Martin Prikask

Martin Prikask (dokumentides on kasutatud ka nimesid Mart Prikask ja Märt Prikask; 19. november 1877 Viljandimaa – 9. september 1942 Venemaa) oli eesti usutegelane, Eesti Metodisti Kiriku üks loojaid.

Elulugu

Sündinud Halliste kihelkonna Kaarli vallas, sai ta alghariduse esmalt Õisu vallas Kööni apostliku õigeusu koguduse juures tegutsenud koolis ning seejärel Tuhalaane apostliku õigeusu kihelkonnakoolis. Järgnevalt sai ta oma aja eestlase kohta hea hariduse Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis. Viieaastase sõjaväeteenistuse Vene sõjaväes lõpetas Martin Prikask 1903 ning asus Kuressaares kaupmehena tegutsema. 1906. aastal abiellus ta Eliise Abiga. See abielu jäi lastetuks.

Kaupmees Prikask liitus Eesti esimese metodistikogudusega ühena esimestest 27. juunil 1907. Koguduse rajasid Vassili Täht ja Karl Kuum, kes 9. juunil Kuressaares esimese äratuskoosoleku korraldasid. 19. augustil pidas ta koguduse ees oma esimese jutluse. Sellest kogudusest algas metodistlik usuliikumine Eestis. 1908. aastast alates hakkasid metodistid Kuressaares omaette tegutsema (seni luteri kiriku raames).

1909. aastal astus Martin Prikask metodisti kiriku teenistusse ning läbis 5 aastaga kirikuõpetajaile kohustusliku kolledži õppekava. Piiskop John Luis Nuelsen õnnistas ta 1912 Soomes diakoniks. Sellele järgnes kirikuõpetajaks õnnistamine 1915.

Loomuomane andekus, siinmail alles esimesi võrseid ajanud usuliikumises osaleja kohta hea haridus, pidev enesetäiendamine ja pühendumine misjonile aitasid Martin Prikasel tõusta metodistliku usuliikumise juhtide hulka. Ta oli hea suhtleja, karismaatiline sõnumikuulutaja ja kogudusejuht, kes suutis vabalt asju ajada eesti, vene, saksa ja lõpuks ka inglise keeles. Nii pole üllatav, et ta oli üks 7 delegaadist, kes Soomes Vaasas moodustasid esimese Venemaa misjonikonverentsi, kuuludes sellega suure riigi metodisti kirikujuhtide hulka.

Kuressaares jõuti Prikase eestvedamisel 13. augustil 1910 metodisti koguduse ametliku registreerimiseni. 28. oktoobril 1912 õnnistati toonases linnaservas sisse metodistide pühakoda, mis hilisemate ümberehituste läbi laiendatuna on tänini kasutusel.

Esimese maailmasõja ajal sunniti siinset usuliikumist kureerinud superintendent Albert Simons Euroopast lahkuma, mispeale Eesti metodistide juhtimine langes Martin Prikase õlule. Eesti iseseisvumise järel koostas ta Eesti metodisti kirikule esimese põhikirja ning korraldas selle registreerimise. Metodisti usuliikumine edenes jõudsalt, mille kohta annab muu hulgas tunnistust ka tõsiasi, et Kuressaares asuv metodisti palvela saal ehitati 1921. aastal umbes kolmandiku võrra pikemaks.

1921. aastal määras piiskop Nuelsen Martin Prikase Eesti ringkonna superintendendiks asukohaga Tallinnas. Samal ajal kasvas Eesti metodistide hulk mitte üksnes vastselt usku pöördunute arvel. Märkimisväärset osa kiriku liikmeskonna juurdekasvus etendasid Venemaalt Eestisse pagenud sakslased. Sellise juurdevooluga kaasnesid vastuolud metodistide eri koolkondade vahel, mis kasvasid üle konfliktideks rahvuslikul pinnal. Lõhenes ka uue hingekarjase Hans Söte hoolde antud Kuressaare kogudus, mille saksameelne osa hakkas pidama omaette jumalateenistusi, kus eestlaste osalemist ei peetud soovitatavaks. Kujunenud olukorras kaotati 1922. aastal superintendendi amet ning Martin Prikask kutsuti tagasi oma senise koguduse juurde, seda uuesti liitma.

Martin Prikasele kuulus Kuressaares kaks maja; Allee tänav 2 ja Uus tänav 53. Neist viimane oli ehitatud spetsiaalselt pühakojaks ja koguduse hingekarjase elamuks.

Prikask tegeles ka vaimuliku kirjastustegevusega. 1919. aasta lõpus tuli ta appi raskustesse sattunud Tallinna ajakirja Kristlik Perekonna Leht väljaandjaile selle peamiselt vennastekoguduste põhimõtteist lähtuva üllitise vastutavaks toimetajaks, õigupoolest küll formaalselt tegelikuks kirjastajaks ning toimetajaks 1920. aasta maini, võimalik, et vähemalt osaliselt koguni 1921. aasta novembrini. Kristliku Perekonna Lehe juurest saadud kogemused olid toeks metodisti kiriku häälekandja Kristlik Kaitsja väljaandmisele. Uue ajakirja esimene number ilmus 1920. aasta mais Kuressaares. Kuna metodisti kiriku juhtimine Eestis läks Prikase suhtes opositsioonilise rühmituse kätte, viidi ajakirja väljaandmine peagi mandrile. 1923. aastast toimetas ajakirja Hans Söte, kelle lahkumise järel Saksamaale usaldati häälekandja jaluleaitamine ning järjepidevuse alalhoidmine 1928. aasta septembrist taas Martin Prikasele. 1933. aastani ilmuski Kristlik Kaitsja Kuressaares, kuni selle väljaandmine anti üle Tartusse Aleksander Kuumale. Martin Prikase algatusel 1. oktoobril 1920 metodisti kiriku noorteorganisatsioonina asutatud Epworthi Liiga Kuressaare ühing andis 1934 Edgar Kilimitu toimetatuna välja ka ühe 16-leheküljelise jõulualbumi “Jõulu tähed”. Aastail 1935–1936 andis Kuressaare Metodisti kogudus välja ajakirja Koduteel, mille vastutav toimetaja oli taas Martin Prikask. Viimatinimetatud väljaande järgi on nime saanud ka tänapäeval ilmuv Eesti Metodisti Kiriku ajakiri.

1928. aastal tõusis Martin Prikask taas Eesti Metodisti Kiriku etteotsa, olles selle 1935. aastani valitud aastakonverentsi juhataja. 1935. aastal kinnitatud uus põhikiri nägi ette Eesti Piiskopliku Metodisti kiriku iseseisvumise ning selle alusel superintendendi kohale määratud Martin Prikask oli ühtlasi piiskopi kohusetäitja kuni tema vangistamiseni 1941. aastal.

Kuressaare oli aastaid Eesti metodistide olulisim keskus. Kahe maailmasõja vahel tegutses siin koguni sadakond metodistide gruppi ning 1930. aastate keskel plaaniti maakonnakeskusse koguni uue kivikiriku ehitamist.

Metodistide kiriku populaarsus kajastus ka Martin Prikase kogudusevälises tegevuses. 1921. aastal valiti ta Eesti Punase Risti eluaegseks liikmeks, olles Punase Risti Saaremaa komitee abiesimees. Ta oli ka Eesti Panga Kuressaare osakonna ning Saarte Ühispanga nõukogu liige.

1941. aasta 14. juunil toimunud esimesest massküüditamisest Martin Prikask siiski pääses, kuid 30. juunil ja 1. juulil 1941 toimunud teise küüditamislaine käigus viidi ta koos abikaasaga Saaremaalt ära. Kuna alanud sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel vallandas kaose kogu transpordisüsteemis, ei suudetud küüditamist lõpule viia. Mehed viidi siiski Siberisse, kuid naised ja lapsed, sealhulgas ka Eliise Prikask pääsesid pärast lühemat Tallinna lähistel veedetud vangistust taas koju.

KGB arhiivist 1989. aastal Kuressaare Metodisti koguduse vanemale Arvi Lindmäele väljastatud teatise järgi toimunud viimane Martin Prikase ülekuulamine 19. märtsil 1942 ning hukkamine 9. septembril 1942. Viimatinimetatud kuupäeva kannab ka Saare Maavalitsuse perekonnaseisuosakonna poolt väljastatud surmatunnistus. Tema hauakohast puuduvad andmed. Küll aga on Kudjape surnuaial tema abikaasa Eliise Prikase (surnud 1960) haual asuv mälestuskivi kenotaafiks ka Martin Prikasele.

Foto(d)

• 
  Mälestuskivi Kudjape kalmistul

Välislingid

• [1]