Olav Tryggvason

Olav I Tryggvason (ka Olaf I Tryggvesson, eestipäraselt Olav Tryggvepoeg; umbes 963 – 9. september 1000) oli Norra kuningas aastatel 995–1000. Tema elukäigu kohta midagi väga kindlat teada pole, enamik teavet tema elust pärineb saagadest ("Olav Tryggvasoni saaga").

Olaf oli Norra üliku Tryggve Olafssoni poeg. Tema lapsepõlvest pajatab saaga, et ta orjastati väikelapsena tänapäevase Eesti alal või selle lähiümbruses (balti nimed saagas viitavad pigem Kuramaale) ning viidi Novgorodi.

Ta on tuntud kui kristluse edendaja Norras, olles ilmselt selle esimene kristlik kuningas.

997. aastal asutas Olav Tryggvason Trondheimi linna.

Elukäik

Lapsepõlv ja noorus

Olav sündis millalgi 963. aasta paiku, kui ta isa Tryggve, esimese Norra kuninga Harald Kaunisjuukse pojapoeg, tapeti. Mõnes allikas on ta sünnidaatumiks pakutud aga ka hilisemaid aastaid, mistõttu seatakse kahtluse alla tema põlvnemine Harald Kaunisjuuksest. Snorri Sturluson peab oma saagas siiski Olafit Tryggve pojaks. Pärast Tryggve tapmist olevat Olaf ja ta ema Astrid põgenenud Rootsi ja sealt edasi Gardarikesse (Garðaríki) ehk Kiievi suurvürstiriiki, kus valitses suurvürst Svjatoslav I (surnud 972), Kiievi-Vene suurvürstiriigi valitseja, aastatel 945–972 (suurvürst Vladimir Püha isa), kelle teenistuses oli Astridi vend Sigurd.

Astrid plaanis sõita laevaga Holmgardi (Novgorodi), kuid tee peal olevat nende laeva vallutanud Eesti piraadid, kes orjastasid laevalolijad. Toona kolmeaastane Olav lahutati oma emast ja anti koos oma kasuisa Thorolfi ja tolle poja Thorkilliga Klerkoni-nimelisele mehele, kes Thorolfi tapnud. Hiljem müünud ta Olafi edasi Klerki-nimelisele mehele, kes vahetanud ta hea riide vastu mehega nimega Reas (Skandinaavia saagades on ka versioon, et Olaf olevat müüdud Lindanise, st. Tallinna turul ühe kitse eest). Reas kohelnud Olavit küllaltki hästi ja tema juures elanud ta kuus järgnevat aastat. Siis saabunud Eestisse Valdemari (suurvürst Vladimir Püha) nimel makse koguma tema onu Sigurd ja märganud silmapaistvalt ilusat poissi, kes osutus tema õepojaks. Sigurd ostis Olavi Rease käest ära ja viis ta Holmgardi (Novgorodi). Seal tapnud Olav oma orjastaja Klerkoni ja pääses rahva omakohtu käest vaid vereraha maksmisega. Olafi saaga selle osa kohta on oletatud, et kui ta ka tõepoolest Läänemere idakalda hõimude kätte vangi langes, siis palju tõenäolisemalt olid need kuralased, sest saagas olevad orjastajate nimed on pigem balti kui soome-ugri omad. Pealegi on teada, et mõned Väina-äärsed balti hõimud olid küllaltki pikka aega Kiievi riigi maksusõltlased, samas kui Eesti ala kohta sellist fakti kuni 1030. aastani teada ei ole.

Holmgardis oli Olav väga populaarne ja Valdemar hakkas kartma, et too võib Novgorodi enda kätte haarata. Seetõttu kohtles ta Olafit üha halvemini, mistõttu otsustas Olaf lahkuda ja läks Läänemerele seiklema. Mõnda aega olevat ta elanud ühes vendi vürstiriigis, kuid teated selle kohta on küllaltki segased. Seal olevat ta abiellunud kohaliku vürsti tütrega, kes aga peagi surnud. Võimalik, et kogu see osa tema elust on väljamõeldis. Samuti on teateid Olafi rüüsteretkedest peamiselt Põhjamere äärde, samuti Inglismaale. Lõpuks olevat ta aga ühe eraku poolt ristitud ja kristlasena lõpetas ta ka oma viikingiretked, asudes elama Inglismaale.

Valitsusaeg ja surm

988. aastal abiellus Olav norra päritolu Dublini kuninga tütre Gydaga. Abiellumise kaudu Iiri leskkuningannaga sai Olav Tryggvasonist Iirimaa kuningas. Järgnevatel aastatel elas ta Iirimaal.

Samal ajal kasvas Norras rahulolematus sealse valitseja jarl Haakon Sigurdssoniga ja 995. aastal kukutati too. Trooni pakuti Olavile, kes sellega ka nõustus. Seejärel asus ta maad enda kontrollile allutama, nõudes tähtsamatelt pealikelt muuhulgas ka enda ristimist. See tekitas palju rahulolematust, kuid Olav surus kõikjal mässud julmalt maha. Need, kes ei nõustunud ristiusku vastu võtma, piinati ja tapeti.

997. aastaks oli Olav end Norra troonil kindlustanud ning hakkas otsima võimalusi laiendada oma võimu ka ülejäänud Skandinaavia üle. Olav plaanis abielluda ka Rootsi kuningannaga, kuid abielu ei toimunud, kuna viimane ei võtnud vastu ristiusku.

1000. aastal said Olavi väed Svolderi merelahingus taanlastelt, rootslastelt ja vendidelt lüüa ja Olav ilmselt hukkus. Seejärel pöördus enamik norrakaist tagasi paganlusse. Olavi kohta oli aga kuulujutte, et ta jäi ellu ja olevat elanud tagasitõmbunult vähemalt kuni aastani 1046.

Välislingid

Eelnev Håkon Sigurdsson (regent)	Norra kuningas 995–1000	Järgnev Eirik Håkonsson ja Svein Håkonsson (regendid)