Metsavennad
See artikkel vajab toimetamist. |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Metsavennad (läti keeles mežabrāļi, leedu keeles miško broliai) olid Eestis, Lätis ning Leedus võidelnud relvastatud vastupanuvõitlejad, kes Teise maailmasõja ajal ja ka hiljem võitlesid Nõukogude sissetungi ja kolme Balti riigi okupatsiooni ajal Nõukogude võimu vastu.
Sõna "metsavennad" tuli eesti keeles kasutusele hiljemalt 19. sajandil, mil selle all mõeldi riigi, mõisa või kirikuga lepitamatutesse vastuoludesse läinuid, sealhulgas ka sõjaväkkevõtmisest kõrvalehoidjaid, kes ennast metsas varjasid. 1905. aasta revolutsioonis viitavad erinevad allikad metsavendadele kui "mässavatele talupoegadele" või kui "metsast varju otsivatele kooliõpetajatele".[viide?] Maailmasõdadevahelisel ajal on metsavendadeks nimetatud ka kommunistlikke illegaale, kellest tuntuimaks võib pidada Aleksander Ellamit (1897–1933).
Teine maailmasõda: Suvesõda
muudaNSV Liit okupeeris ja annekteeris 1940. aastal Eesti, Läti ja Leedu. Represseerimisohu tõttu varjus metsadesse endisi riigitegelasi ja sõjaväelasi. Rohkelt hakati ennast metsas varjama pärast massiküüditamist 14. juunil 1941.[1]
Kui 22. juunil 1941 algas sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, läks rohkesti relvaga mehi metsa, et aidata kaasa Eesti vabastamisele bolševistliku võimu alt.[2]
Esimesed kokkupõrked metsavendade ja Punaarmee vahel toimusid juba 22. juunil 1941. Suvesõja käigus vabastasid metsavennad Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti. Suuremad võitlused toimusid Timmkanali ümbruses ja Tartus, kus metsavennad 10. juulil 1941 alustasid Tartu ülestõusu.[3] Alates 3. juulist 1941 moodustati metsavendadest Omakaitse.[viide?]
Relvastatud vastupanu pärast 1944. aastat
muudaPunaarmee taasvallutas Eesti, Läti ja Leedu aastatel 1944–1945. Järgnenud aastatel, kui stalinistlikud repressioonid tugevnesid, peitus rohkem kui 70 000 nende riikide kodanikku Nõukogude võimu eest, kasutades ära metsaseid maakohti loodusliku varjupaigana relvastatud Nõukogudevastases võitluses.[viide?] Vastupanuüksuste suurus ja koosseis olid erinevad, alates üksinda tegutsevatest, ainult enesekaitseks relvastatud metsavendadest kuni suurte ja hästiorganiseeritud lahinguvalmis rühmadeni.[viide?] Metsavendade tegutsemine sai uuesti hoo sisse 1980. aastatel, kui rahvuslikult meelestatud inimesed asusid okupatsioonivõimu lagunemise ajal koguma relvi, rüüstama Nõukogude Armee sõjaladusid ja ründama okupatsioonivägede üksuseid, pidades nendega tulevahetusi ja isegi lahinguid Harjumaal (Ellamaa lahing), Tartumaal (Kärkna lahing), Saaremaal.[4]
Taust
muudaEesti, Läti ja Leedu saavutasid iseseisvuse aastal 1918 pärast Vene impeeriumi kokkuvarisemist ning uus põlvkond oli teise maailmasõja alguseks täisealiseks saanud. Sarnaselt muu maailmaga olid ka neil tugevad rahvusluse ideaalid ja enesemääramine. Olles juba kogenud kommunistlikku ja seejärel natsistlikku režiimi, ei olnud enamik inimesi nõus teise okupatsiooniga.[viide?]
Erinevalt Eestist ja Lätist ei olnud Leedul kunagi oma Relva-SS-i diviisi. 1944. aastal olid Saksa võimud Leedus loonud halvasti varustatud, kuid 20 000-mehelise tugeva "Leedu territoriaalkaitseväe" kindral Povilas Plechavičiuse juhtimise all, et võidelda Nõukogude partisanidega, keda juhtis Antanas Sniečkus. Üsna varsti nähti selles väes ohtu riiklikule julgeolekule. Ülemused vahistati 15. mail 1944. Kindral Plechavičius küüditati Salaspilsi koonduslaagrisse Lätis, kuid ligikaudu pool allesjäänud vägedest moodustasid partisaniüksused ja läksid maakohtadesse laiali, et valmistada idarinde lähenemisel ette partisanide operatsioone Punaarmee vastu.[viide?]
Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. aasta septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ja võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks Alfons Rebane ja Alfrēds Riekstiņš põgenesid Inglismaale ja Rootsi ning osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel.[viide?]
Vastupanu osutajate hulk suurenes, kui Punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi okupatsioonivõime vältima metsades. Paljud värvatud mehed hakkasid väejooksikuteks ja võtsid relvad endaga kaasa.[viide?]
Sissisõda
muuda1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses varustasid Briti (MI6), Ameerika ja Rootsi salaluureteenistused metsavendi varustusega, pakkusid neile side- ja logistilist teavet. Selline abi mängis balti vastupanuliikumise suunamisel võtmerolli, kuigi see vähenes oluliselt pärast MI6 operatsiooni "Džungel" tõsist kompromiteerimist, kui Briti topeltspioonid (Kim Philby ja teised) edastasid info Nõukogude võimudele, võimaldades KGB-l tuvastada, infiltreerida ja kõrvaldada palju balti partisanide üksuseid ja lõigata neid ära igasugustest edasistest kokkupuudetest Lääne luurega.[viide?]
Kajastus kunstis
muudaMetsavendade vabadusvõitlusest on loonud graafikasarja "Tuli tuha all" kunstnik Axel Roosmann.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. 4. köide. Lk. 21.
- ↑ Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. 4. köide. Lk. 24.
- ↑ Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. 4. köide. Lk. 41-19.
- ↑ "Kaitseliidu Harju malev tähistas juubelit". Saue Sõna, nr 20, 25.10.2003. Dea.digar.ee.
Kirjandus
muuda- Jelena Zubkova, "Baltimaad ja Kreml 1940–1953". Vene keelest tõlkinud Margus Leemets. Varrak, Tallinn 2009, lk 141–185 (4. peatükk "Sõda pärast sõda: relvastatud vastupanu Baltimaade territooriumil")