Nikolai Gogol

See artikkel räägib kirjanikust; laeva kohta vaata artiklit N. V. Gogol

---

Nikolai Vassiljevitš Gogol (ukraina keeles Микола Васильович Гоголь, vene keeles Николай Васильевич Гоголь; 1. aprill (vkj 20. märts) 1809 Velõki Sorotšõntši, Poltava kubermang – 4. märts (vkj 21. veebruar) 1852 Moskva) oli ukraina päritolu vene kirjanik.

Nikolai Gogol (Fyodor Moller, 1840)

Elukäik ja looming

Nikolai Gogol sündis Poltava kubermangus Bolšije Sorotšintsõs mõisniku Vassili Gogol-Janovski peres. Tema ema oli poja sündides alles 18-aastane. Nikolaid mõjutasid tugevasti ema vagadus ja kalduvus tegeleda müstiliste rahvauskumustega.

Nikolai Gogol õppis Poltava rahvakoolis ja Nežini gümnaasiumis (1821–1828). Pärast koolide lõpetamist siirdus ta Peterburi, soovides hakata näitlejaks. Seal loobus ta poolapärasest nimeosast. Näitlemisest ei tulnud midagi välja ning ta otsustas hakata kirjanikuks.

1829. aastal ilmus anonüümselt tema esimene teos, idülliline lugu värssides "Hans Küchelgarten". Suurema tähelepanu saavutas ta 1831/1832 ilmunud novellidega "Õhtud külas Dikanka lähedal". Pärast novellide ilmumist sõbrunes Gogol Aleksandr Puškiniga.

Aastatel 1834–1835 töötas Gogol ajaloo õppejõuna Peterburi ülikoolis. Pärast lühiajalist riigiteenistust töötas Gogol tütarlaste gümnaasiumi õpetajana ja üritas saada ajaloo professori kohta Peterburi ülikoolis, mis aga ei õnnestunud. 1835. aastal loobus ta dotsendi kohast ülikoolis, pühendus täielikult kirjutamisele ja avaldas veel samal aastal kogumikud "Arabeskid" ja "Mirgorod", mis sisaldasid muuhulgas novelle "Nevski prospekt" ja "Tarass Bulba" (1842). Tema novelle ilmusid ka ajakirjades, näiteks grotesk "Nina" (1836).

1836. aastal, varsti pärast komöödia "Revident" edukat esietendust, lahkus Nikolai Gogol Venemaalt. Põhiliselt elas ta Roomas, kus suhtles tihedalt maalikunstnik Aleksandr Ivanoviga. Viimane maalis temast 1841. aastal kaks portreed ja on kujutanud teda ka oma suurteosel "Kristuse ilmumine rahvale".

Roomas alustas ta oma ainsa, triloogiana kavandatud kelmiromaani kirjutamist. Kavandatud triloogia esimene osa kandis nime "Surnud hinged" ning see ilmus 1842. aastal. Tsensuuri poolt oli ette kirjutatud pealkiri "Tšitšikovi seiklused ehk Surnud hinged". Lisaks sellele valmisid veel komöödia "Naisevõtt" (1842) ja grotesk "Sinel" (1842). Tervise halvenedes tegeles Gogol üha enam usuliste teemadega ja selgitas oma vastuolulisi seisukohti esseekogumikus "Valitud kohad kirjavahetusest sõpradega" (1842), mida aga ei mõistetud.

Venemaalt oli Gogol ära kokku 12 aastat, pöördudes sinna tagasi 1848.

1848. aastal käis Gogol palverännakul pühal maal. Naasnud Venemaale, töötas Nikolai Gogol ka "Surnud hingede" teise osa kallal, kus ta püüdis vastukaaluna esimesele osale näidata Venemaa olustikku veidi positiivsemast küljest. Sellest on säilinud vaid peatükkide visandeid. Kuid selline lähenemine ei läinud kokku Gogoli kriitilise realismi meetodiga, vaid tundus talle võlts; kirjanik langes surmani kestnud loomekriisi ja veidi enne surma depressioonis olles põletas ka käsikirja.

Nikolai Gogol maeti Daniili kloostri kalmistule, 1931. aastal maeti ta ümber Moskva Novodevitšje kalmistule.

Teosed

• "Hans Küchelgarten" (1829)
• "Arabeskid" (novellikogu)
• "Mirgorod" (novellikogu)
• "Surnud hinged" (I osa; 1842; ilmus pealkirja all "Tšitšikovi seiklused ehk Surnud hinged")
• "Naisevõtt" (1842)
• "Sinel" (1842)

Eesti keeles ilmunud:

• "Portree" (1928)
• "Tarass Bulba" (1955)
• "Surnud hinged" ("Мертвые души"; 1958; 1977; romaan)
• "Ametimehe hommik. Kohtuasi" (1959; näidend)
• "Jutustused" (1970)
• "Jutustusi. Revident" (1982)
• “Vii” (1987)
• "Õhtud külas Dikanka lähedal" (1952; 1992; jutustused)
• "Revident" (2009)
• „Peterburi jutud” (2020)
• ”Surnud hinged” (2022)

Kirjandus

Eesti keeles

• Oskar Luts, "Gogolit lugedes" – Edasi 4. märts 1952
• Valmar Adams, "Vene kirjandus, mu arm", Eesti Raamat, Tallinn 1977, artiklid: «Природоописания у Н. В. Гоголя» (lk 115–179), "Gogol eesti keeles" (lk 180–192), "Mis on peidetud Gogoli "Sinelisse"?" (lk 193–196), "Gogoli novell "Nina"" (lk 197–200) ja "Gogoli kunstnikukreedo ("Portree")" (lk 201–205)
• Juri Družnikov, "Vene müüdid". Tõlkinud Reet Kudu. Eesti Raamat 2003, lk 141–165 ("Puškiniga heal jalal", Puškini ja Gogoli suhetest)
• Boriss Eichenbaum, "Kuidas on tehtud Gogoli "Sinel"" – Vikerkaar 2008, nr 6, lk 70–84
• Vladimir Tšiž, "Gogoli haigus" – raamatus: Vladimir Tšiž, "Kirjanik psühhiaatri silmis" (uurimused Turgenevist, Gogolist, Puškinist ja Nietzschest). Tõlkinud Antti Lääts. Sari Eesti mõttelugu, Ilmamaa, Tartu 2010, lk 151–353, kommentaarid ja märkused lk 415–420; ISBN 9789985773567

Vene keeles

• Гоголь: энциклопедия. Aвтор-составитель Борис Соколов, Москва: Алгоритм, 2003, 537 lk; täiendatud trükk: Б. В. Соколов, "Николай Васильевич Гоголь: энциклопедия". Москва: Алгоритм, 2007, 731 lk