Nova Scotia
Nova Scotia provints (ladina keeles 'uus Šotimaa provints') on 1. järgu haldusüksus Kanadas.
| Nova Scotia provints | |
|---|---|
|
inglise Province of Nova Scotia | |
|
prantsuse Province de Nouvelle-Écosse | |
| Pindala: 55 338 km² | |
Elanikke: 969 383 (2021)[1]  | |
| Rahvastikutihedus: 17,5 in/km² | |
| Keskus: Halifax | |
 |
Ajalugu
muudaProvintsi algasukad olid mikmaki indiaanlased.
Kuigi on teadmata, kuhu maabus itaalia maadeuurija John Cabot oma laevaga, oletatakse, et see toimus just Nova Scotia maa-alal.
Esimese eurooplaste asula Nova Scotias asutas prantslane Pierre Dugua 1605. See oli Acadia koloonia keskus Port Royal. See oli üldse eurooplaste esimene alaline asula Ameerikas põhja pool Floridat.
1620 nimetas Inglismaa ja Šotimaa kuningas James I kogu Põhja-Ameerika idaranniku põhja pool Chesapeake'i lahte Uus-Inglismaaks ja asutas järgmisel aastal seal koloonia Nova Scotia. Koloonia kuberneriks määrati Sir William Alexander, kes oli agar ümberasumise eestvõitleja. Ometi jäi koloonia paberile kuni 1620. aastate lõpuni, peamiselt Alexanderi rahapuuduse tõttu, kuni uus kuningas Charles I saatis Nova Scotiasse rühma šotlasi. Ent peatselt sõlmis Inglismaa Prantsusmaaga rahulepingu, mille kohaselt Uus-Inglismaa läks prantslastele, ja šotlased kutsuti tagasi.
1654 nimetas Prantsuse kuningas Louis XIV Acadia kuberneriks Nicholas Denys'. Kuningas Williami sõja ajal 1689–1697 vallutasid inglased Acadia, kuid mujal ei läinud neil nii hästi ja Ryswicki rahu kohaselt tagastasid nad Acadia Prantsusmaale. Rahu ei kestnud kaua, sest järgnenud Kuninganna Anne'i sõja ajal 1702–1713 vallutasid inglased 1710 Acadia, said selle Utrechti rahu põhjal endale ja nimetasid ümber Nova Scotiaks. Nova Scotia sai 1713 ametlikult Briti kolooniaks. Prantsusmaale jäid vaid mõned lähedal asuvad saared, kuhu nad ehitasid kindluse Louisbourgi, et kaitsta mereteed Quebeci. Needki saared vallutati Prantsuse ja indiaani sõja (1754–1763) käigus 1755.
Ehkki Inglismaa asutas prantsuse mõju vähendamiseks Nova Scotia uue pealinna Halifaxi, jäi Nova Scotia elanikkond põhiliselt prantsuskeelseks. Nad sunniti vanduma truudust kuningale, mida nad tegid tingimusel, et neid ei sunnita relva kandma prantslaste ega indiaanlaste vastu. Ega sealkandis teisi olnudki, kellega sõdida. Kui puhkes Prantsuse ja indiaani sõda, kästi neil truudusvannet uuendada, sedapuhku reservatsioonideta. Prantslased keeldusid. Selle tulemusena aeti 1755 endisest Acadiast välja 12 tuhat prantslast, kes suundusid enamasti prantslaste käes olevasse Louisianasse. Seda nimetatakse Suureks väljaajamiseks. Nende asemele tulid Inglismaalt ja Saksamaalt uued kolonistid.
1867. aastal oli Nova Scotia üks neljast provintsist, mis moodustasid Kanada Konföderatsiooni.
Rahvastik
muuda
2010. aastal elas Nova Scotias 940 482 inimest.[2]
Keel
muuda2006. aasta rahvaloenduse järgi räägib inglise keelt emakeelena 833 105 inimest ehk 92,53% elanikkonnast. Prantsuse keelt rääkis 32 540 inimest ehk 3,62%.
Haldusjaotus
muuda
Provints jaguneb halduslikult 15 maakonnaks ja 3 piirkondlikuks omavalitsuseks.
Piirkondlikud omavalitsused moodustati 1995. ja 1996. aastal samanimeliste maakondade ja seni neisse mittekuulunud linnade liitmisel ühise omavalitsuse alla.
- Halifaxi piirkondlik omavalitsus: Halifaxi maakond, Halifax, Dartmouth ja Bedford;
- Cape Bretoni piirkondlik omavalitsus: Cape Bretoni maakond, Sydney, Glace Bay, Sydney Mines, New Waterford, North Sydney, Dominion ja Louisbourg;
- Queensi piirkondlik omavalitsus: Queensi maakond ja Liverpool.
Vaata ka
muudaViited
muudaVälislingid
muuda- Nova Scotia valitsuse koduleht
- Nova Scotia turismiportaal
- David Ljunggren. Nova Scotia floods cause 'unimaginable' damage; four people missing. Reuters, 24. juuli 2023