Metsapoole
|
See artikkel räägib liivlaste maakonnast; küla kohta Pärnu maakonnas vaata artiklit Metsapoole (Häädemeeste) |
Metsapoole (ka Metsepole, liivi keeles Mõtsa Pūol, läti keeles Metsepole) oli piirkond 13. sajandi Vana-Liivimaal liivlaste asualal Liivi lahe idarannikul laias laastus tänapäevase Läti Salatsi, Limbaži ja Aloja piirkonna territooriumil ning tänapäevase Eesti Pärnu maakonna lõunaosas.
Piir ja naabrid
muuda13. sajandi alguses ümbritsesid Metsapoolet lõunas Turaida, kagus Idumea ja idas Tālava maad (läände jäi Liivi laht).[1] Metsapoole põhjapiiri täpse asukoha ja põhjapoolse naaberpiirkonna osas ajaloolastel konsensus puudub. Levinud on 4 vaadet.[2]
- Metsapoole piirkond ulatus praegusest Eesti-Läti piirist kümmekond kilomeetrit põhja pool asuva Laigiste nina (1259. aastal Laddekeriste) ja Lemmejõe, varasema nimega Orajõe (1259. aastal Orwaguge) jooneni, kust edasi algas Soontagana territoorium.
- Piirkond ulatus Laigaste nina ja Lemmejõe jooneni, kust edasi algas Sakala territoorium.
- Piirkond ulatus Laigaste nina ja Lemmejõe jooneni, kust edasi kuni Pärnu jõeni oli väga hõredalt asustatud ning territoriaalselt määratlemata neutraalne ala.
- Piirkond ulatus Pärnu jõeni, kust põhjas algas Soontagana ja idas Sakala territoorium. Seda teooriat toetab ka liivipäraste elementide sisaldumine Häädemeeste kihelkonna murdes.[3]
Selgem on pilt 13. sajandi teise poole kohta, mil piir Metsapoole ja Soontagana vahel määrati lepingutega Laigaste nina ja Lemmejõe joonele.
Asustus
muudaLähtudes vähestest arheoloogilistest leidudest ja ka piirkonna nime arvatavast tähendusest (metsa pool eesti keeles) peetakse Metsapoolet suhteliselt hõredalt asustatud alaks. Tähtsamad keskused paiknesid Skulte, Limbaži ja Liepupe linnuse juures, millest üks oli ilmselt ka 1226. aastal allikates märgitud Metsapoole linnus (castrum Mezepol). Piirkonna olulisust tõstis seda läbiv tee Riiast Soontaganasse ja edasi Eestimaale.[4]
Metsapoole Riia peapiiskopkonna osana
muudaMetsapoolet mainitakse esimest korda Henriku Liivimaa kroonikas, kui pärast 1206. aasta Turaida liivlaste ja Väina liivlaste ebaõnnestunud ülestõusu Riia piiskopi Alberti ja ristisõdijate vastu kõik liivlaste alad riialastelt rahu ja ristimist palusid. Metsapoolesse saadeti ristimist läbi viima ja kirikut ehitama preester Alexander. Järgmisel aastal otsustasid piiskop Albert ja Mõõgavendade ordu omavahelise kokkuleppega, et Metsapoolest saab Riia piiskopkonna valdus. Piirkonna varasem, ristimiseelne, poliitiline staatus, seesmised võimusuhted ja sidemed naabritega pole teada. Nüüdsest tekkis Metsapoole elanikel kohustus tasuda piiskopile makse ning osaleda tema korraldatud sõjakäikudel paganate, peamiselt veel ristimata eesti hõimude vastu.[5]
Riia piiskopi võimu kinnistumine võttis aga aega. Nii käisid Henriku Liivimaa kroonika järgi Metsapoole Aģe jõe äärsed liivlased 1210. aastal kuralasi Riia linna ründama kutsumas. Pärast Riia edutut piiramist kuralaste poolt andsid liivlased piiskopile hüvitist ja lubasid edaspidi taas ustavad olla. Järgmisel aastal korraldatud Soontagana-vastase sõjaretke eel võtsid ristisõdijad kohaliku abiväe truuduse kindlustamiseks Metsapooles pantvange.[5]
Lisaks arvukatele sõjakäikudele piiskop Alberti ja Mõõgavendade ordu vaenlaste vastu, millest oldi kohustatud osa võtma, sai ka Metsapoole ise paganate, peamiselt läänemaalaste rüüsteretkete tõttu korduvalt kannatada.[5]
Viited
muuda- ↑ Eesti ajaloo pöördepunktid. Dokumente ja materjale vene õppekeelega gümnaasiumile. Integratsiooni Sihtasutus, Tallinn 2008. Kaart lk 29
- ↑ Urmas Sutrop, Liivlaste Metsepole maakonna ulatusest põhja suunas muistse iseseisvuse ajal, Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, 2011, lk 106–116.
- ↑ Pajusalu, Karl, Arvo Krikmann, Eberhard Winkler 2009. Lexical relations between Salaca Livonian and Estonian dialects. - Linguistica Uralica XLV 4. 283-298.
- ↑ Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. Peatükk X, kommentaar nr 60
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõliknud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.