Vikipeedia

Minose kultuur

pronksiaegne kultuur
(Ümber suunatud leheküljelt Minose tsivilisatsioon)

Minose kultuur (ka minoiline kultuur või Kreeta kultuur) oli pronksiaegne kultuur, mis kujunes Kreetal ja teistel Egeuse mere saartel ning levis hinnanguliselt aastatel 3650–1400 eKr.[1]

Minose kultuuri mõjusfäär mükeenelaste invasiooni ajal

Kultuur avastati uuesti XX sajandi alguses; suure töö tegi selle juures ära briti arheoloog Arthur Evans. Ajaloolane Will Durant on sellele kultuurile viidates öelnud, et see on "esimene lüli Euroopa tsivilisatsiooni ahelas".[2] Minose kultuur on osa laiemast Egeuse kultuurist.[3]

Enne aastat 5000 eKr pole Egeuse piirkonnast leitud arenenud põllumajanduse jälgi, aga pärast nende ilmumist neoliitikumis tekkisid seal ka esimesed märgid tsivilisatsioonist. Nimetus "Minose kultuur" tuleneb mütoloogilise kuninga Minose nimest. Minost seostati Kreeka mütoloogias Minotaurose ja labürindiga, mida Evans seostas suurima Minose kultuuri asulakohaga Knossoses. Homerose järgi olevat Kreetal kunagi asunud 90 linna.[4]

Minose kultuuri esindajad olid valdavalt kaupmehed, kes kauplesid meretaguste maadega. Parimaks dateerimisvahendiks on nende keraamika. Kuna nad olid kaupmehed ja kunstnikud, ulatus nende kultuuri mõju kaugele väljapoole Kreetat: üle Küklaadide Egiptuse Vanasse riiki, vaske tootvale Küprose saarele, selle taga asuvasse Kaananisse ja Levanti ning Anatoolia aladele. Santorini saarel asuv ja Thira vulkaani purske tagajärjel hävinud Akrotiri linn on üks selle kultuuri rikkalikumaid leiupaikasid.

Minose kultuuri kasutatud keel ja nende kirjaviis (Lineaarkiri A) on siiamaani dešifreerimata. Üldiselt arvatakse, et minoilise perioodi Kreetal sisekonflikte enne mükeene kultuuri praktiliselt ei olnud. Thira vulkaani purse ja mükeenelaste relvastatud sissetung on kaks peamist teooriat, mis seletavad Minose kultuuri kadumist aasta 1400 eKr paiku.

Nimetus

muuda

Termin "minoiline" viitab müütilisele Knossose kuningale Minosele. Pole selge, kes selle termini esimest korda kasutusele võttis. Tavaliselt arvatakse, et termini lõi kultuuri avastanud arheoloog Arthur Evans (1851–1941) ise. Ta avastas Knossoses suure paleekompleksi, mida seostas mütoloogilise labürindi ja kuningas Minosega.[5] Siiski kasutas Karl Hoeck terminit Das Minoische Kreta juba aastal 1825 oma suurteose "Kreta" teises köites.[6] Teadaolevalt on see ka esimene kord, kus Kreeta ajaloo vanimat perioodi kirjeldatakse sellise sõnaga. On tõenäoline, et Evans oli seda raamatut lugenud, ja seega ta ilmselt lihtsalt jätkas omaenda leidude kirjeldamisel selle termini kasutamist.[7] Evans ise ütles termini kasutuselevõtu kohta nii:

„Vana Kreeta tsivilisatsiooni kui terviku puhul olen ma teinud ettepaneku – ja nii selle kui ka teiste riikide arheoloogid on seda ettepanekut üldiselt aktsepteerinud – kasutada selle kohta terminit "minoiline".“

– [8]

Evans ei väida, nagu oleks ta selle termini leiutanud, tema on soovitanud seda terminit kasutada. Hoecki teoses on selle terminiga kirjeldatud Kreeta ajaloo mütoloogilist perioodi. Tal ei olnud aimugi, et selle perioodi kohta võiks olla ka arheoloogilist materjali. Evansi aastal 1931 tehtud väidet, et seda terminit enne teda ei kasutatud, on oma uuringutes vaidlustanud nii Karadimas kui ka Momigliano. Lisaks Hoeckile kasutas seda terminit veel Arthur Milchhöfer aastal 1883.[9] Arheoloogilises kontekstis võib Evansi väidet aga tõeseks pidada. Kuna tema selle kultuuri avastas ja nii ei olnud seda terminit kultuuri kohta varem kasutada võimalik, võib teda selle arheoloogilise termini loojaks pidada.

Kreeta mütoloogias

muuda
 
Zeusi sünnikohaks peetud koobas Ida mäel

Kreeklaste ja kreetalaste seoseid kajastavatest müütidest tuntuim on müüdid Minosest ja Theseusest, kes käis Kreetal. Seal tuli tal võidelda Daidalose rajatud labürindis Minotaurosega. Daidalos ja tema poeg Ikaros olevat tasuks tehtud töö eest aga Kreetal vangistatud, kust nad põgenesid Daidalose meisterdatud lennuaparaadi abil.[10] Theseuse loos kirjeldatud Ateena ja Kreeta vahelise konflikti aluseks oli Minose poja Androgeose hukk Ateenas toimunud panatenaiadel; Theseus olevat aga abiellunud Minose tütre Ariadnega.[11]

Samuti on Kreetaga seotud müüt Zeusi sünnist Kreetal asuval Ida mäel, teise loo kohaselt Dikti mäel. On arvatud, et lugu Zeusi ja Kronose vahelisest võimuvõitlusest kajastab tumedasse ajajärku jäänud verist usunditevahelist konflikti ja usuvahetust, mis lõppes Zeusi kummardajate võiduga.[12] Vähem tuntud müüdi kohaselt olevat Zeus ka Kreetal surnud; tema haud asuvat Juktase mäel, kus asub minose kultuuri tempel.[13]

Legendide kohaselt olevat saare esimene kuningas olnud kureetide järglane Cres.[14] Kreeklased olevat saarele viinud ja selle vallutanud Doruse poeg Tectamus. Hilisematest valitsejatest on legendides juttu Minose isast Asterionist.[15]

Minose järglasena sai Kreeta valitsejaks Katreus. Oraakel ennustas talle, et üks ta oma lastest tapab ta. Kuigi ta püüdis seda ennustust salajas hoida, kuulis tema poeg Altaemnes sellest ja lahkus koos oma õega Kreetalt. [16] Diodorus Siculuse variandi kohaselt ennustati hoopis Altaemnesele, et ta oma isa tapab.[17] Katreus purjetas hiljem kadunud poega otsima, ent Rhodosel peeti tema laeva piraatide laevaks; tekkinud lahingu käigus surmas saarele pagenud Altaemnes oma isa.[18]

Teine valitseja oli Deukalion, kes oli samuti Minose poeg, üks argonautidest[19] ja üks neist, kes läksid küttima Kalydoni metssiga.[20] Tema poeg Idomeneus osales Trooja sõjas.[21] Pärast sõja lõppu jäi Idomeneuse juhitud laevastik koduteel tormi kätte, milles hävisid 79 laeva 80-st. Idomeneus tõotas pääsemise puhul ohverdada Poseidonile esimese Kreetal kohatud elusolendi. Selleks osutus ta aga enda poeg Idamantes. See, kas ta poja ohverdas või mitte, on loo eri versioonides esitatud erinevalt. Ühes versioonis oli kogu ta pere valmis end ohverdama, misjärel Poseidon leebus ja jättis kõik ellu. Enamikus müüdiversioonides pagendati Idomeneus Kreetalt: kas tegeliku pojatapu tõttu[22] või seepärast, et vahepeal oli võimu enda kätte haaranud uus valitseja Leukos.[23]

Kronoloogia ja ajalugu

muuda
 Minose kultuuri kronoloogia
3650–3000 eKr EMI eelpaleeline
2900–2300 eKr EMII
2300–2160 eKr EMIII
2160–1900 eKr MMIA
1900–1800 eKr MMIB algpaleeline
1800–1700 eKr MMII
1700–1640 eKr MMIIIA uuspaleeline
1640–1600 eKr MMIIIB
1600–1480 eKr LMIA
1480–1425 eKr LMIB
1425–1390 eKr LMII paleedejärgne
1390–1370 eKr LMIIIA1
1370–1340 eKr LMIIIA2
1340–1190 eKr LMIIIB
1190–1170 eKr LMIIIC
1100 eKr Minose kultuuri järgne ajastu

Selle asemel, et Minose kultuuri leidudele aastaarve määrata, kasutavad arheoloogid hoopis kaht suhtelise kronoloogia meetodit. Esimese neist lõi Evans ja tänapäeva arheoloogid on seda täpsustanud. Selle aluseks on keraamikas kasutatavad tehnikad ja leitud Egiptuse päritolu importkaubad, mis võimaldavad seda viia vastavusse Vana-Egiptuse kronoloogiaga. Evansi skeem jagab Minose kultuuri ajaloo kolmeks perioodiks: varaminoiliseks (EM), keskminoiliseks (MM) ja hilisminoiliseks (LM).[24] Neid perioode on hiljem veelgi liigendatud (näiteks varaminoiline periood jaguneb veel omakorda kolmeks Eooma numbritega tähistatavaks perioodiks).

1909. aastal koostas saksa arheoloog Diedrich Fimmen võrdleva tabeli, kus viis minose kultuuri jaotuse vastavusse egiptuse kronoloogiaga.[25]

Teise dateeringusüsteemi pakkus välja Kreeka arheoloog Nicolas Platon, kes võttis aluseks lossidena tuntud Knossose, Malia, Phaistose ja Kato Zakrose paleekomplekside arhitektuurilise arengu. Tema jagas Minose kultuuri paleede-eelseks, eelpaleeliseks, uuspaleeliseks ja paleedejärgseks perioodiks.[26] Nende kahe süsteemi omavahelised suhted on ära toodud kõrvalolevas tabelis; lisatud on ka Warreni ja Hankey aastal 1989 tehtud hinnangud nende perioodide ligilähedaste ajavahemike kohta.

Katastroofiliste tagajärgedega Santorini (Thera) vulkaani purse leidis aset perioodis LM IA. Katsed leida vulkaanipurske aeg absoluutses kronoloogias on andnud vastuolulisi tulemusi. Radiosüsiniku meetod on andnud tulemuseks XVII sajandi lõpu enne Kristust,[27][28] mis ei ole aga kooskõlas arheoloogide hinnangutega, kes traditsioonilist egiptuse kronoloogiat kasutades paigutaks selle sada aastat hilisemaks, ajavahemikku 1525–1500 eKr.[29][30]

Ajalugu

muuda

Hiljuti on leitud kivist tööriistu, mis tõendavad, et inimesed (kas mõned väljasurnud Hominini triibuse esindajad või varajane inimene ise) jõudsid Kreetale 130 000 aastat tagasi. Viimase viibimine Kreetale on siiski tõendatav alles viimase 10 000 – 12 000 aasta jooksul.[31][32]

Mesoliitikumist on leitud koopamaalinguid, samuti ka esimeste hoonete jäänuseid. toonased asukad olid kütid ja korilased; hiljem lisandus neile ka põlluharimisega tegelevat elanikkonda. kaks kogukonda eksisteerisid kõrvuti veel neoliitikumiski.[33]

Vanimad Kreetalt leitud tänapäeva inimese jäänused pärinevad ligikaudu aastal 7000 eKr elanud neoliitikumi põllumeeste kogukonnast.[34] Tänapäeva kreetalaste DNA haplogruppide analüüs näitab, et neil on kreeklastega ühised ja ilmselt kas Anatooliast või Levandist saabunud esivanemad.[35] Neoliitikumis elati külades – kalurite asulad paiknesid mere kaldal, sellal kui viljakas Mesara tasandik oli põllumeeste asupaigaks.[36] Tööriistade valmistamiseks kasutati puitu ja laialt levinud kohalikke kive - paasi, serpentiini, kiltkivi.[37]

 
Phaistose lossikompleksi varemed

Pronksiaeg algas Kreetal ligikaudu aastal 2700 eKr.[38] Kolmanda aastatuhande lõpus eKr kujunesid mitmed külad kaubanduse ja käsitöö keskusteks. See võimaldas ülemkihtidel kujuneda ühiskonna liidriteks ja laiendada oma mõjuvõimu. Tõenäoliselt asendusid just sellel perioodil kohalikud võimulolijad monarhistlike võimuesindajatega – mis oli ka suurte lossikomplekside rajamise eelduseks.[39] Juba varajasel pronksiajal (3500–2600 eKr) hakkas Minose kultuur Kreetal kujunema mõjuvõimsaks tsivilisatsiooniks.[40]

Algselt erinesid matusetüübid eri Kreeta osades radikaalselt. Kreeta lõunaosas olid valdavad kuppelhauad. Sealt on neid leitud 75, aga kogu saarelt on neid leitud vaid 95. Perioodi MMIA lõpuks oli taoliste haudade rajamine lõppenud.[41] Kuppelhaudade perioodil võib hauapanuste ja hauastruktuuride sarnasuse tõttu oletada, et enne paleede rajamist puudus Minose kultuuris hierarhia.[24]

Ülejäänud Kreetal oli valdav laipade matmine looduslikesse õõnsustesse, nende puudumisel aga rajati tehislikud koopad. Agía Photia nekropolis on näiteks 250 tehislikult rajatud koobast, mida matustel kasutati. Selle kompleksi juures on märgata Küklaadide tsivilisatsiooni mõju.[42] Põhja-Kreetal hakati perioodil EMIA rajama täisnurkse põhiplaaniga haudmajasid. Surnu asetati seal pearuumi, hauapanused kõrvalruumi.

MM II ajastu lõpus (aasta 1700 eKr paiku) tabasid Kreetat suured rahutused. Need võisid olla suure maavärina tagajärjed, aga võimalik on ka Anatoolia päritolu invasioon.[43] Sel ajal hävisid Knossose, Phaistose, Malia ja Kato Zakrose lossid. Uuspaleelise perioodi alguses kasvas rahvaarv taas, lossid ehitati varasematest uhkematena taas üles ja üle kogu saare tekkisid uued asulad.[44] See periood (XVII–XVI sajand eKr, MM II, uuspaleeline periood) oli Minose kultuuri tipuks. Aasta 1600 paiku eKr tabas maad taas mingi katastroof, tõenäoliselt Thera vulkaani purse. Minose kultuuri kandjad ehitasid pärast seda lossid taas üles, kuigi muudetud kujul.

Minose kultuuri mõju näitavad arvukad hinnalised Minose kultuuri käsitööesemed, mida võib Kreeka mandriosast leida. Tõenäoliselt olid Mükeene valitsejad kaubandussidemete kaudu Minose kultuuri ühendatud. Aastaks 1700 oli Kreeka maismaa kultuur Minose tsivilisatsiooni mõjul saavutanud uue arengutaseme.[39] Minose kultuuril olid tihedad sidemed ka Egiptusega. Egiptuse linnadest on leitud minoilist keraamikat ja ka Minose kultuur vedas Egiptusest sisse mitmesuguseid kaupu, sealhulgas papüürust, arhitektuurialaseid ja kunstilisi ideid. Egiptuse hieroglüüfid olid ka aluseks Minose hieroglüüfidele, millest hiljem kujunesid välja ka lineaarkiri A ja lineaarkiri B.[36] Bengtson on näidanud ka Minose kultuuri mõju Kaanani päritolu esemetele.[36]

Umbkaudu aastal 1450 eKr saabus minose kultuuri ajalukku oluline murrang, mis oli ilmselt põhjustatud mingi loodusõnnetuse, tõenäoliselt maavärina tõttu. Selle põhjuseks on ka peetud Thera vulkaani purset, ent nende dateerimine on andnud vastuolulisi tulemusi. Sel ajal hävisid mitmed olulised lossid, sealhulgas Mallia, Tylissos, Phaistos, Hagia Triada; hävisid ka Knossose elurajoonid. Knossose loss näib olevat sellest peaaegu puutumata jäänud. Selle tagajärjel suutis Knossos laiendada oma mõju üle suurte Kreeta alade, kuni selle hävitas Mükeene kultuur.[39]

Aastaks 1420 eKr olid Minose kultuuri lossid langenud mükeenelaste kontrolli alla.[45] Teiste allikate kohaselt leidis see aset alles aastaks 1375 eKr.[39] Vallutajad kohandasid ka Minose kultuuri lineaarkirja A oma kreeka keelele vastavaks, nii et tekkis lineaarkiri B. Esimene taoline arhiiv on perioodist LM II pärinev kaarikuteplaatide kamber. Üldiselt kippus mükeene kultuur Minose kultuuri hävitamise asemel seda säilitama, hoides alal ka kreetalaste religiooni ja kunsti. Ka kasutasid nad ära Minose kultuuri bürokraatiat ja majandusstruktuure.[46]

Pärast sajandipikkust taastumisaega tabas enamikku Kreeta linnadest ja lossidest XIII sajandil enne Kristust langus (LHIIIB/LMIIIB). Viimased arhiivid, kus kasutati lineaarkirja A, pärinevad perioodist LMIIIA.[47]

Knossos jäi saare administratiivseks keskuseks kuni XII sajandi keskpaigani enne Kristust. Viimaseks Minose kultuuri leiupaigaks oli Karfi kindlustatud mägi, varjupaik, kus Minose kultuur kestis peaaegu rauaajani välja.[48]

Pärast minose kultuuri kadumist saabus Kreetale nagu ka ülejäänud Kreekasse tume ajajärk (1100–750 eKr), mille kohta meil on vähe teadmisi.[49]

Geograafia

muuda
 
Akrotirist leitud fresko linna ja laevastikuga

Kreeta on mitmete looduslike sadamakohtadega mägine saar. Paljudes Minose kultuuri leiupaikades on selgeid märke maavärinate põhjustatud purustustest, samuti on ka kogu saare randadel tõendeid tektooniliste protsesside käigus aset leidnud maapinna kerkimisest ja vajumisest.[50]

Homerose järgi olevat Kreetal asunud 90 linna. Lossikomplekside järgi otsustades jagunes saar Minose kultuur haripunktil vähemalt kaheksaks poliitiliseks üksuseks. Arvatakse, et saare põhjapiirkondi valitseti Knossosest, lõunaosa keskuseks oli Phaistos, saare idaosa kesksed piirkonnad allusid Maliale, idatippu haldas Kato Zakros ja saare läänepoolseima osa keskuseks oli Chania. Lisaks neile on leitud veel ka väiksemaid paleekomplekse.[51]

Tähtsamad Minose kultuuri arheoloogilised leiukohad:

  • Knossose lossikompleks, suurim pronksiaegne asulakoht Kreetal, mille Evans ostis arheoloogilisteks väljakaevamisteks 19. märtsil 1900
  • Phaistose lossikompleks, suuruselt teine lossikompleks saarel, mille kaevasid välja itaallased varsti pärast Knossose avastamist.
  • Malia asula ja lossikompleks, prantsuse arheoloogide tööpiirkond, mis annab hea pildi paleede arengust eelpaleelisel perioodil.
  • Kato Zakros, Kreeka arheoloogide poolt saare idaosas avastatud lossikompleks. Arheoloogia alases kirjanduses on seda nimetatud ka Zakroks.
  • Galatase lossikompleks, alles 20. sajandi lõpus avastatud lossikompleks.
  • Agia Triada, Phasitose lähistelt avastatud administratiivkeskus.
  • Gournia, 20. sajandi alguses USA arheoloogide uuritud linn.
  • Pyrgos, üks varasemaid Minose kultuuri asulakohti saare lõunaosas.
  • Vasiliki, üks varajasemaid Minose kultuuri asulakohti saare idaosas.
  • Fournu Korfi, leiupaik saare lõunaosas.
  • Pseira, eraldi saarel asunud mitmete kultuspaikadega linn.
  • Juktase mägi, Knossose lossiga seostatud mäel asunud kindlustatud varjupaik, suurim omalaadne varjupaik Kreetal.[52]
  • Arkalochori, koobas, kust avastati Arkalochori kirves.
  • Karfi, kindlustatud varjupaik Minose kultuuri lõpuperioodist.
  • Akrotiri, asula Santorini saarel.
  • Zominthos, Ida jalami põhjaosas asunud mägilinn.

Knossose elanike arvu on hinnatud 1300–2000 inimesele aastal 2500 eKr, 18 000 inimesele aastal 2000 eKr, 20 000 – 100 000 inimesele aastal 1600 eKr, ja 30 000 inimesele aastal 1360 eKr.[53][54][55]

Minose kultuur väljaspool Kreetat

muuda
 
Minose kultuuri leidude seast pärinev vasetükike

Minoslased olid kaupmehed ja nii ulatusid nende kultuurilised kontaktid kaugele väljapoole Kreetat – Egiptuse Vanasse riiki, vaske tootvale Küprose saarele, selle taga asuvasse Kaananisse ja Levanti ning Anatoolia aladele. Aastal 2009 avastati Iisraelist Tel Kabri kaananlaste palee väljakaevamistelt minoilises stiilis freskoid ja Minose kultuuri poolt toodetud esemeid. Iisraeli arheoloogide hinnangul oli Minose kultuur selle kaananlaste linnriigi tugevaim väline mõjutaja; küll on see aga ainus Minose kultuuri mõjudega linn Iisraeli aladel.[56]

Minose kultuuris kasutatud keraamikastiilid ja tehnoloogiad avaldasid ka mõju ülejäänud Hellasele. Minose kultuuri levikualaks on Thíra saared, aga varaseimaks Minose kultuuri "kolooniaks" võib pidada Kytheral asunud Kastri linn, EMII perioodil Minose kultuuri mõjusfääri sattunud linna Kreeka maismaa lähistel. See jäi Minose kultuuri leiukohaks tervelt tuhandeks aastaks, kuni viimaks sattus XIII sajandil eKr mükeenelaste okupatsiooni alla. Minose kultuur asendas seal varem õilmitsenud mandrilise päritoluga varajase pronksiaja kultuuri, muutes selle nii esimeseks Minose kultuuri asulapaigaks väljaspool Kreetat.[57]

Minose kultuuri mõjusfääris olid ka Küklaadid, neist Kreetale lähemal asunud Karpathos, Saria ja Kasos olid samuti pronksiaja keskpaigast alates minoslaste kolooniad või Minose kultuuri kaupmeeste asulakohad (periood MMI–MMII). LMI perioodil enamik neist hüljati, aga Karpathos jäi Minose kultuuri mõjusfääri kuni pronksiaja lõpuni.[58] Adolf Furtwängler oletas ka, et Minose kultuuri mõjusfääri kuulus Aígina, ent see oletus on praeguseks kõrvale lükatud.[59] Minose kultuuri koloonia asus ka Rhodose saarel Ialysoses.[60]

Minose kultuuri mõjud ei ulatu mitte üksnes Küklaadidele, vaid ka selle mõjusfääri jäid ka Melose saar ja Mileetos.[61] Kaugemad mõjud ulatusid Küprosele ja Egiptusse. XV sajandil eKr maaliti Teebas pilte, kus kujutati minoslaste välimusega inimesi. Nende juures olevad kirjad seletavad, et need inimesed tulid Keftiust või mere keskel asuvatelt saartelt. Tegemist võib olla kas kinke toovate minose kaupmeeste või ametnikega.[62] Uue riigi ajal (umbes 1400 eKr) rajati Avarisesse lossikompleks, mis sarnaneb väga Kreeta lossikompleksidega.[63]

Läänes olid Minose kultuuril tihedad sidemed Sitsiilia ja Sardiiniaga, mis varustasid Kreetat metallidega, samas kui Kreeta pakkus nende vastu valmistoodangut; vaid väga üksikud sealse päritoluga esemed jõudsid Kreetale.[64]

Mitmest Kreetal asuvast leiupaigast on leitud viiteid, et tegemist oli väljapoole suunatud kultuuriga. nii näiteks asub Kato Zakrose lossikompleks 100 meetri kaugusel tänapäeva rannajoonest. See asus lahe kaldal ja sealsed rikkalikud leiud ning töökodade arvukus viitavad sellele, et tegemist oli kaupade importimise ja eksportimise keskusega.[65] Seda rõhutab ka sage mere kujutamine Minose kultuuri kunstis, sealhulgas ka Akrotiri läänepoolseima maja freskol nr 5, mis kujutab laevastikku. Samas on Minose kultuur varasemas järgus siiski saarega seotud ja selle mõju mandrialadele enne pronksiaega puudus.[66] Erandiks on Hispaania ja Portugali lõunarannik, kuhu asusid Minose kultuuri esindajad ligikaudu aastal 5600 eKr.[67]

Rahvastik

muuda

Kreeta oli oma aja kohta väga tihedasti asendatud. Rahvastiku tihedus oli umbes sama suur kui tänapäeval, kuid linnad olid tunduvalt väiksemad. Knossoses elas eri hinnangute järgi 10 000 – 20 000 inimest.

Palju on tsiteeritud Homerose "Odüsseiast" pärit Kreeta kirjeldust, mille järgi seal oli 90 linna ning mitmesuguseid rahvaid ja keeli:[68]

Κρήτη τις γαῖ’ ἔστι μέσῳ ἐνὶ οἴνοπι πόντῳ,
καλὴ καὶ πίειρα, περίρρυτος· ἐν δ’ ἄνθρωποι
πολλοὶ ἀπειρέσιοι, καὶ ἐννήκοντα πόληες· -
ἄλλη δ’ ἄλλων γλῶσσα μεμιγμένη· ἐν μὲν Ἀχαιοί,
ἐν δ’ Ἐτεόκρητες μεγαλήτορες, ἐν δὲ Κύδωνες
Δωριέες τε τριχάικες δῖοί τε Πελασγοί· -
τῇσι δ’ ἐνὶ Κνωσός, μεγάλη πόλις, ἔνθα τε Μίνως
ἐννέωρος βασίλευε Διὸς μεγάλου ὀαριστής,

Kreeta on maa tumevoogavas meres,
viljakas ja meeldiv ja igast kaarest uhutud. Arvutud inimesed
elavad seal, ja linnu on neil üheksakümmend:
mitut sugu rahvad ja mitut sugu keeled. Seal elavad
ahhailased, küdoonid ja eteokreetalased,
doorlased, kes jagunevad kolmeks, ja õilsad pelasgid.
Nende kuningate linn, kus valitses Minos
kes üheksa-aastasena kõneles suure jumala Zeusiga.

Need värsid käivad küll hilisema aja kohta (umbes 1200 eKr) ning pandi kirja 8. sajandi lõpus eKr, kuid juba Minose kultuuri ajal võisid kaubandussidemete ja sõjaliste kokkupõrgete tõttu olla saarele jõudnud erinevad rahvad. Mainitud on eteokreetalasi (põliskreetalasi), küdoone, ahhailasi, pelasge ja doorlasi. Strabon peab oma teoses "Geographika" eteokreetalasi ja küdoone tõenäolisteks põliselanikeks, doorlasi aga hiljem sisserännanuteks.[69] Tänapäeval arvatakse, et doorlaste sissetung Kreetale leidis aset pärast 12. sajandit pKr, seega pärast Minose kultuuri ajastut.[70] Ahhailasi samastatakse sageli Mükeene kultuuriga, mis võttis 15. sajandi 2. poolel eKr Kreetal võimu üle ning jättis jälje paleedejärgsele ajajärgule.[71] Pelasgideks nimetatakse aga Balkani poolsaare lõunaosa tõenäoliselt mittekreeklastest rahvarühmi, kes võisid olla Kreeka põliselanikud.[72]

Põllumajandus ja elatustase

muuda

Minoslased kasvatasid veiseid, kodukitsi, lambaid ja sigu, põllukultuuridest aga nisu, otra, hiirehernest ja kikerhernest. Kultuurtaimedest esinesid neil veel viinapuud, viigipuud, õlipuud ja moonid, viimaseid kasvatati seemnete ja võib-olla ka oopiumi saamiseks. Minoslased hakkasid kasvatama ka mesilasi.[73]

 
Terrakotastiilis härjavankri kujutis

Kreetal kasvasid metsikult sellised kultuurtaimed nagu spinat, seller, asparaagus ja porgand. Saarel kasvasid ka metsikud küdooniad, õlipuud ja pirnipuud. Sealne rahvas tõi Egiptusest sisse datlipalmid ja kassid (algul kasutati neid küttimiseks). Lähis-Idast tõid nad sisse granaatõunad, kuigi mitte sidrunid ja apelsinid.[73]

Minoslased arendasid välja ka vahemerelise polükultuuri, mis tähendab seda, et korraga kasvatati mitut erinevat kultuuri. See tõi kaasa mitmekesisema ja tervislikuma dieeti ja rahvastiku kasvu. Teoreetiliselt võib taoline põllundusvorm tagada pinnase viljakuse säilimise, olles ühtlasi turvalisuse tagaja juhul, kui mõni viljadest peaks ikalduma. Hamilakis esitas siiski aastal 2007 oma kahtlused selles suhtes, kas taoline põllundusviis saarel ikka üldlevinud oli. Lineaarkirjas B kirjatahvlid näitavad aianduse (viinamarjakasvatuse, õlipuude ja viigimarjade suurt tähtsust, kirjeldades teravilju "teisejärgulise toodanguna".[74] Oliiviõli roll Kreeta (ja laiemalt ka Vahemere) köögis on võrreldav või osaga Põhjamaade köögis.[73] Viinamarjadest veini kääritamine oli tõenäoliselt "losside" huviorbiidis, kuna taoline kaup oli oluline vahetuskaup ja kuna selle tarbimine oli oluline osa sealsest kultuurist. Samuti on tõenäoline, et kallite ja eksootiliste kaupade tarbimine oli poliitilise ja majandusliku võimu kehtestamisel olulisel kohal.[75]

Talumehed kasutasid puust atrasid, mis olid naharibadega puidust käepidemete külge kinnitatud. Atrasid vedasid paar eeslit või härga.[76]

Põllumehed kogusid ka inimeste või sigade väljaheiteid (kuid mitte veiste sõnnikut), mida hoiti savist pottides ja kasutati siis põldude väetamiseks.[77]

Kreeta köögis olid olulisel kohal ka mereannid. Leiupaikadest leitud massilised söödavate molluskite jäänused ja kalasid ning mereloomi kujutavad kunstiteosed (nende seas ka perioodist LMIIIC pärinev kaheksajala kujutisega anum) vihjavad sellele, et kalu tunti ja vahetevahel kasutati ka toiduks. Arvatakse siiski, et need ei olnud nii olulisel kohal kui teraviljad, oliivid ja karjasaadused. Merest püüti ka ogakodalast Bolinus brandarist, mida kasutati purpuri saamiseks.[78] Põllumajanduse intensiivistumist näitavad Minose kultuuri lõpuperioodil Pseira ümbruse rajatud terrassid ja tammid.[79]

Kreetalaste toidulaual oli oma koht ka ulukitel. Lisaks kariloomadele sõid nad ka metssigade ja metsikute hirvede liha. Tänapäeval Kreetal enam ulukeid ei ole.[73]

Mitte kõik kasvatatavad taimed ei olnud otsese majandusliku tähtsusega. Kunstiteostel näidatakse tihti liiliate korjamist või väljasõite rohelusse. Ühel Knossosest leitud freskol on näiteks kujutatud naiste gruppi, kes vaatavad pildi vasakule küljele, taustaks on aga puudetukk. Mõnede õpetlaste arvates on tegemist lõikuspühadega ehk mulla jätkuva viljakuse austamiseks mõeldud pidustustega. Paleelisest ajast on ka leitud "Viljalõikajate vaas", kus on kujutatud põllumajanduslikke stseene. See on munakujuline rhyton ehk valamisnõu, millel on kujutatud hanerivis kõndivat 27 meest, igaüks neist kannab kõblast. See näitab, et põllumajandus oli toona oluline kunstimotiiv.[80]

Palju vaidlusi on põhjustanud paleekompleksidest leitud poed või laod. Nii näiteks on Phaistose teise lossi lääneosast leitud terve rida ruume, mida peetakse poodide kompleksiks. Sealsetest ladudest on leitud hulgaliselt purke, anumaid ja kannusid, mis viitavad sellele, et tegemist oli olulise põllumajandussaaduste ümberjagamise kohaga. Sellele on pakutud mitut seletust, sealhulgas ka mudelit, mille järgi kuulusid kõik põllumajandussaadused ja käsitööliste toodang lossile, kust neid rahvale jälle laiali jagati. Sellistest suurematest leiupaikadest nagu Knossos, kus linnad olid omandanud märkimisväärsed mõõtmed, võib leida tõendeid elanikkonna spetsialiseerumise kohta, sealhulgas ka meistrite töötube. Kato Zakrose lossikompleksi juures olid näiteks töötoad kujundatud palee osaks.[65] Taolised tõendid kinnitavad teooriat, et Minose kultuuri lossisüsteem kujunes välja põllumajanduse intensiivistumise tagajärjena, kus suured põllumajandusliku toodangu ülejäägid võimaldasid ülal pidada suurt administraatorite, käsitöömeistrite ja usutegelaste kihti. Losside juures asuvad arvukad elu- ja magamisruumid tõendavad, et neis elas suur hulk inimesi, kes ei pidanud rasket igapäevatööd tegema.

Hilisema Agia Triada kompleksi puhul oli asula jagatud kolmeks, lossikompleks, tüüpprojekti järgi rajatud ladude ja poodide piirkond ning sellest väljakuga eraldatud asula.[81]

Nii laod kui ka minose lineaarkirja põhiliseks leiupaigaks olevad arhiivid viitavad sellele, et saarel oli arenenud bürokraatia.[82]

Minose kultuuri tööriistade areng

muuda

Esimesed tööriistad olid seal valmistatud kas puust või luust ja need kinnitati käepidemete külge nahast rihmadega. Pronksiajal võeti kasutusele pronksist tööriistad, ent käepidemed valmistati ikka puidust. Kuna nende kinnitusavad olid ümarad, pöörlesid taolised tööriistad käepideme ümber. Hiljem leiutasid minoslased ovaalsed kinnitusavad ja võtsid kasutusele ovaalse kujundusega käepidemed, mis tegi pöörlemisele lõpu.[73] Vaatamata metallist tööriistade kasutuselevõtule olid nendega paralleelselt kasutusel ka kivist tööriistad.[83]

Minose kultuuris olid kasutusel meislid, sirbid, tekslid ja kahe ning ühe teraga kirved, samuti ka teksli ja kirve hübriidid. Aasta 400 paiku enne Kristust võeti kasutusele suure arseenisisaldusega vasest saed, mis võimaldasid senisest kergemate laevade ehitamist ja seega intensiivsemat kaubitsemist.[84]

Ühiskond ja kultuur

muuda
 
Minose kultuuri fresko Knossosest, kus on kujutatud kolm naist

Minoslased olid põhiosas merekaubandusega tegelev rahvas. Alates aastast 1700 eKr ilmutab nende kultuur kõrge organiseerituse tunnusmärke.

Minoslaste safranikaubandusest on vähe jäänuseid. Kaubeldi safrankrookuse emakasuudmetega, mis kujunesid Egeuse mere ümbruskonnas kaubandusartikliks tänu looduslikule mutatsioonile. Nii Knossoses[85] kui ka Santorinil on säilinud fresko safranikorjajatest.[86] Safranikaubandus on Minose kultuurist vanem ja selle kasumid olid võrreldavad viirukikaubandusega, hiljem aga pipraga kauplemisest saadavate tuludega. Palju paremini säilivad keraamika, vasest ja tinast esemed, samuti ka kullast ja hõbedast luksuskaubad.

Minose kultuurist pärinevad leiud tõendavad laiade kaubandussidemete olemasolu – kaubeldi Kreeka maismaaga (eriti Mükeenega), Küprosega, Süüriaga, Anatooliaga, Egiptusega, Mesopotaamiaga, lääne pool ulatusid nende sidemed aga tänapäeva Hispaania aladele.

Minose kultuuri meeste rõivaesemeteks olid niudevööd ja kildid, Naiste riietuseks olid varrukatega rüüd, samuti ka mitmest kangakihist koosnevaid voldilisi seelikuid. Rüüd olid naba kohalt avatud ja jätsid rinnad vabaks.[87] Naised võisid ka kanda kehaga sobitatud rihmadeta pihikuid. Riideid kaunistasid sümmeetrilised geomeetrilised kujundid. Kuna orgaanilised materjalid hästi ei säili, võisid vanema perioodi rõivad olla ka teistsugused, sest selle perioodi rõivaesemete kohta arheoloogilisi materjale ei ole. Küll on aga losside juurest leitud arvukalt Muricidae sugukonna tigusid, mida kasutati purpurse värvaine saamiseks, nii et tõenäoliselt kasutati Minose kultuuris värvitud kangaid.[88]

Teada on, et muusikariistadest olid Minose kultuuris kasutusel flööt, lüüra ja trompet.[89]

Keel ja kiri

muuda
 
Tundmatute sümbolitega Phaistose ketas

Minose kõne- ja kirjakeele kohta on teadmised vähese leiumaterjali tõttu napid. Alates aastast 3000 eKr on leitud savitahvleid erinevate Kreeta kirjadega. Savitahvlite kasutamine tundub sellest või varasemastki perioodist olevat üldlevinud nähtus. Knossosest on ka leitud kaks savitassi, kus on tindijääke, ja mesopotaamia loomakujuliste tindipottidega sarnanevaid tindipotte.[90]

Vahel viidatakse Minose kultuuri keelele kui eteokreeta keelele, ent see on tingitud lineaarkirja A ja tumeda ajajärgu järel Euboial koostatud tähestikus kirja pandud tekstide segi ajamisest. Kuigi arvatakse, et eteokreeta keel on Minose kultuuri keele järeltulija, pole kumbagi keele kohta siiski säilinud piisavalt kirjalikku materjali, et neid võrrelda. Y. Duhoux uuringud mõlema keele morfeemide alal viitavad siiski sellele, et tegu on erinevate keeltega.[91] Kui eteokreeta keel minoslaste keele järeltulija ei ole, siis kadus viimane tumedal ajajärgul kasutuselt.

Kõige varasemad kirjapandud tekstid Kreetal on Kreeta hieroglüüfid (tegemist on vanima Euroopas kasutusele võetud kirjasüsteemiga).[92] Pole teada, kas neis kirja pandud tekst on minoslaste keeles või mitte ja ka selle kirja päritolu on siiamaani tundmatu. Neid hieroglüüfe seostatakse tihti Egiptuse kirjaga, aga neil on ka mitmeid ühiseid tunnusjooni mõningate Mesopotaamia kirjasüsteemidega.[90] Hieroglüüfid võeti kasutusele perioodil MMI, neid kasutati paralleelselt lineaarkirja A kasutuselevõtmisega XVIII sajandil eKr (MMII). Nad kadusid kasutuselt XVII sajandil eKr (perioodil MMIII).

Lineaarkiri A on seni dešifreerimata ja tundmatus keeles Minose kultuuris kasutusel olnud kirjasüsteem. Minose kultuuri suurt mõjupiirkonda näitab asjaolu, et lineaarkirjas A tekste on leitud koguni tänapäeva Bulgaaria aladelt Rodope mägedest.[93]

Mükeene perioodil vahetas lineaarkiri B lineaarkirja A välja. Lineaarkiri B on arhailises kreeka keeles ja selle dešifreeris aastal 1952 Michael Ventris, ent varasemate kirjatahvlite sisu on jäänud mõistatuseks.[94] Enamik leitud tahvlitest on lineaarkirjas B, olles kas kaupade või ressursside nimestikud. Leitud on ka kultusesemeid, millel on kultusliku sisuga tekste. Kuna enamik kirju on majandusalase sisuga ja muid teemasid ei käsitleta, on minose keelt raske rekonstrueerida. Lineaarkiri B kasutab 80% ulatuses samu märke mis lineaarkiri A.[95]

Minose kultuurist pärineb ka Küprosel kasutusel olnud Lineaarkiri C. Juba Arthur Evans oletas visuaalse sarnasuse põhjal, et see on välja arenenud lineaarkirjast A. Seost eeldatakse ka tänapäeval, aga arengu asemel eeldatakse pigem seda, et kreeta kiri on küprose kirja loomisel olnud eeskujuks.[96]

Usund

muuda
 
Maojumalanna või riitust läbi viiv preestrinna

Esimesi oletusi minose kultuuri usundi kohta tegi juba Evans. Ta oletas, et Kreetal oli tegemist monoteistliku religiooniga, kus kummardati ühtset emajumalannat.[97]

Minoslaste usund näib olevat austanud põhiliselt jumalannasid ja nende kultuuri aluseks oli matriarhaalne religioon. Professor Nanno Marinatos on öelnud: "Kreeta jumalate hierarhiat ja omavahelisi suhteid on raske lahti mõtestada, kui kasutada on üksnes kujutised". Ta eitab ka varasemaid minoslaste religiooni primitiivsena kujutavaid väiteid, öeldes: "Tegemist oli keeruka ja linnastunud lossikompleksidele keskenduva kultuuriga, mida iseloomustas kompleksne sotsiaalne hierarhia. Viljakussümbolid ei omanud seal olulisemat kohta, kui ükskõik millises mineviku või tänapäeva religioonis; selle osadeks olid ka sooline identiteet, üleminekuriitused ja surm. On mõistlik eeldada, et see sarnanes nii ühiskonnakorralduselt kui ka riitustelt, tõenäoliselt isegi mütoloogialt analoogsete Lähis-Ida lossikompleksidega kultuuridega".[98] Kuigi on tõendeid ka meessoost jumalate olemasolu kohta, on jumalannade kujutised siiski palju levinumad. Kuigi mõned kujutatud naised võivad olla ka kummardajaid ja preestrinnasid, aga mitte jumalused, on leitud mitmeid pilte, kus tegemist on ilmselt jumalannadega. Kujutistel on viljakuse emajumalanna, loomade emand, linnade, kodukolde ja lõikuse kaitsejumalannad, allilma emand ja neid on veelgi. Neid esindavad sageli linnud, moonid ja maod, vahel on neil ka peas raskesti identifitseeritava looma kujutis.

 
Knossosest leitud üle härja hüppav mees (asub Irákleio ajaloomuuseumis)

Üks tähtis usupidustuste osa oli Minose härjatants, mida kujutatakse paljudel Knossose freskodel, aga samuti ka väikestel pitsatitel. Härjad olid Minose kultuuris tähtsal kohal; neid kujutati peaaegu kõikjal. Samas on autoreid nagu J. Alexander MacGillivray, kes arvavad, et üle härja hüppamine oli tehniliselt võimatu ja et tegemist on pigem astronoomilise sümboolikaga.[99]

Pitsatitel on kujutatud ka minoslaste sarvedega altareid, mida juba alates Evansist kutsutakse pühitsussarvedeks. Neist on leitud märke ka Küprosel. Minose kultuuri olulised ususümbolid olid härg ja selle pühitsussarved, kaksikkirves, sammas, madu, päikeseketas ja puu. Samas on Minose kultuurile omane seda teistest tolla ajastu kultuuridest eristav spetsiifiliselt templiteks kavandatud ehitiste puudumine.[88]

Haralampos V. Harissis ja Anastasios V. Harissis on pakkunud neile sümbolitele välja täiesti teistsuguse seletuse. Nende väidetel on need seotud mitte religiooni, vaid mesindusega.[100]

Minose kultuurist on ka mõningaid võimalike inimohvrite leide – Juktase mäe lähistelt Anemospiliast, kus asub perioodist MMII pärinev tõenäoliselt templina kasutatud hoone, Fournou Korifi varjupaigast perioodist EMII, Knossose LMIB perioodi "Põhjamajana" tuntud hoonest, samuti ka Chaniast.[101][102]

Sarnaselt teiste pronksiaja leidudega sisaldavad ka matusepaigad perioodi kohta ohtralt arheoloogilist informatsiooni. Varasemal perioodil maeti surnud tihti koobastesse; hiljem võeti kasutusele kuppelhauad. Osad viimastest olid ehitatud tasasele maale, osad aga osaliselt künkanõlvadesse kaevatud. Enamik neist olid ümmarguse põhiplaaniga, kuigi haruldased ei olnud ka nelinurkse põhiplaaniga kuppelhauad. Suurima leitud kuppelhaua diameetriks on 13 meetrit. Kuna haudadel on säilinud ainult alumine osa, ei või nende kõrguse kohta midagi kindlat väita.[103] Uuspaleelise ajastu lõpuks olid Minose kultuuris valdavad kaks üldisemat matusetüüpi, ümarhauad Lõuna-Kreetal ja haudmajad saare põhja- ning idaosas. Paljud minose surmakultuuri jooned ei lase end siiski nii lihtsalt jagada. Üldiselt oli levinum laibamatus, krematsioon oli haruldasem.[73] Üldiselt oli Minose kultuuris suundumus üksikmatustele, ent on ka märkimisväärseid erandeid. Nende seas on ka Chrysolakkose kompleks Mallias, mis asub sealse kalmetekompleksi keskel, mis võis olla matusetalituste läbiviimise paik või mõne märkimisväärse perekonna hauakamber.

Naised

muuda
 
Naiste rongkäik. Pildil kujutatakse kahest ühiskonnakihist naisi, madalama staatusega naiste nahavärv on tume nagu meestel

Minose usundi keskmeks olid naisjumalused ja jumalateenistusi viisid läbi naised.[104] Freskodel on kujutatud arvukalt inimesi, kusjuures erinevad sugupooled on erineva nahavärviga – meeste nahavärv on punakaspruun, naiste oma valge.[105]

Kuna Minose kultuuri lineaarkiri A on dešifreerimata, on peamiseks Kreeta elu valgustavaks allikaks kunst. Tavaliselt kujutatakse neil kolme naisterühma: eliit, lihtrahvas ja teenrid. Vahel harva on piltidel kujundatud ka neljandat rühma ehk preestrinnasid. Selline jaotus langeb ühte ka lineaarkirjas B kirja panduga. Eliiti kuuluvad naised on tavalistest naistest freskodel poole suuremana kujutatud. Freskodel kujutatakse küll laste eest hoolitsevaid naisi, ent mitte imetavaid või sünnitavaid naisi. Rasedaid naisi kujutatakse freskode asemel pigem keraamikas, kus on valmistatud rasedate naiste kujulisi potte.[106]

Mõneti võib see olla seotud asjaoluga, et sünnitamine oli Minose kultuuris ohtlik protsess: leitud on arvukalt rasedate naiste luustikke.[106] Samas oli laste eest hoolitsemine kirja pandud tekstide põhjal üks olulisemaid naiste tegevusalasid.[107]

Naiste rollid väljaspool koduseid majapidamisi olid kirja pandud tekstide põhjal seotud toiduhankimise ja toiduvalmistamisega, ent kunstis kujutatakse naisi ka keraamikute ja kangavalmistajatena.[108]

Soorollidel ja sugude erisusel oli Minose kultuuris väga tähtis osa. Kirja pandud tekstides loetakse meessoost lapsi tihti isa järeltulijateks, naissoost lapsi aga ema järeltulijateks. Ka loetletakse naiste ja meeste vara eraldi isegi siis, kui nad elasid ühise katuse all.[106]

Freskodelt võib näha, kuidas eristumine ajaga süvenes. Vanematel freskodel on naiste ja meeste rõivad sarnased. Hiljem kujunesid naiste rõivad üha uhkemateks.[109] Rõivastus hakkas rõhutama naiste seksuaalsust. Naised hakkasid kandma korsette, et rõhutada oma peenikest pihta, kuigi kõige hilisemal perioodil hakkasid korsette kandma ka mehed.[106] Ka muutus dekoltee lõige üha sügavamaks, mis rõhutas naiste rindu.[110]

Arhitektuur

muuda

Algselt elasid kreetalased valdavalt koobastes, nende elutegevuse jälgi on leitud eriti ohtralt saare lääneosas. Neoliitikumi lõpus hakkasid nad rajama esimesi algelisi hooneid. Need rajati tahumata kividest ja neis oli tavaliselt mitu kambrikest.[111] Kasutati ka päikese käes kuivatatud telliseid. Põrandad valmistati savist, majade kõrval asusid tihti ka abihooned ja loomatarandikud.[112]

 
Küklaadidelt leitud Minose kultuuri vann

Minose kultuuri linnasid ühendasid kividega sillutatud teed, mida katsid pronksist saagidega välja lõigatud kiviplokid. Tänavatelt juhiti liigne vesi ära ja kõrgkihi elamistes olid savist torud, mis tõid puhast vett ning juhtisid reovee ära.[113] Kreetal hakati 18. sajandil eKr kasutama ka tualette; tegemist on esimeste teadaolevate sellelaadiliste paikadega inimkonna ajaloos.[114] Reoveel lasti voolata läbi poorsete seintega savitorude; lõpptulemuseks oli puhas vesi. Vihmavee kogumiseks ja säilitamiseks olid nii sisehoovides kui ka majade lamedatel katustel tsisternid.[115]

Minose kultuuri majadel olid lamedad plaatidega kaetud katused. Põrandad olid kas puidust või krohvitud või kaetud kiviplaatidega. Seinte alumised osad olid tavaliselt kivist, ülemised osad olid laetud toortellistest. Laed olid tehtud puidust.

Villade ja losside rajamisel kasutati mitmesuguseid materjale ja ehitustehnikaid. Kasutati liivakivi, kipsi ja lubjakivi. Mõnede losside rajamisel laoti müürid ühesugustest plokkidest, teiste puhul kasutati müüride rajamiseks rohmaka töötlusega megaliite, kusjuures mõjutusi saadi Egiptusest.[116]

Lossid

muuda
 
Knossose loss

Lossid on Kreetal välja kaevatud Minose kultuuri ehitistest tuntuimad. Tegemist on märkimisväärselt suurte ehitistega, mis (nagu arheoloogide poolt välja kaevatud suured arhiivid tõendavad) olid kasutusel administratiivhoonetena. Kõik tänapäeval välja kaevatud lossid on ainulaadsed, kuid neil on ka ühiseid tunnusjooni, mis neid teistest ehitistest eristavad. Lossid on sageli mitmekorruselised, korruseid ühendavad nii sise- kui ka välistrepid. Hooneid iseloomustavad massiivsed sambad ja šahtid ruumide valgustamiseks, hoovid ja poekompleksid. Aknaid neil ei olnud, samas oli lossides küttesüsteem. Põrandatel on sageli polükroomsed mosaiigid, mis on valmistatud vee poolt siledaks lihvitud munakividest.[88]

Esimesed lossid rajati Minose kultuuri varaminoilise perioodi lõpus kolmandal aastatuhandel enne Kristust (Malia). Kuigi varem arvati, et esimesed paleed rajati samaaegselt aasta 2000 eKr paiku (umbes samal ajal, kui valmis esimene Knossose loss), siis tänapäeval arvatakse, et losside rajamise periood oli pikem ja et see erines paikkonniti, sõltudes piirkonna majanduslikust arengust. Vanimad lossid asuvad Malias, Knossoses ja Phaistoses. Mõningad keskminolilise perioodi "losside" ehituslikud elemendid pärinevad varaminoilisest arhitektuurist (nii Knossoses, Malias kui ka Phaistoses).[117] Nendeks on liigendatud läänehoov ja eriliselt välja ehitatud läänefassaad. Samasugune on ka Vasilikis asuv "maja künkal", ehitis, mis pärineb varaminoilise ajastu teisest perioodist.

 
Knossose "Minose lossist" leitud fresko

Lossidel oli hulgaliselt erinevaid otstarbeid. Need olid administratiivhooneteks, valitsuste residentsideks, pühamuteks, laohooneteks, käsitööliste töötubadeks ja erinevate kaupade, näiteks teravilja, hoiupaikadeks. Minoslaste jaoks võinuks taoline liigitamine aga näida kunstlikuna.

Tänapäeval on vanemate losside puhul termini "loss" kasutamine, kuna sellega mõeldakse dünastiate residentse ja võimukeskusi, sattunud kriitika alla ja välja on pakutud termin "õukonnaehitis". Ilmselt on aga algne termin keeltes liialt juurdunud, et see võiks käibelt kaduda. Lossiarhitektuuri defineerivad mitmed tunnusjooned nagu tahutud ehituskivide kasutamine, püstkivid, sambad, avatud siseõued, trepikojad (need viitavad kõrgemal asunud korrustele) ja mitmesuguste basseinide olemasolu. Osa ruume olid valgustuseta, puudusid teljed, nii ruumid kui ka koridorid olid planeeritud nii, et puuduks regulaarsus.[118]

Vanemate losside rekonstrueerimisel kasutatakse sageli rohkem tuntud ja uuemate losside eeskujusid, ent see tava võib varjata olulisi funktsionaalseid erinevusi. Enamik vanematest lossidest olid vaid ühe korrusega ja neil ei olnud pidulikke fassaade. Need olid U-kujulised hooned, millel oli suur sisehoov, ja üldiselt olid need ka hilisematest lossidest väiksemad.[26]

 
Knossosest leitud anumad varude säilitamiseks

Hilisemad lossid olid tüüpiliselt mitmekorruselised hooned. Läänefassaadid olid valmistatud tahutud liivakiviplokkidest. Neist tuntuim on Knossoses asunud loss. Teised uuemad ehituslikud tavad oleks poodide ja ladude olemasolu, hoone põhja-lõunasuunaline orienteeritus, Minose stiilis saalide süsteem, sammastega saali olemasolu, läänepoolne hoov ja sildadega uksed hoone sissepääsude juures. Varasemale lossiarhitektuurile oli omane "ruut ruudus" ehitusstiil, hilisemale lossiarhitektuurile oli aga omane suurem liigendatus ja koridoride kasutamine.[119]

Keskminoilise perioodi lossidele oli omane ka nende kooskõla ümbruskonna topograafiaga. Nii näib selle perioodi Phaistose lossikompleks olevat suunatud Ida mäele, Knossose lossikompleks aga Juktase mäele.[119] Lisaks olid lossid põhja-lõuna sihis orienteeritud. Arvatakse, et selle suunatuse põhjustas mägede usuline või tseremoniaalne tähtsus, ka on neilt välja kaevatud mitmeid mägivarjupaikasid, kus peeti avalikke üritusi. Neist leitud materjali seas on arvukad savikujukesed ja tõendid loomohvritest.

Lossidele on omane see, et nende seinavahed ja põrandate alused ruumid on täidetud ehitusprahiga. Levinuima teooria kohaselt tehti seda maavärinate mõju vähendamiseks; sealsed lossid on tõepoolest maavärinatele paremini vastu pidanud kui muud selle aja ehitised.[120]

Ajaloofilosoof Oswald Spengler oli arvamusel, et kogu kultuur on inimkonna katse olla üle surmahirmust, ning väitis provokatiivselt, et kõik lossikompleksid olid tegelikult surnute templid, kus surnud istusid troonidel.[121]

Sambad

muuda
 
Minose stiilis sambad Knossose lossis

Üks omapärasemaid Minose kultuuri arhitektuuri sümboleid on selle ainulaadsed sambad. Need olid nimelt ülevalt laiemad kui alt. Need on Kreeka sammastega võrreldes pööratud lahendusega (sealsed sambad on ülalt peenemad, mis jätab mulje, et need on kõrgemad, kui nad seda tegelikult on). Ka ei tehtud sealseid sambaid mitte kivist, vaid puust. Üldiselt olid need värvitud punaseks. Sambad asusid lihtsatel kivist alustel ja nende tipus asusid ümmargused padjakujulised kapiitlid.[122] Mõnevõrra erandlikuna on Knossoses juba 1850 eKr kasutusel suured porfüürsambad, mille materjal oli kohale toodud Egiptusest Quena lähistelt.[123]

Villad

muuda

Kreetal on ka välja kaevatud mitmeid hoonekomplekse, mida nimetatakse villadeks. Neil ehitistel on mitmeid ühiseid tunnusjooni uuspaleelise perioodi kesksete lossikompleksidega (nii on neil silmapaistev läänefassaad, laoruumid ja minose stiilis saal). Need jooned võivad osutada sellele, et villad täitsid samasuguseid funktsioone, või ka sellele, et nende elanikud olid losside ehitusega tuttavad. Need villad on sageli rikkalikult kaunistatud. Villade juures asusid töötoad, laoruumid, kultuspaigad; samuti ka mitmekorruselised elamispinnad.[103]

Kunst

muuda
 
Knossosest leitud fresko, kus on kujutatud traditsioonilist "üle härja hüppamise" sporti või riitust; punaselt on kujutatud mees ja kaks valget figuuri on naised

Suurim Minose kultuuri kunstiteoste kollektsioon asub Knossose lähistel Kreeta põhjarannikul Irákleio ajaloomuuseumis. Minose kultuuri kunstiteoseid koos muude leidudega, eriti aga keraamikastiilide järjestust, kasutavad arheoloogid kolme eelnevalt kirjeldatud Minose kultuuri perioodi (EM, MM, LM) määratlemiseks.

Kuna puit ja tekstiil on aja jooksul kõdunenud ja hävinud, on minose kunsti kõige paremini säilinud ja seega ka kõige kergemini uuritavad vormid selle keraamika, lossikompleksides asuvad freskod, nikerdatud kivid ja hoolega välja lõigatud kivist pitsatid. Peamiseks Minose kultuuri kunstivormiks tunduvad olevat olnud freskod. Minoslased on valmistanud ka kivist (põhiliselt steatiidist) reljeefsete mustritega anumaid.[88]

Freskod

muuda

Juba alates neoliitikumist esineb Kreetal krohvile tehtud maalinguid. Pronksiaja alguses tehtud freskod olid kõik ühevärvilised – punased. Perioodil MMI võeti esmalt Malias ja Phaistoses kasutusele geomeetrilised mustrid. Tüüpiline Minose kultuuri kujunditega fresko tekkis perioodil MMII.[124]

Pitsatid

muuda

Pitsatite kasutamine jõudis Kreetale kas Egiptusest või Babülonist. Pitsatite kasutamine hauapanustena viitab sellele, et nendega märgiti ära omanikule isiklikult kuulunud esemeid.[125]

Kivide nikerdamise tehnoloogia arenes välja eelpaleelisel perioodil. Sealjuures kasutati algselt pehmemaid materjale serpentiini, Süüriast toodud steatiiti ja lisaks veel ka vandlit ja luid. Varasematel pitsatitel kujutati valdavalt loomi, harvem ka inimesi. Lisaks olid neil kasutusel ka Kreeta hieroglüüfid. Levinud olid ka S-tähe kujulised või spiraalsed motiivid.[126]

Peatselt arenesid välja aga tehnoloogiad, mis võimaldasid nikerdada kõvemaid materjale. Nii ilmusid kasutusele karneoolid, ahhadid, kvarts, nefriit, jadeiit, hematiit ja kaltsedon. Kuna taolised materjalid esinesid väikeste tükkidena, olid ka nikerdused miniatuursed. Levinud oli hieroglüüfide kasutamine, et Phaistosest leitud pitsatitel olid ka sealse keraamikaga sarnased motiivid. Loomade kõrval hakati kasutama ka lillemotiive.[127]

Uuspaleelisel ajastul ilmusid kasutusele ka fantastilisi olendeid kujutavad motiivid. Pitsatitelt võib leida greife, sfinkse ja minotaurosi. Gourniast on leitud ka Egiptusest imporditud pitsateid.[128]

Ajal, mil Kreeta oli mükeenelaste võimu all, tabas pitsatite valmistamise kunsti langus. Hilisemal perioodil on levinumad motiivid mereloomad või papüüruselehed, samuti on kujutised varasemast nurgelisemad.[129]

Keraamika

muuda

Varaminoilise perioodi keraamikale on omased spiraalidest, kolmnurkadest, kõverdatud joontest, ristidest ja kalaluudesarnastest motiividest lineaarsed jooned. Keskminoilisel perioodil võeti kasutusele loodusmotiivid, kus kujutati molluskeid, kalu, linde ja liiliaid. Ka hilisminoilisel ajastul olid kõige tüüpilisemad kujutatud objektid lilled ja loomad, aga kujutatu oli varasemast mitmekesisem. Kaks tähelepanuväärsemat vormi olid Kamarese stiil[130] ja Vasiliki stiil.

 
Minose kultuuri kaunistustega kann Brooklyni muuseumist

Vasakul olev kann dateeritakse hilisminoilise ajajärgu perioodi IB või XVI sajandisse eKr. Minoslased tunduvad olevat elanud merest piiratud Kreetal rahulikku ja jõukat elu. Saare asukate ja nende Vahemere idaosa naabrite vahelisi kontakte tõendab see, et too kann leiti Egiptusest. Selle kannu neli suuremat olendit on nautilused, kes viibutavad oma kombitsaid ebarealistlikul, end rütmilisel moel. Seda merealust kompositsiooni täiendavad ka korallid, vetikad ja muu mereelustik.[131]

Knossose ümbruskonna "lossistiilile" on omane loodusest võetud vormide tugev geomeetriline lihtsustamine ja monokromaatilised maalingud. Märkimisväärne on sarnasus hilisminoilise kunsti ja Mükeene kunsti vahel. Minoslaste teadmisi mere kohta kasutasid ära ka mükeenelased, kelle tarbekunsti ja ehete juures olid paljude teiste loodusmotiivide kõrval levinud ka merelise päritoluga motiivid.[132]

Minose kultuuri kannudel esinevad ka tilad. Sageli on need kujundatud linnunoka taoliselt.[88]

Ehted

muuda
 
Minose kultuuri pitsat-sõrmus

Minoslased lõid sisse toodud vasest ja kullast filigraanseid objekte.[133] Freskodel on kujutatud helmestest kaelakeesid, käevõrusid ja peaehteid kandvaid inimesi. Muuseumides on ka arvukalt kaksikkirveste detaile.[134] Minoslased tunduvad olevat meisterlikult vallanud granulatsioonitehnoloogiat, mida tõendab leitud mesilasekujuline ripats. Selle valmistamiseks oli vaja meisterlikult kontrollida kulla temperatuuri, et kullaosakesed kokku liidetud saaks, aga et need samas ei hävineks.

Metallurgia

muuda

Kreetal leidub mõnel pool vaske ja seda ka kaevandati, ent suurem osa kasutusel olnud vasest siiski imporditi kas Väike-Aasiast või Küproselt. Suuremad esemed valmistati Väike-Aasia vasest, milles esines lisandina tsinki. Luksuslikumad tarbeesemed valmistati vahel ka Sitsiiliast või Küklaadidelt toodud hõbedast.[129] Esimesed märgid metallide kasutamisest ilmnevad eelpaleelise teisest perioodist, toona olid kasutusel pronks ja hõbe.[135] Oletatavasti on osad sellest perioodist leitud metallanumad siiski varasemast ajast säilinud pärandvara.[136]

Kulda importisid kreetalased Egiptusest selle Siinai või Araabia kõrbe kaevandustest, vähemal määral ka Väike-Aasiast.[137] Kõige varasemad metalltooted on valmistatud väärismetallidest. Hiljem lisandus neile arseeni baasil valmistatud pronks, seejärel ka tina sisaldav pronks.[138] Sellal, kui kuld ja hõbe olid luksuskaubad, kasutati pronksi tarbeesemete valmistamiseks ja relvade tootmiseks (põhiline osa vasest tarbeesemeid on siiski leitud lossidest ja villadest).[139]

Metallist tarbeesemed on ka paleedejärgse perioodi liigendamise aluseks. Sel perioodil kaunistati neid nurgeliste joonistega, levinud oli ka mükeenepäraste relvade valmistamine. Väärismetallide leiud on haruldased. Vaieldav on see, kas sel perioodil valmistati ka religioosse sisuga toodangut või ei.[140]

Minose kultuuri metallitöötlemise traditsioonid on avaldanud suurt mõju mükeene kultuurile.[141] Paljude Kreeka mandriosast leitud väärismetallisdest anumate juures on näha minose kultuuri mõjusid; need võivad olla Kreetalt eksporditud, ent on võimalik, et need on valmistanud mükeenelaste teenistuses olevad Kreeta kullassepad või nende välja õpetatud kohalikud meistrid.[142]

Merendus

muuda
 
Purjede ja aerudega liikuvad laevad Akrotirist

Kuigi kreetalased ületasid mere juba saarele jõudmiseks, ei olnud neil toona veel merendus kuigi arenenud. Vanimad märgid arenenud merendusest Vahemerel on Egeuse mere ümbruskonnast leitud ja Melose saarelt pärinevad obsidiaaniliistakud, millest vanimad pärinevad ajast 13 000 aastat eKr.[143]

Vanimad laevade kujutised pärinevad lisaks Minose kultuurile ka Küklaadide kultuurist. Umbkaudu aastast 3000 eKr pärineb Palaiokastrost leitud kõrge vööri ja ümara ahtriga minoslaste laeva kujutis. Umbkaudu samasse aega jääb poollegendaarse Minose valitsemisaeg, kes olevat rajanud esimese sõjalaevastiku ja selle abil võitnud piraate. Teisel aastatuhandel eKr on pitsatitel ja ehetel kujutatud mastide ja purjedega laevasid.[144]

 
Tänapäevane mudel Minose kultuuri laevast

Parimad laevade kujutised pärinevad Akrotirist, kus on kujutatud kõrge vööriga ja ühe laeva keskel oleva mastiga purjelaevasid. Ühel halvemini säilinud pildil on kujutatud taolist purjekat, mis liigub edasi aerude abil, sellal kui pardal on odadega relvastatud mehed ja laeva ümber on surnukehad.[145]

Kompassi Minose kultuuris ei tuntud. Navigeerimiseks kasutati teadmisi tuulte ja hoovuste kohta, samuti ka astronoomiaalaseid teadmisi. On andmeid, et just nimelt Minose kultuuris võeti navigeerimiseks kasutusele tähed.[146]

Sõjandus ja "Minose rahu"

muuda

Kuigi Arthur Evansi loodud kuvandit Pax Minoicast ehk Minose rahust on hiljaaegu kritiseerima hakatud,[147] eeldatakse üldiselt siiski seda, et enne Mükeene perioodi ei olnud Kreetal endal kuigi palju relvastatud sisekonflikte.[148] Ent nagu on lood Minose kultuuriga üldiselt, nii on ka selles valdkonnas leidude põhjal raske midagi kindlat väita. Uued väljakaevamised annavad meile parema pildi kultuur mõjudest Egeuse mere ümbruskonna aladel.[149]

Kuigi Evans ise leidis purustatud vahitorne ja kindlusemüüre, väitis ta siiski, et iidsete Minose kultuuri kindluste kohta on vähe tõendusmaterjali.[150] Ent S. Alexiou näitas hiljem oma teoses "Kretologia 8", et paljud asulakohad, eriti varaminoilisest ja keskminoilisest pärinevad asulad nagu Aghia Photia asuvad kas küngastel või on muidu kindlustatud. Lucia Nixon ütles: "Meid võib ülearu mõjutada ehitiste puudumine, mida võiks otseselt kindlusteks pidada, ja seetõttu ei pruugi me leide õigesti hinnata. Nagu paljudel muudel puhkudel, nii ei pruugi me ka siin tõendeid otsida õigetest kohtadest ja nii pole me võib-olla suutelised minoslasi ja nende oskust sõda vältida adekvaatselt hindama."[151]

 
Santorinilt leitud fresko, mis kujutab poksivaid lapsi

Chester Starr osutab oma teoses "Minose lillearmastajad", et nii Hiina Shangi dünastia kui ka maiade kultuuri keskused olid kindlustamata, ent ometi olid neil ägedad piirikonfliktid oma naabritega. Nii pole ka kindluste puudumine iseenesest veel piisav tõend selle kohta, et Minose kultuur oli inimkonna ajaloos pretsedentitu rahuarmastav kultuur.[152]

Kui aga Minose kultuuri asjatundjad aastal 1988 Belgias kogunesid, et arutleda võimaluse üle, et "Pax Minoica" on kontseptsioonina vananenud, olid tõendid minoslaste sõjakäikude kohta ikka veel napid. Nii ütles arheoloog Jan Driessen, et kuigi minose kunstis kujutatakse sageli relvi, näib see seal olevat üksnes rituaalse tähendusega. Ta ütles:

„Sageli arvatakse, et kindlustatud paikade rajamine viitab ähvardavale sõjaohule, ent taolised kindlustatud keskused olid multifunktsionaalsed: need olid sageli ka piirkonnakeskuste materiaalseks väljenduseks või kehastuseks, ülistades samal ajal ka juhtiva võimu väge ja liites rahvast selle alla.“

– [153]

Teisest küljest on Stella Chryssoulaki tööd saare idaosas asuvate väikeste välipostide või "vahimajakeste" juures tõendiks võimaliku kaitserajatiste süsteemi olemasolust. Ekslikud on ka väited, et Minose kultuuris relvi ei toodetud: Minose kultuuri mõõgad tüübist A (leitud Malliast ja Zarkosest) on kvaliteetseimad Egeuse piirkonnast leitud relvad.[154]

Keith Branigan on väitnud, et 95% nõndanimetatud Minose kultuuri relvadest on taolise käepidemega, mis teeb nende relvadena kasutamise võimatuks.[155] Tänapäeval on aga nende täpsete koopiaga tehtud katseid, mis tõendavad, et see väide pole õige. Need relvad võisid lõikuda vastase ihusse kuni luuni välja ja kahjustada ka luid, ilma et oleks ise sealjuures kannatanud.[156] Arheoloog Paul Rehak kinnitab, et Minose kultuuri kaheksakujulisi kilpe ei võidud kasutada ei sõjas ega jahil, kuna need olid selleks liialt kohmakad. Arheoloog Cheryl Floyd on jõudnud järeldusele, et Minose kultuuri "relvad" olid tegelikult igapäevasteks töödeks nagu liha tükeldamine mõeldud tööriistad. Samas muudab selle teooria küsitavaks keskminoilisest ajastust pärinevate "kolme jala pikkuste rapiiride" (0,9 meetrit) esinemine.[157]

 
Messarast leitud Minose kultuuri pronksrelv

Branigan on minoslaste sõjanduse kohta arvamusel, et "leitud relvade hulk, muljetavaldavad kindlustised ja agressiivse välimusega pikklaevad vihjavad kõik intensiivse vaenutegevuse perioodile. Neid lähemalt uurides võib aga tulla ka järeldusele, et kõik need kolm olulist tegurit võivad samahästi olla ka staatuse sümboliteks, moeks või poosetamiseks ning tegu pole tegeliku agressiivsusega... Varajasel pronksiajal Egeuse mere lõunaosas aset leidnud sõjategevus oli ilmselt kas isikutele keskenduv või ritualiseeritud tegevus (Kreetal) või väikesemõõduline ja pidev majandustegevuse osa (Küklaadidel, Atikas ja Argolises)".[158] Arheoloog Krzyszkowska jõudis järeldusele, et "ilmselge fakt on see, et eelajaloolise Egeuse piirkonna kohta pole meil mingeid otseseid märke ei sõjast ega vaenutegevusest".[159]

Pole tõendeid ka selle kohta, et Minose kultuuril oleks olnud oma sõjavägi või et nad oleks valitsenud väljaspool Kreetat elavaid rahvaid. Minoslaste kunstist võib leida vaid üksikuid viiteid lahingutegevusele. Studebaker kirjutas aastal 2004, et kuigi mõned arheoloogid näevad mõningatel leitud Minose kultuuri taiestel märke sõjast, tõlgendavad teised neid festivalide, rituaalide või spordiüritustena. Kuigi kujutatud on relvastatud mehi, kellele on mõõgaga kõrri torgatud, võivad need kujutada ka rituaalsetel või veristel spordialadel langenuid.[160]

Mükeene kultuuris samal ajal valitsenud šahtmatuste perioodil pole ka mükeenelastel mingeid suuremaid kindlusehitisi (kõik sealsed kuulsamad tsitadellid on rajatud pärast peaaegu kõigi uuspaleelise perioodi Minose kultuuri lossikomplekside hävingut). Teiste Minose kultuuri kaasaegsete tsivilisatsioonide – näiteks egiptlaste või hetiitide – pidev sõjategevus on aga hästi dokumenteeritud.

Minose kultuuri rahuarmastavat loomust on kõige teravamalt kritiseerinud Barry Molloy, kes leiab, et nii joonistel kujutatud kui ka väljakaevamistel leitud kiivrid on jahipidamiseks sobimatud ja seega võisid olla mõeldud põhiliselt lahingutegevuseks; nende kasutamine jahinduses on tema meelest sekundaarse tähtsusega.[161]

Minose kultuuri langus

muuda

Kreeka arheoloog Spyridon Marinatos tuli millalgi aastatel 1935–1939 välja teooriaga, et Minose kultuuri hävitas Santorini vulkaani purse. Santorini purse, mis toimus Kreetast 100 kilomeetri kaugusel Thíral, leidis aset hilisminoilise ajastu perioodil IA. See vulkaanipurse oli üks suuremaid inimkonna ajaloos; selle tagajärjel paiskus välja 63 km³ materjali.[162][163] Vulkaanipurse hävitas täielikult lähedalasunud Minose kultuuri Akrotiri linna, mis mattus pimsikihi alla.[164] Arvatakse, et purse mõjutas tugevasti ka Kreeta Minose kultuuri, kuigi see, kui ulatuslikud need mõjud olid, on vaieldavad. Algse teooria kohaselt hävitas langev tuhk Kreeta idaosas kogu taimestiku, tuues nii kaasa elanikkonna näljasurma.[165] Põhjalikumad väliuuringud on siiski näidanud, et langenud tuhakihi paksus ei olnud Kreetal mitte üheski kohas suurem kui 5 millimeetrit. Kreetalt leitud arheoloogilised tõendusmaterjalid viisid aga XXI sajandil teooria loomiseni, mille kohaselt laastas Santorini purske tekitatud võimas tsunami Kreeta rannikualasid ja hävitas seal paljud Minose kultuuri asulad.[166][167][168] Purske ja tsunami toimumisajaks peetakse aastat 1625 eKr.[169]

 
Thíra enne Santorini purset (rekonstruktsioon)

Hilisminoilist perioodi LM IIIA iseloomustab selle jõukus (palju kunstiteoseid, ohtrate panustega hauad), samuti on ka üldlevinud Knossose päritoluga keraamikamotiivid. Perioodiks LM IIIB näib aga Knossose mõju olevat mõnevõrra taandunud.

Hilisminoilise perioodi Santorini purske tuhakihil asuvad mitmed märkimisväärsed Minose kultuuri leiukohad, mis tõendavad seda, et vulkaanipurse ei olnud Minose kultuuri allakäigu otsene põhjustaja.[170] Kuna minoslased olid aga mereline suurvõim ja nende jõukus sõltus otseselt nende laevastikust, võis Santorini purse põhjustada neile märkimisväärseid raskusi. See, kas need mõjud olid piisavad, et käivitada kogu nende tsivilisatsiooni langust, on vaieldav. Hilisminoilise ajajärgu perioodil II vallutasid saare aga mükeenelased. Mükeene kultuur oli sõjanduslik kultuur. Kasutades oma hästi relvastatud sõjaväge ja korralikku laevastikku olid nad suutelised alustama invasiooni. Kreeta matusepaikadest on leitud mükeene päritolu relvi. See näitab, et varsti pärast vulkaanipurset sattus Kreeta saar mükeenelaste mõju alla.[171] Paljude arheoloogide arvates tõi Santorini purse kaasa minose tsivilisatsiooni kriisi, mis muutis nad mükeenelaste sissetungile haavatavaks.[172]

Sinclair Hood leiab, et kõige tõenäolisem Minose kultuuri hävingu põhjus oli just nimelt vallutajate saabumine. Kuigi Santorini purse aitas õitsva tsivilisatsiooni langusele kaasa, tõid lõpliku languse siiski endaga kaasa võõramaised vallutajad. Arheoloogiliste andmete kohaselt hävisid toona saare lossikompleksid tules. Hood märgib, et võrreldes teiste saarelt leitud lossikompleksidega on Knossose lossikompleks märkimisväärselt vähe tules kannatada saanud. Kuna loodusõnnetused sihtmärke ei vali, põhjustas taolist ebaühtlast hävingut just nimelt invasioon. Nende jaoks oli oluline Knossose lossi taoline kompleks säilitada ja see omaenda vajadustele kohandada.[73]

Mõned autorid on ka toonud ära tõendeid, et Minose kultuur jõudis oma keskkonnamahutavuse piirile. Nii näiteks on Knossose ümbruse maastiku rekonstrueerimisel leitud, et Minose kultuuri hilisemates arengufaasides olid selles Kreeta piirkonnas kõik metsad maha raiutud.[173]

Populatsiooni geneetilised uuringud

muuda

Aastal 2013 viidi läbi Minose kultuuri luustikest võetud mitokondriaalse DNA uuringud. Luustikud avastati Kreetalt Lassithi platool asunud koopast ja need on 3700–4400 aastat vanad. Samal ajal analüüsiti ka mujalt Kreekast, Anatooliast, Põhja-Aafrikast, Egiptusest, Lääne- ja Põhja-Euroopast võetud proove.[174]

Seejärel võrreldi luustikest võetud ja emaliinis päranduva DNA proove 135 prooviga, mis olid võetud Euroopa ja Aafrika tänapäevaste ja vanemate rahvaste esindajatelt. Uurijad avastasid, et minoslased olid geneetiliselt väga sarnased tänapäeva eurooplastega ja eriti just tänapäeva kreetalastega, kes elasid Lassithi platoo ümbruses. Samuti sarnanesid need mujalt neoliitikumi Euroopa aladelt võetud proovidega, aga erinesid märkimisväärselt Egiptuse või Liibüa proovidest.[175] Autorid ütlesid, et need leiud olid kooskõlas hüpoteesiga, mille kohaselt arenes Minose kultuur iseseisvalt esimeste umbes 9000 aastat tagasi Anatooliast, Türgist ja Iraagist saabunud neoliitikumi inimeste kultuurist ja vastuolus Evansi algse hüpoteesiga, mille kohaselt minoslased olid kas Põhja-Aafrika või Egiptuse päritolu.[176] "Nüüd me teame, et esimese arenenud Euroopa kultuuri rajajateks olid eurooplased", ütles üks uuringute kaasautoreid, Washingtoni ülikooli inimgeneetik George Stamatoyannopoulos. "Nad olid väga sarnased neoliitikumi eurooplastega ja tänapäeva kreetalastega."[175]

Pärand

muuda

Minose kultuur kui merekaubitsejate kultuur jättis oma jälgi laiale territooriumile. Kaugemate mõjude näiteks on Baleaarid, kus sellega on seostatud saarestikus levinud härjavõitluse tava.[177]

Kõige suurem on Minose kultuuri mõju aga kreeka kultuurile. Arvatakse, et see on mõjutanud kreeka keelt, kirjandust, sporti, teadust, tantsu, muusikat, poliitikat ja usundit. Arvatakse, et just nimelt kreetalastelt said kreeklased algsed teadmised hüdraulika, navigatsiooni ja metallurgia vallas, ka arvatakse, et just nimelt Kreetalt on pärit hiljem Kreeka mandriosas levinud linnaline kultuur ja sealne administratiivne korraldus. Minose kultuuris hakatakse esimest korda kujutama inimese siseelu ja rõhutama näoilmeid, mis tulevad taas esile hilisemate Kreeka teoste puhul. Ka on minoslaste jäljeks mitmete põllukultuuride kasvatamine[133] ja viigipuud ning viinamäed.[89]

Viited

muuda
  1. ↑ [1] "Ancient Crete – Classics – Oxford Bibliographies"
  2. ↑ Durant, Will (1939). "The Life of Greece". The Story of Civilization II. New York: Simon & Schuster. lk 21
  3. ↑ http://kunstiajalugu-lv.weebly.com/egeuse-kunst.html
  4. ↑ Homeros, Odüsseia xix
  5. ↑ John Bennet, "Minoan civilization", Oxford Classical Dictionary, lk 985.
  6. ↑ [2] Karl Hoeck, Kreta
  7. ↑ Karadimas, Nektarios; Momigliano, Nicoletta (2004). "On the Term 'Minoan' before Evans's Work in Crete (1894)". Studi micenei ed egeo-anatolici (Roma: Edizione del 'Ateneo) 46 (2): 243–258.
  8. ↑ Evans 1921, lk 1
  9. ↑ Arthur Milchhöfer, Die Anfänge der Kunst in Griechenland, Brockhaus, Leipzig 1883, lk 128.
  10. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. juuni 2016. Vaadatud 9. juunil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  11. ↑ http://www.greekmythology.com/Myths/The_Myths/Theseus_Adventures/theseus_adventures.html
  12. ↑ Kallimachos: Hymnos an Zeus 15
  13. ↑ Antonis Vassilakis: Minoisches Kreta – Vom Mythos zur Geschichte. lk 34.
  14. ↑ Jerônimo de Estridão. Chronicon.
  15. ↑ Diodorus Siculus. Historical Library, IV 60, 2
  16. ↑ Apollodorus, Bibliotheke, 3, 7.
  17. ↑ Diodorus Siculus, Diodorus Siculus: The Library of History. Loeb Classical Library. Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press; London: William Heinemann, Ltd. 1989. 4. 60. 4
  18. ↑ Pseudo-Apollodorus . Biblioteca. 3. 1. 3
  19. ↑ Hyginus, Fabulae 14.4
  20. ↑ Hyginus, Fabulae 173
  21. ↑ Homeros, Ilias 13.307
  22. ↑ Vergilius, Aeneas III, 400.
  23. ↑ Pseudo-Apollodorus . Biblioteca. 6. 9
  24. ↑ 24,0 24,1 http://ancient-greece.org/history/minoan.html
  25. ↑ Diedrich Fimmen: Zeit und Dauer der kretisch-mykenischen Kultur. Teubner, Leipzig 1909, lk 106/107
  26. ↑ 26,0 26,1 http://www.greek-thesaurus.gr/Minoan-civilization.html
  27. ↑ Manning, Sturt W; Ramsey, CB; Kutschera, W; Higham, T; Kromer, B; Steier, P; Wild, EM (2006). "Chronology for the Aegean Late Bronze Age 1700–1400 BC". Science (American Association for the Advancement of Science) 312 (5773): 565–569
  28. ↑ Friedrich, Walter L; Kromer, B; Friedrich, M; Heinemeier, J; Pfeiffer, T; Talamo, S (2006). "Santorini Eruption Radiocarbon Dated to 1627–1600 B.C". Science (American Association for the Advancement of Science) 312 (5773): 548.
  29. ↑ Balter, M (2006). "New Carbon Dates Support Revised History of Ancient Mediterranean". Science 312 (5773): 508–509.
  30. ↑ Warren PM (2006). Czerny E, Hein I, Hunger H, Melman D, Schwab A, ed. Timelines: Studies in Honour of Manfred Bietak (Orientalia Lovaniensia Analecta 149). Louvain-la-Neuve, Belgium: Peeters. lk 2: 305–321.
  31. ↑ [3] Science On Crete, New Evidence of Very Ancient Mariners By JOHN NOBLE WILFORDFEB. 15, 2010
  32. ↑ [4] Bruce Bower, Science News Science Date of Publication: 01.08.10. 01.08.10 Time of Publication: 5:59 pm. 5:59 pm Hominids Went Out of Africa on Rafts
  33. ↑ Antonis Vassilakis: Minoisches Kreta – Vom Mythos zur Geschichte. lk 70.
  34. ↑ C. Broodbank, T. Strasser, "Migrant farmers and the Neolithic colonisation of Crete" Antiquity 1991 65: 233–245.
  35. ↑ R.J. King, S.S. Ozcan et al., "Differential Y-chromosome Anatolian influences on the Greek and Cretan Neolithic"
  36. ↑ 36,0 36,1 36,2 Hermann Bengtson: Griechische Geschichte, C.H. Beck, München, 2002. 9th Edition. ISBN 340602503X. lk8–15
  37. ↑ Antonis Vassilakis: Minoisches Kreta – Vom Mythos zur Geschichte. lk 76.
  38. ↑ Carl Roebuck, The World of Ancient Times (Charles Scribner's Sons: New York, 1966) lk 101.
  39. ↑ 39,0 39,1 39,2 39,3 Karl-Wilhelm Welwei: Die Griechische Frühzeit, C.H. Beck, München, 2002. ISBN 3406479855. lk 12–18
  40. ↑ Hermann Kinder & Werner Hilgemann, Anchor Atlas of World History, (Anchor Press: New York, 1974) lk 33.
  41. ↑ J. Lesley Fitton: Die Minoer. Konrad Theiss Verlag, Stuttgart 2004, ISBN 3-8062-1862-5, lk 40
  42. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. juuni 2016. Vaadatud 9. juunil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  43. ↑ Beck, Roger B.; Linda Black, Larry S. Krieger, Phillip C. Naylor, Dahia Ibo Shabaka, (1999). World History: Patterns of Interaction. Evanston, IL: McDougal Littell.
  44. ↑ "Estimating the Population of Neopalatial Knossos," G. Cadogan, E. Hatzaki, ja A. Vasilakis (eds.), Knossos: Palace, City, State (British School at Athens Studies 12) (London 2004)
  45. ↑ Carl Roebuck, The World of Ancient Times lk 77.
  46. ↑ Carl Roebuck, The World of Ancient Times lk 107
  47. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. september 2017. Vaadatud 10. juunil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  48. ↑ BBC "The Minoan Civilisation of Crete"
  49. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. detsember 2016. Vaadatud 10. juunil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  50. ↑ L. Stathis, C. Stiros, "The 8.5+ magnitude, AD365 earthquake in Crete: Coastal uplift, topography changes, archaeological and Ihistorical signature," Quaternary International (23 mai 2009)
  51. ↑ Minoan palaces in Crete
  52. ↑ Donald W. Jones (1999) Peak Sanctuaries and Sacred Caves in Minoan Crete ISBN 91-7081-153-9
  53. ↑ https://books.google.ee/books?id=g8eIAgAAQBAJ&pg=PA68&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false
  54. ↑ https://books.google.ee/books?id=Qcr9AQAAQBAJ&pg=PA172&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false
  55. ↑ https://www.princeton.edu/~pswpc/pdfs/morris/120510.pdf
  56. ↑ http://www.israelnationalnews.com/News/News.aspx/134292#.VxUoxUdTQbs
  57. ↑ J. N. Coldstream and G. L. Huxley, Kythera: Excavations and Studies Conducted by the University of Pennsylvania Museum and the British School at Athens (London: Faber & Faber) 1972.
  58. ↑ E. M. Melas, The Islands of Karpathos, Saros and Kasos in the Neolithic and Bronze Age (Studies in Mediterranean archaeology 68) (Göteborg) 1985.
  59. ↑ ames Penrose Harland, Prehistoric Aigina: A History of the Island in the Bronze Age, ch. V. (Paris) 1925.
  60. ↑ Arne Furumark, "The settlement at Ialysos and Aegean history c. 1500-1400 B.B.", in Opuscula archaeologica 6 (Lund) 1950;T. Marketou, "New Evidence on the Topography and Site History of Prehistoric Ialysos." Soren Dietz and Ioannis Papachristodoulou (toim..), Archaeology in the Dodecanese
  61. ↑ Minoan Colonialism Keith Branigan 1981 lk 23-33
  62. ↑ Dickinson, O (1994) lk 248
  63. ↑ Manfred Bietak: Der Palastbezirk am Pelusischen Nilarm (Areal H). Die minoischen Wandmalereien. www.auaris.at, abgerufen am 19. April 2015.
  64. ↑ Birgitta Pålsson Hallager Crete and Italy in the Late Bronze Age III Period American Journal of Archaeology Vol. 89, No. 2 (Apr., 1985), lk. 293-305
  65. ↑ 65,0 65,1 Zakros minoancrete.com
  66. ↑ Coldstream, J.N.; G.L.Huxley (1972). Kythera: Excavations and Studies Conducted by the University of Pennsylvania Museum and the British School at Athens.
  67. ↑ T. Douglas Price. "Europe's First Farmers". 2000.
  68. ↑ Odüsseia, 19. laul, 172–179.
  69. ↑ Strabon, Stefan Radt. Geographika, kd 3, Vandenhoeck & Ruprecht: Göttingen 2004, , ISBN=3-525-25952-2, lk 245. Google'i raamat
  70. ↑ Furumark, Arne (1972). Mycenaean Pottery. Svenska institutet i Athen. ISBN 91-85086-03-7.
  71. ↑ Windle, Joachim Latacz (2004). Troy and Homer: Towards a Solution of an Old Mystery. Oxford: Oxford University Press. ISBN 978-0-19-926308-0. lk. 121-122
  72. ↑ Rhodios, Apollonios; Green, Peter (2007). The Argonautika. Berkeley and Los Angeles, California: University of California Press. ISBN 978-0-520-25393-3. lk. 223
  73. ↑ 73,0 73,1 73,2 73,3 73,4 73,5 73,6 Sinclair Hood (1971) "The Minoans; the story of Bronze Age Crete"
  74. ↑ Sherratt, A. (1981) Plough and Pastoralism: Aspects of the Secondary Products Revolution
  75. ↑ Hamilakis, Y (1999) Food Technologies/Technologies of the Body: The Social Context of Wine and Oil Production and Consumption in Bronze Age Crete
  76. ↑ "Minoan". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. mai 2016. Vaadatud 4. juunil 2016.
  77. ↑ Gabrielle Walker, Minoan farmers were muckspreaders, NewScientist, 29. aprill 1995.
  78. ↑ Dickinson, O (1994) The Aegean Bronze Age lk 28)
  79. ↑ [5] La Civilisation égéenne -: Du Néolithique au Bronze récent, 1. köide Nicolas Platon, Béatrice de Tournay
  80. ↑ "The Harvester Vase". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. veebruar 2017. Vaadatud 24. mail 2018.
  81. ↑ John Fisher, Geoff Garvey The Rough Guide to Crete
  82. ↑ «The Palace Society». Minoan Crete. Foundation of Hellenic Word.
  83. ↑ Heidi M. C Dierckx: Aspects of Minoan technology, culture, and economy: The Bronze Age stone industry of Crete
  84. ↑ W. Sheppard Baird, The Early Minoan Colonization of Spain
  85. ↑ Hogan, C. M. (2007), Knossos Fieldnotes, The Modern Antiquarian
  86. ↑ Honan, W. H. (2004), "Researchers Rewrite First Chapter for the History of Medicine", The New York Times
  87. ↑ Minoan Dress fashionencyclopedia.com
  88. ↑ 88,0 88,1 88,2 88,3 88,4 Juta Piirlaid: Antiik Tallinna Ülikool, 2007
  89. ↑ 89,0 89,1 Giordani, Mario Curtis (2000). História da Grécia (Petrópolis: Vozes). ISBN 9788532608178.
  90. ↑ 90,0 90,1 Hood, Sinclair. The Minoans: Crete in the Bronze Age. Thames and Hudson, 1971
  91. ↑ http://lila.sns.it/mnamon/index.php?page=Lingua&id=10&lang=en
  92. ↑ http://www.timemaps.com/civilization/Minoan-civilization
  93. ↑ http://kroraina.com/thracia/ovcharov/
  94. ↑ Cracking the code: the decipherment of Linear B 60 years on University of Cambridge, 2012
  95. ↑ Linear A ancientscripts.com
  96. ↑ Ferrara, Silvia. (2012) Cypro-Minoan Inscriptions. Vol. 1: Analysis; Vol. 2: The Corpus (2013). Oxford University Press.
  97. ↑ J. Lesley Fitton: Die Minoer. Konrad Theiss Verlag, Stuttgart 2004, ISBN 3-8062-1862-5, lk 153–156
  98. ↑ Nanno Marinatos (2004). "Minoan and Mycenaean Civilizations". In Sarah Isles Johnston. Religions of the Ancient World: A Guide. Harvard University Press. lk 206–207. ISBN 978-0674015173.
  99. ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 5. juuli 2016. Vaadatud 4. juunil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  100. ↑ Haralampos V. Harissis, Anastasios V. Harissis. Apiculture in the Prehistoric Aegean. Minoan and Mycenaean Symbols Revisited, British Archaeological Reports S1958, 2009 ISBN 978-1-4073-0454-0
  101. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. juuni 2016. Vaadatud 4. juunil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  102. ↑ http://history.stackexchange.com/questions/7330/was-there-human-sacrifice-in-ancient-crete
  103. ↑ 103,0 103,1 http://ancient-greece.org/architecture/minoan-archi.html
  104. ↑ Patricia Rosof Family History lk 12
  105. ↑ Hood, Sinclair (1985). "The Primitive Aspects of Minoan Artistic Convention". Bulletin de Correspondence Héllenique. Suppl. 11: 21–26.
  106. ↑ 106,0 106,1 106,2 106,3 Budin, Stephanie Lynn (2016-08-12). Women in Antiquity.
  107. ↑ Olsen, Barbara A. (February 1998). "Women, children and the family in the Late Aegean Bronze Age: Differences in Minoan and Mycenaean constructions of gender". World Archaeology. 29 (3) lk. 380–392.
  108. ↑ Nikolaïdou, Marianna (2012-02-13), "Looking for Minoan and Mycenaean Women", A Companion to Women in the Ancient World, Blackwell Publishing Ltd, lk. 38–53
  109. ↑ Myres, John L. (January 1950). "1. Minoan Dress". Man. 50: 1–6.
  110. ↑ Lee, Mireille M. (2000-01-31), "9. Deciphering Gender in Minoan Dress", Reading the Body, University of Pennsylvania Press,
  111. ↑ Stylianos Alexiou, La Civilisation minoenne, Héraklion lk 17.
  112. ↑ Antonis Vassilakis: Minoisches Kreta – Vom Mythos zur Geschichte. lk 73.
  113. ↑ Ian Douglas, Cities: An Environmental History, lk 16, I.B. Tauris: London and New York (2013)
  114. ↑ Mary Bellis The History of Plumbing
  115. ↑ J.B, Rose; A.N, Angelakis (2014). Evolution of Sanitation and Wastewater Technologies through the Centuries. London: IWA Publishing. lk 2.
  116. ↑ [6] Grafton Elliot Smith, Egyptology and the Diffusion of Culture
  117. ↑ D. Preziosi ja L.A. Hitchcock Aegean Art and Architecture lk 48-9, Oxford University Press (1999)
  118. ↑ Minoan Art visual-arts-cork.com
  119. ↑ 119,0 119,1 Peziosi, D & L.A. Hitchcock (1999)
  120. ↑ Christopher Muscoto. Minoan Civilization: Crafts, Industry & Technology
  121. ↑ Philip Coppens: Crete: the Egyptian island of the dead?
  122. ↑ Bourbon 1998, lk 34
  123. ↑ Knossos: Fieldnotes The Modern Antiquarian
  124. ↑ J. Lesley Fitton: Die Minoer. Konrad Theiss Verlag, Stuttgart 2004, ISBN 3-8062-1862-5, lk 129
  125. ↑ C. Davaras, Guide to Cretan Antiquities, lk 280
  126. ↑ Stylianos Alexiou, La Civilisation minoenne, Héraklion, lk 21–22
  127. ↑ Stylianos Alexiou, La Civilisation minoenne, Héraklion, lk 28
  128. ↑ Stylianos Alexiou, La Civilisation minoenne, Héraklion, lk 49
  129. ↑ 129,0 129,1 Stylianos Alexiou, La Civilisation minoenne, Héraklion, lk 64
  130. ↑ Dickinson, Oliver. 1994. The Aegean Bronze Age. Cambridge University Press.
  131. ↑ Brooklyn Museum
  132. ↑ Mycenaean Pottery ancient.eu
  133. ↑ 133,0 133,1 "Minoan Art"
  134. ↑ Greek Jewelry langantiques.com
  135. ↑ Antonis Vassilakis Knossos: Mythology, History, Guide to the Archaeological Sites, 1994, lk 90
  136. ↑ Rehak, Paul (1997). "Aegean Art Before and After the LM IB Cretan Destructions". Koguteoses: Laffineur, Robert; Betancourt, Philip P. TEXNH. Craftsmen, Craftswomen and Craftsmanship in the Aegean Bronze Age / Artisanat et artisans en Égée à l'âge du Bronze: Proceedings of the 6th International Aegean Conference / 6e Rencontre égéenne internationale, Philadelphia, Temple University, 18–21 April 1996. Liège: Université de Liège, Histoire de l'art et archéologie de la Grèce antique. lk 145.
  137. ↑ Antonis Vassilakis Knossos: Mythology, History, Guide to the Archaeological Sites, 1994, lk 20
  138. ↑ Clarke, Christina F. (2013). The Manufacture of Minoan Metal Vessels: Theory and Practice. Uppsala: Åströms Förlag. lk 1. ISBN 978-91-7081-249-1.
  139. ↑ Antonis Vassilakis Knossos: Mythology, History, Guide to the Archaeological Sites, 1994, lk 180
  140. ↑ Antonis Vassilakis Knossos: Mythology, History, Guide to the Archaeological Sites, 1994, lk 235–236
  141. ↑ Catling, Hector W. (1964). Cypriot Bronzework in the Mycenaean World. Oxford: Clarendon Press.lk. 187.
  142. ↑ Davis, Ellen N. (1977). The Vapheio Cups and Aegean Gold and Silver Ware. New York: Garland Pub. ISBN 9780824026813. lk 328-352
  143. ↑ N. Laskaris, A. Sampson, F. Mavridis, I. Liritzis, (September 2011) "Late Pleistocene/Early Holocene seafaring in the Aegean: new obsidian hydration dates with the SIMS-SS method" Journal of Archaeological Science, kd 38, lk 2475–2479
  144. ↑ Georges Blond La mediterrane, Presses de la Cité 1972,1973,1074,1975
  145. ↑ [7] The Sea and Civilization: A Maritime History of the World By Lincoln Paine
  146. ↑ Evidence for. the Minoan. origins of stellar navigation in the Aegean Mary Blomberg Goran Henriksson Dép. d'Anthropologie Historique, Institut dʹArchéologie de lʹUniversité de Varsovie, 1999
  147. ↑ C.G. Starr, "Minoan flower-lovers" in The Minoan Thalassocracy: Myth and Reality R. Hägg and N. Marinatos, eds. (Stockholm) 1994, lk 9–12.
  148. ↑ W.-B. Niemeier, "Mycenaean Knossos and the Age of Linear B", Studi micenei ed egeoanatolici 1982:275.
  149. ↑ Pax Minoica in Aegean
  150. ↑ Cathy Gere: "Knossos and the Prophets of Modernism"
  151. ↑ Nixon, "Changing Views of Minoan Society," in Minoan Society ed L. Nixon.
  152. ↑ The Minoan thalassocracy myth and reality : proceedings of the third international symposium at the Swedish Institute in Athens, 1982. Robin Hägg; Nanno Marinatos; Svenska institutet i Athen; Göteborg, Sweden
  153. ↑ Driessen 1999, lk 16.
  154. ↑ Nancy Thomson de Grummond Encyclopedia of the History of Classical Archaeology lk 337
  155. ↑ Branigan, Keith (1999). "The Nature of Warfare in the Southern Aegean During the Third Millennium BC". Teoses Laffineur, Robert. Polemos: Le Contexte Guerrier en Egee a L'Age du Bronze. Actes de la 7e Rencontre egeenne internationale Universite de Liège, 1998. Universite de Liège, Histoire de l'art d'archeologie de la Grece antique. lk 87–94.
  156. ↑ Early Aegean Warrior 5000–1450 BC Osprey Publishing, 2013.
  157. ↑ Hood, S. The Minoans, 1971. Thames and Hudson Ltd: London
  158. ↑ Aegean Metalwork of the Early and Middle Bronze Age. Keith Branigan. Clarendon Press, 1974
  159. ↑ Krzszkowska, Olga, 1999. "So Where's the Loot? The Spoils of War and the Archaeological Record," lk 489–498 Laffineur, Robert, ed., Polemos: Le Contexte Guerrier en Egee a L'Age du Bronze. Actes de la 7e Rencontre egeenne internationale Universite de Liège, 1998. Université de Liège, Histoire de l'art d'archeologie de la Grece antique.
  160. ↑ Studebaker, Jeri, 2004, "A Millennia Without War?" PanGaia 38 lk 27
  161. ↑ Barry P.C. Molloy. Martial Minoans? War as social process, practice and event in Bronze Age Crete. The Annual of the British School at Athens, 2012; 107
  162. ↑ McCoy, FW, & Dunn, SE (2002). "Modelling the Climatic Effects of the LBA Eruption of Thera: New Calculations of Tephra Volumes May Suggest a Significantly Larger Eruption than Previously Reported" (PDF). Chapman Conference on Volcanism and the Earth's Atmosphere. Thera, Greece: American Geographical Union.
  163. ↑ Sigurdsson H, Carey, S, Alexandri M, Vougioukalakis G, Croff K, Roman C, Sakellariou D, Anagnostou C, Rousakis G, Ioakim C, Gogou A, Ballas D, Misaridis T, & Nomikou P (2006). "Marine Investigations of Greece's Santorini or Akrotiri Volcanic Field"
  164. ↑ [8] Vergano, Dan (2006-08-27). "Ye gods! Ancient volcano could have blasted Atlantis myth". USA Today.
  165. ↑ Marinatos, S (1939). "The Volcanic Destruction of Minoan Crete". Antiquity 13: 425–439.
  166. ↑ Lilley, Harvey (20 April 2007). "The wave that destroyed Atlantis". BBC Timewatch.
  167. ↑ Pareschi, MT, Favalli, M & Boschi, E (2006). "Impact of the Minoan tsunami of Santorini: Simulated scenarios in the eastern Mediterranean". Geophysical Research Letters 33 (18): L18607.
  168. ↑ LaMoreaux, PE (1995). "Worldwide environmental impacts from the eruption of Thera". Environmental Geology 26 (3): 172–181.
  169. ↑ Claus Hammer et al.: The Minoan eruption of Santorini in Greece dated to 1645 BC?. Nature 328, 1987, lk 517–519.
  170. ↑ Walter L. Friedrich: Feuer im Meer. Der Santorin-Vulkan, seine Naturgeschichte und die Atlantis-Legende. Spektrum Akademischer Verlag, Heidelberg 2004 (2. Aufl.). ISBN 3-8274-1582-9.
  171. ↑ Bruce Bowen: Mycenae and Minoan Crete, 2000,
  172. ↑ Antonopoulos, J. (1992). "The great Minoan eruption of Thera volcano and the ensuing tsunami in the Greek Archipelago". Natural Hazards 5 (2): 153–168.
  173. ↑ C. Michael Hogan, "Knossos fieldnotes", Modern Antiquarian (2007)
  174. ↑ Hughey, Jeffrey (2013). "A European population in Minoan Bronze Age Crete". Nature Communications 4.
  175. ↑ 175,0 175,1 Tia Ghose: Mysterious Minoans Were European, DNA Finds livescience.com, 14. mai 2013
  176. ↑ Fernández E, Pérez-Pérez A, Gamba C, Prats E, Cuesta P, et al. (2014) Ancient DNA Analysis of 8000 B.C. Near Eastern Farmers Supports an Early Neolithic Pioneer Maritime Colonization of Mainland Europe through Cyprus and the Aegean Islands. PLoS Genet 10(6): e1004401. doi:10.1371/journal.pgen.1004401, Ancient DNA Analysis of 8000 B.C. Near Eastern Farmers Supports an Early Neolithic Pioneer Maritime Colonization of Mainland Europe through Cyprus and the Aegean Islands
  177. ↑ Spence, Lewis (2007). The History of Atlantis. ISBN 978-1-60206-835-3.

Kirjandust

muuda
  • Benton, Janetta Rebold and DiYanni, Robert. Arts and Culture: An Introduction to the Humanities. Kd 1. Prentice Hall. New Jersey, 1998.
  • T. V. Blavatskaja, V. D. Blavatski, A. G. Bokštšanin ... [jt.] Vana-Kreeka ajalugu : [ülikoolide õpik]; toimetanud V. I. Avdijev ja N. N. Pikus ; [tõlkinud M. Tänava] Tallinn : Eesti Raamat, 1965, 463 lk
  • Brinna Otto: König Minos und sein Volk. Das Leben im alten Kreta. Artemis & Winkler Verlag, Düsseldorf 1997, ISBN 3-7608-1219-8.
  • Callender, Gae (1999) The Minoans and the Mycenaeans: Aegean Society in the Bronze Age Oxford university press, Victoria 3205, Australia
  • Castleden, Rodney (1993). Minoans: Life in Bronze Age Crete. Routledge. ISBN 0415040701. 041508833X.
  • Angelos Chaniotis: Das antike Kreta. Verlag C. H. Beck, München 2004, ISBN 3-406-50850-2 (Beck’sche Reihe 2350, C. H. Beck Wissen).
  • Costis Davaras, Cnossos et le musée d'Héracleion, Éditions Hannibal, Athènes, 1957.
  • Volker J. Dietrich: Die Wiege der abendländischen Kultur und die minoische Katastrophe. Ein Vulkan verändert die Welt. Koprint AG, Alpnach Dorf 2004, (Neujahrsblatt der Naturforschenden Gesellschaft in Zürich 207, ISSN 0379-1327).
  • Sir Arthur Evans, 1921–35. The Palace of Minos: A Comparative Account of the Successive Stages of the Early Cretan Civilization as Illustrated by the Discoveries at Knossos, 4 köidet.
  • M. I. Finley: Early Greece. The bronze and archaic ages. New and revised Edition. Norton, New York NY 1987, ISBN 0-393-30051-X
  • Haralampos V. Harissis, Anastasios V. Harissis. Apiculture in the Prehistoric Aegean. Minoan and Mycenaean Symbols Revisited British Archaeological Reports S1958, 2009 ISBN 978-1-4073-0454-0.
  • R. A. Higgins: Minoan and Mycenaean Art. New and revised Edition. Thames & Hudson, London 1997, ISBN 978-0-500-20303-3
  • Felix Höflmayer: Ägyptische Skarabäen auf Kreta und ihre Bedeutung für die absolute Chronologie der minoischen Altpalastzeit (MM IB–MM IIB). In: Manfred Bietak (Hrsg.): Ägypten und Levante. Internationale Zeitschrift für ägyptische Archäologie und deren Nachbargebiete, nr XVII, Österreichische Akademie der Wissenschaften, Wien 12. Oktober 2007, ISBN 978-3-7001-4012-2
  • Felix Höflmayer: Die Synchronisierung der minoischen Alt- und Neupalastzeit mit der ägyptischen Chronologie. Dissertation, Universität Wien, 2010
  • Kristiansen, Kristiansen & Larsson, Thomas B. (2005) The Rise of Bronze Age Society: Travels, Transmissions and Transformations Cambridge University Press
  • Lapatin, Kenneth, 2002. Mysteries of the Snake Goddess: Art, Desire, and the Forging of History. Boston: Houghton Mifflin. ISBN 0-306-81328-9
  • E. Lévy (Hrsg.): Le Système palatial en Orient, en Grèce et à Rome. Actes du Colloque de Strasbourg, 19–22 juin 1985. Brill, Leiden 1987, (Travaux du Centre de Recherche sur le Proche-Orient et la Grèce Antiques 9, ISSN 0167-7551).
  • Manning, S.W., 1995. "An approximate Minoan Bronze Age chronology" toim. A.B. Knapp, The absolute chronology of the Aegean Early Bronze Age: Archaeology, radiocarbon and history (Lisa 8), sarjas Monographs in Mediterranean Archaeology, kd 1 (Sheffield: Sheffield Academic Press)
  • Marinatos, Nanno, 1993. Minoan Religion: Ritual, Image, and Symbol. Columbia, SC: University of South Carolina Press.
  • Mellersh, H.E.L., 1967. Minoan Crete. New York, G.P. Putnam's Sons.
  • Pendlebury, J.D.S., 2003. Handbook to the Palace of Minos at Knossos with Its Dependencies, republication of earlier work with contributor Arthur Evans, Kessinger Publishing, ISBN 0-7661-3916-6
  • Quigley, Carroll, 1961. The Evolution of Civilizations: An Introduction to Historical Analysis, Indianapolis: Liberty Press.
  • Papadopoulos, John K., "Inventing the Minoans: Archaeology, Modernity and the Quest for European Identity", Journal of Mediterranean Archaeology 18:1:87-149
  • ean-Claude Poursat, La Grèce préclassique, des origines à la fin du VIe siècle, Paris, Seuil, coll. « Points Histoire / Nouvelle histoire de l’Antiquité »,‎ 1995 (ISBN 2-02-013127-7).
  • Preziosi, Donald & Hitchcock, Louise A. (1999) Aegean Art and Architecture, Oxford History of Art series, Oxford University Press.
  • Sakellarakis, Y. ja E. Sapouna-Sakellarakis (1981). "Drama of Death in a Minoan Temple". National Geographic 159 (2): 205–222.
  • Schoep, Ilse, 2004. "Assessing the role of architecture in conspicuous consumption in the Middle Minoan I-II Periods." Oxford Journal of Archaeology kd 23/3, lk 243–269.
  • Soles, Jeffrey S., 1992, The Prepalatial Cemeteries at Mochlos and Gournia and the House Tombs of Bronze Age Crete: And the House Tombs of Bronze Age Crete, ASCSA, 1992.
  • Warren P., Hankey V., 1989. Aegean Bronze Age Chronology (Bristol).
  • Watrous, L. Vance (1991), "The origin and iconography of the Late Minoan painted larnax", Hesperia, 60(3): 285–307; JSTOR 148065
  • Willetts, R. F., 1976 (1995 edition). The Civilization of Ancient Crete. New York: Barnes & Noble Books. ISBN 1-84212-746-2
  • Hans Georg Wunderlich: Wohin der Stier Europa trug. Rowohlt Verlag, Reinbek bei Hamburg 1972, ISBN 3-498-07269-2
  • Yule, Paul. Early Cretan Seals: A Study of Chronology. Marburger Studien zur Vor- und Frühgeschichte 4, Mainz 1980 ISBN 3-8053-0490-0

Välislingid

muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Minose_kultuur&oldid=6683274"
  NODES
admin 6
Association 2
INTERN 7
Note 4
todo 1