Mullaviljakus

Mullaviljakus on mulla spetsiifiline kvalitatiivne omadus. Selle võime on varustada taimi toiteelementide, vee ja hapnikuga. Mulla viljakus tuleneb huumuse- ja saviosakeste sisaldusest, huumushorisondi tüsedusest, aktiivveemahutavusest ja mulla reaktsioonist. Viljakus on tunnus, mis eristab mulda pinnasest ja kivimist. Viljakaks peetakse mulda, mis suudab rahuldada kultuurtaimede vajadusi ja tagab nende suure saagi. Seega lähtutakse mulla viljakuse hindamisel bioproduktsiooni funktsioonist ning see moodustab olulise, ent siiski ainult ühe komponendi mulla ja maa kvaliteedist.

Eristada saab looduslikku ja kunstlikku mullaviljakust. Loodusliku mullaviljakuse määravad mulla omadused koos väliskeskkonna teguritega olukorras, kus inimtegevuse mõju taime kasvu tingimustele puudu. Kunstlik mullaviljakus kujuneb loodusliku viljakuse baasil, mille saagi suurendamise eesmärgil lisandub inimtegevuse mõju maaharimise, väetamise, niisutamise, kuivendamise, taimekaitse jms. kujul. Mulla potentsiaalne viljakus on kvalitatiivne tunnus, mille määravad mula koostis, režiimid ja omadused. Mulla efektiivne viljakus väljendub kvantitatiivselt taime saagikuses ning see avaldub taimede võimes toota sellel mullal teatud kogus fütomassi ning seda väljendatakse kvantitatiivselt saagi suurusena pinnaühiku kohta.

Haritava mulla viljakust hinnatakse Eestis boniteedi 100-punktilise hindeskaalaga. Mulla boniteet näitab mulla omadustest sõltuva viljakuse suhtelist taset selle hindamisaegses seisundis. Maa boniteet on maa tootlikkust iseloomustav lõppnäitaja, mille leidmisel lähtutakse mulla boniteedist ja teistest maatüki omadustest, mis võivad mõjutada põllukultuuride kasvamist. Boniteet väljendab mulla ja maa kvaliteeti eelkõige viljakuse ja põllumajanduse tootlikkuse seisukohast.