikavalimik "Tants lahkunud isaga: vaateid Eesti ellu" (2003), audioraamat "Rokokoo daam. Minu elu temaga. Vanad lood" (2005) ning näidendid "Vene rulett" (2008) ja "Euroopasse! Euroopasse!" (2008).

"TEA entsüklopeedias" kirjeldatakse Maimu Bergi kirjanduslikku stiili sarkastilise huumori, iroonia ja groteskina; naiste hirme ja ihasid kirjeldavat ta psühhoanalüütilises laadis.[4] Kirjandusteadlane Sirje Olesk on iseloomustanud tema kriitikat subjektivistliku ja följetonistlikuna.[2]

Tema teoseid on tõlgitud inglise, prantsuse, saksa, rootsi, taani, soome, vene, läti, ungari, hollandi, tšuvaši ja muudesse keeltesse.[4][2] 2000. aasta seisuga oli raamatutena on ilmunud "Ma armastasin venelast" vene (1994), rootsi (1997), soome (1998) ja saksa keeles (1998), "Kirjutajad" saksa keeles (1993, pealkirjaga "Barbara von Tisenhusen", tõlkija I. Grönholm) ning "Ära" soome keeles (1999, tõlkija Hannu Oittinen).[2]

1988. aastast kuulub Berg asutajaliikmena kirjandusrühmitusse Wellesto, 1990. aastast Eesti Kirjanike Liitu.[2]

Aastatel 2018–2020 sai ta kirjanikupalka.

Poliitiline tegevus

muuda

Aastatel 2002–2006 oli Maimu Berg Eestimaa Rahvaliidu liige. 2006. aastast kuulub ta Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda[9]. Ta oli Tallinna Linnavolikogu 6. ja 7. koosseisu liige aastatel 2005–2013 ning 28. märtsist 2007 kuni 1. jaanuarini 2009 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees linnavolikogus.[viide?]

Maimu Berg on kandideerinud mitmetel üleriigilistel valimistel, kuid pole valituks osutunud;[10] enim hääli (1120) korjas ta 2011. aasta Riigikogu valimistel.[10] Kuid seoses Sven Mikseri ministriks saamisega sai Maimu Berg 28. märtsil 2014 Mikseri asendusliikmena XII Riigikogu liikmeks[11]. Riigikogus oli ta väliskomisjoni liige.[12]

Tunnustus

muuda

Kirjandusauhinnad

muuda

Teosed

muuda
  • "Kirjutajad. Seisab üksi mäe peal" (1987, romaanid, Eesti Raamat, Tallinn)
  • "On läinud: lugusid ja kunstmuinasjutte" (1991, Eesti Raamat, Tallinn)
  • "Ma armastasin venelast. Nemad" (1994, romaanid, Kupar, Tallinn; 2. trükk 2004, Tänapäev, Tallinn)
  • "Mina, moeajakirjanik" (1996, jutustused, Huma, Tallinn)
  • "Seisab üksi mäe peal" (1998, romaani 2. trükk koos Kristjan Jaak Petersoni "Laulude ja päevaraamatuga", Huma, Tallinn)
  • "Ära" (1999, romaan, Tuum, Tallinn)
  • "Tants lahkunud isaga: vaateid Eesti ellu" (2003, publitsistikavalimik, Kirilille Kirjastus, Tallinn)
  • "Rokokoo daam. Minu elu temaga. Vanad lood" (2005, audioraamat CD-l, Pärnu)
  • "Unustatud inimesed" (2007, novellikogu, Tuum, Tallinn)
  • "Vene rulett. Euroopasse, Euroopasse" (2008, näidendid, Loomingu Raamatukogu, Tallinn)
  • "Armastuse valem" (2008, ooperilibreto koos Mari Vihmandiga)
  • "Moemaja" (2012, mälestusteraamat, Petrone Print)
  • "Hitler Mustjalas" (2016, novellid, Tuum, Tallinn)
  • Sketš "Aino ja Hermann", esitatud ingliskeelses teatris Tagora Strasbourgis
  • lastenäidendid "Jõulupuud otsimas", "Koolis" ja "Lugu Romeost ja Juliast, kes käisid koolis", "Lutheri naine", esitatud Strasbourgi eesti koolis
  • Näidend "Salong" (2017, III preemia näidendivõistlusel)
  • Näidend "Vanaisa" (2018), esitatud Strasbourgis Tagora teatris inglise keeles
  • Näidend "Meeta ja õigus" (2018), esitatud Vanemuise kontserdimajas
  • Raamat "Meie hingede võlad" (2018, Hea Lugu)
  • Raamat "Kõnelused lahkunutega" (2020, Hea Lugu)
  • Luuleraamat "Vanaema paneb vihmavarju kinni" (2020, Tuum)
  • Novellikogu "Abitu armastus" (2024, Tuum, ISBN 9789916997345)

Tõlked

muuda
  • "Keskaja naine" (Päivi Setälä; 1999)
  • "Antiikaja naine" (Päivi Setälä; 2001)
  • "President Konstantin Päts" (Martti Turtola; 2003)
  • "XX sajandi lõpparve" (Max Jakobson; kaastõlkija Joel Sang; 2005)
  • "Renessansiaja naine" (Päivi Setälä; 2005)
  • "Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–1940" (Martti Turtola; 2008)
  • "Mina, Katariina" Laila Hirvisaari 2013
  • "Meie, Keisrinna" Laila Hirvisaari 2013
  • "Solženitsõn" Erkki Vettenniemi. Kaastõlkija Sander Liivak

Tõlkinud näidendid:

  • "Connecting people" (2001)
  • "Kokkola" (2006)
  • "Suurema kurbuseta" (2007)
  • "Paanika" (2008)
  • "Harmoonia" (2010)
  • "Külmale maale" (2010)
  • "Kui tuvid kadusid" (2013)
  • "Laulud halli mere äärest" (2014)
  • "Julia vrs Romeo" (2015)
  • "Sumu" (2017)
  • "Kokkola" (2020)

Artikleid

muuda

Isiklikku

muuda

Maimu Berg oli 1969–1979 abielus kirjaniku ja psühhiaatri Vaino Vahinguga. Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Julia Laffranque on nende tütar.[4] Maimu Bergi praegune abikaasa on Soome kirjanik ja ajakirjanik Uula Eronen.

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Sirje Olesk; "Eesti kirjarahva leksikon" Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 61–62
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 Sirje Olesk; "Eesti kirjanike leksikon" Tallinn: Eesti Raamat, 2000 (koost. Oskar Kruus ja Heino Puhvel, toim. Heino Puhvel), lk 57–58
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Eesti entsüklopeedia, 14. kd, Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 35
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 "TEA entsüklopeedia", 4. kd, Tallinn: TEA Kirjastus, 2009, lk 79
  5. ↑ "Soome Instituudi koduleht". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. aprill 2012. Vaadatud 26. jaanuaril 2009.
  6. ↑ 6,0 6,1 Cornelius Hasselblatt "Geschichte der estnischen Literatur" Berlin, New York: Walter de Gruyter, 2006, lk 734
  7. ↑ Rein Veidemann "Kirjanik kui fiktsioon. Kristian Jaak Petersoni näitel" – Rmt: "Eksistentsiaalne Eesti" Tallinn: Tänapäev, 2010, lk 131
  8. ↑ Cornelius Hasselblatt "Geschichte der estnischen Literatur" Berlin, New York: Walter de Gruyter, 2006, lk 757
  9. ↑ Äriregistri päring, 18.06.2012
  10. ↑ 10,0 10,1 Vabariigi Valimiskomisjon
  11. ↑ "Riigikogu liikmeteks saavad Tatjana Jaanson ja Maimu Berg" Riigikogu, 27.03.2014
  12. ↑ "Maimu Berg: välisministri ülereageering võib Eesti-Soome suhted rikkuda" Pealinn, 26. jaanuar 2015
  13. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  14. ↑ Gailiti novellipreemia sai Maimu Berg, err.ee, 13. mai 2017

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Maimu_Berg&oldid=6783100"
  NODES