Orel

Orel
	Orel
Liigitus	klahvpillid/aerofonid
Muusikuid
	Organistide loend

Orel on muusikainstrument, mis tekitab heli õhuvoolu juhtimisega läbi erineva suurusega puidust või metallist vilede.

Orelikontsert Adelaide'is 2020. aastal

Orelit nimetatakse pillide kuningaks.

Orelil võib olla 1–7 klaviatuuri ehk manuaali. Oreli pedaal on samuti klaviatuur, mida organist mängib jalgadega. Oreli registrid on vilede read, milleta pole võimalik mängu ajal orelil heli tekitada. Oreli nähtav osa on prospekt, mis koosneb Principali registri viledest ja sageli rikkalikult kaunistatud orelikapist. Oreleid eristatakse ehitusviisi ehk traktuuri järgi: mehaanilised, pneumaatilised ja elektriorelid.

Oreleid kasutatakse peamiselt kontserdisaalides ja kirikutes.

Oreli ajaloost

Hydraulis Vana-Rooma oreli mosaiik

Vanim säilinud mängukõlbulik orel Basilique de Valere in Sionist Šveitsis aastast 1435

Sõna "orel" tuleneb kreeka sõnast organon, mis tähendab tööriista, instrumenti.

Oreli juured on muinasajas, sugulaseks ja prototüübiks võib pidada paaniflööti. Paaniflööt koosneb mitmest vilest ühisel vilereal. Orelil on ühisel tuulepõhjal mitu vilet, mis moodustavad oreliregistri. Vana-Roomas oli kasutusel vesilõõtsinstrument ehk hydraulis. Oreli leiutajaks peetakse Aleksandria mehaanikut Ktesibiost (umbes 250 eKr).

Algselt polnud orel kaugeltki kirikuinstrument. Vanas-Roomas mängiti orelit gladiaatorite võistlustel. Vesiorel ehk hydraulis oli paljudes jõukates Vana-Rooma kodudes ning orelit mängis isegi Rooma keiser Nero. Bütsantsis mängiti orelit pidustustel. Idakirikus ehk Õigeusu kirikus on igasuguste pillide kasutamine ka tänapäeval keelatud. Alates 10. sajandist oli Lääne ehk Katoliku kirikus orel lubatud.

Orelid olid nii väikesed pillid koduseks musitseerimiseks kui ka suured kirikuorelid, mis esialgu olid kohmakad. Klahvid olid tolleaegsetel kirikuorelitel nii raske käiguga, et neid pidi lööma rusikaga ja organisti nimetati orelilööjaks ehk pulsator organi. Kirikuoreli ülesandeks oligi algul (umbes 12.–13. sajandil) ainult koorilaulu algustooni andmine ja sellel praktilisel eesmärgil oligi orel Lääne kirikusse lubatud. Hiljem hakati orelit kasutama liturgilise laulu saatmisel. Klahvid muutusid väiksemaks ja klahvikäik kergemaks, seega oli võimalik orelit juba sõrmedega mängida.

Girolamo Frescobaldi (1583–1643), keda nimetatakse "itaalia Bachiks", oli esimene, kes hakkas muusikat kirjutama orelile kui sooloinstrumendile. Ta kirjutas Tokaatasid, Ricercare, Canzonasid, mida sai esitada iseseisva paladena orelil. Temalt on tuntud kolm kogumikku: "Fiori Musicali" (1635) – missad orelile ning kaks kogumikku "Toccatas" (1613) ja "Partitas" (1636).

Oreli diapasoon

Oreli diapasooniks nimetatakse oreli manuaalide ja oreli pedaali, seega klaviatuuride ulatust, ja see võib olla väga erinev. Kõik sõltub ajastust, millal orel on ehitatud, ja stiilist ehk millist muusikat on kõige sobivam ühel või teisel orelil esitada. Vanade orelite diapasoon polnud kaugeltki selline, nagu oleme tänapäeval harjunud. Näiteks on säilinud ühe vana Halberstadti Toomkiriku oreli (1361) kirjeldus ehk dispositsioon, mille pani kirja Michael Praetorius oma leksikonis "Syntagma musicum": ülemine manuaal ja keskmine manuaal H-a¹, alumine manuaal H-c¹ ja pedaal H-h⁰. Prantsuse, Hispaania ja Itaalia 17.-18. sajandi orelitel oli veel pedaal näiteks mõnede üksikute basside mängimiseks. Samuti võisid manuaalid olla erineva diapasooniga. Saksa orelitel oli alates 18. sajandist levinud diapasoon manuaalides C-f³ ja pedaalis C-d¹, nii oli ka 19. sajandi Friedrich Ladegasti orelitel. Hiljem manuaalide ja pedaali diapasooni suurendati. Näiteks Tallinna Toomkirikus oli Friedrich Ladegasti 1878. aastal ehitatud orelis algul manuaalides C-f³ ja pedaalis C-d¹. Hiljem, kui Sauer suurendas seda orelit, oli manuaalide diapasoon juba C-a³ ja pedaalis C-f¹. See sõltus ka muusikastiilist, milles 19. sajandil kirjutama hakati. Orelite ja orelimuusika õitseaeg oli 17.-18. sajandil, siis muutusid orelid suurteks instrumentideks. Orel oli linna ja kiriku uhkuseks.

Tuntumad orelimuusika autorid:

Eri maades on tekkinud oma orelikoolkonnad nii muusikas kui ka oreliehituses, näiteks Saksa, Prantsuse ja Hispaania koolkond.

Oreli klahvide, pedaalide ja vilede tööpõhimõte Saint-Sulpice'i kirikus Pariisis

Saksa koolkond

Gottfried Silbermanni orel, ehitatud (1711–1714). Freibergi toomkirik, Saksamaa.

Saksamaal olid orelid 18. sajandil enamasti suured, rikkalikult kaunistatud prospektidega. Paljud pillid olid (mõned on ka tänapäeval säilinud algupärasel kujul) 4. manuaaliga ja iga manuaal on omamoodi orel, sest iga manuaal on baroksel orelil varustatud rikkaliku registrivalikuga ja manuaalide vahel oli kontrast. Registratsiooni reegliks oli kasutada erinevaid registreid, näiteks Principal 8`, Rohrflöte 4`, Octave 2`, Mixtur 4fach. Ühesõnaga, erinevad registrid erineva jalgade arvuga. Hiljem, saksa romantismi ajal 19. sajandil hakkasid oreliehituses domineerima 8` ja 4` registrid. Vähenes ülemhelide osakaal ehk 1`, 2`, 2 2/3` Mixturi registrid muutusid tugevamateks. Manuaalidel oli siis tähtis mitte kontrastsus, vaid tugevusastmed. Orel muutus terrassoreliks, s.t on põhimanuaal, kus on tugevamad põhiregistrid: Principalid, flöödid, tugevad Mixturid, ja näiteks teine manuaal oli vaiksemate registritega. Kõik sõltus sellest, kui suur on orel ja mitu manuaali sel on. Hakati ehitama Swellwerk (SW) ehk register oreliviledega, mis asuvad paisukapis, seega sai võimalikuks teha orelil crescendo orelil asuva swelleri pedaali või rulli abil. Kõik see kajastub ka orelimuusikas. Barokiajal oli saksa orelimuusikas oluline kontrastsus registratsioonis. Kasutati erinevaid registreid, näiteks 8`,4`,2`, ning see kajastus oreliehituses.

Tuntud 17.-18. sajandi oreliehitajad olid Arp Schnitger (1648–1719) ja Gottfried Silbermann (1683–1753). Orelimuusikas on tuntud selline stiil, nagu Stylus Fantasticus, mis on pärit Põhja-Saksamaalt. Selles stiilis kirjutatud oreliteosed on efektsed ja huvitavad ning selle eredad esindajad olid Matthias Weckmann (1616–1674), Johann Adam Reincken (1643–1722), Nicolaus Bruhns (1665–1697), Dietrich Buxtehude (1637–1707) ja Vincent Lübeck (1654–1740).

Johann Sebastian Bach võttis oma loomingus neilt hiljem palju üle ning arendas seda edasi. Lõpuks oli Johann Sebastian Bachi orelilooming (ja mitte ainult) oma ajastust niivõrd ees, et arvati, et see ei sobi kirikus mängimiseks.

19. sajandil saksa heliloojad, kes kirjutasid orelile: Felix Mendelssohn, Robert Schumann, Gustav Merkel, Julius Reubke, Josef Rheinberger.

Felix Mendelssohn võttis romantismiajal 19. sajandil oma prelüüdides ja fuugades, samuti 6. orelisonaadis palju Bachilt üle, kuid siis olid orelimuusikas juba muud printsiibid, mis kajastusid Bachi hilisemas Leipzigi perioodi loomingus; see hõlmas mitme sarnase registri kasutamist, näiteks mitut 8`,4`,2` jne koos. Samuti kirjutas koraaliprelüüde, prelüüde ja fuugasid orelile Johannes Brahms. Ferenc Liszt kirjutas oma teoste transkriptsioone orelile. Tuntud on tema prelüüd ja fuuga B-A-C-H, ehk fuuga teemal nootide kombinatsiooniga b,a,c,h, mis meenutab nime "Bach". Liszt oli omapärane helilooja selles mõttes, et ühelt poolt propageeris ta Ungari rahvuslikku muusikat, samas aga töötas mõnda aega ka Itaalias ja Saksamaal.

Tuntud saksa oreliehitajad

Prantsuse ja Hispaania koolkond

Prantsusmaa orelid

Prantsusmaa orelitel oli ja on ka praegu suur ülekaal keelregistritel, mis on prantsuse ja ka hispaania orelite omapära. Keelregistrid ehk trompet, oboe, klarnet, posaune. Manuaalide nimetused: Grand Orgue (Peavärk), Positif, Echo (kaja), Recit – siin on tavaliselt sooloregistrid ja muidugi Pedale (pedaal).

Prantsusmaal teenisid organistid nii kirikutes kui ka kuninga juures. Populaarsed olid süidid orelile, kusjuures huvitav on märkida, et kui näiteks duo oli soolohäälele, siis erinevalt sakslastest kirjutasid prantslased pealkirjas, millisele registrile soolo on, näiteks "Recit de Cornet" (Korneti soolo), "Plein jeu" (Täisorel) ehk orelimäng fortes, kasutades kogu oreli registreid, või "Flutes" (Flöödid).

Tuntud on Louis-Nicolas Clérambault (1676–1749), kes kirjutas kaks orelisüiti ning veel kantaate ja motette. Veel mõned 17.–18. sajandi prantsuse organistid ja heliloojad: Nicolas Gigault (1624–1707), Antoin Lebegue (1620–1702), Louis Marchand (1669–1706) ja kuulus François Couperin (le Grand – suur; 1663–1733), Nicolas de Grigny (1672–1703), Jean-François Dandrieu (1682–1738), Louis-Claude Daquin (1694–1722).

17.–18. sajandi prantsuse orelimuusikale on iseloomulik melismide ehk kaunistuste rohkus. See on iseloomulik ka kogu barokkmuusikale, kuid eriti iseloomulik on see prantsuse barokkmuusikale.

19. sajandil olid tuntud helilooja Cèsar Franck (1822–1890) – ta oli Pariisi Konservatooriumi professor – ning Leon Boëlmann (1862–1897), Alexandre Guilmant (1837–1911) ja Charles-Marie Widor (1844–1937), Louis Vierne (1870–1937).

Charles-Marie Widor (1844–1937). Toccata op.42 №1, 5. sümfoonia orelile autori esituses, aprill 1932. St. Sulpice'i kirik Pariisis. Aristide Cavaillè-Colli orelil.

Oreliehitajaist peab märkima Clicquot' dünastiat: Robert Clicquot'd, tema poegi Jean Baptiste ja Louis-Alexandre Cliquot'd. Louis-Alexandre Clicquot poeg oli Franςois-Henri Clicquot, kelle poeg Claude Franςois Clicquot oli samuti oreliehitaja, seega kokku neli põlvkonda oreliehitajaid. Clicquot' oreliehitajate dünastia ehitas oreleid Prantsusmaal 17.-18. sajandil. 19. sajandil oli tuntud Aristide Cavaillè-Coll, kelle juures õppis Friedrich Ladegast.

Hispaania orelid

Ayerbe kirik.Orel horisontaalviledega. Hispaania

Hispaanias on orelitel samuti palju keelregistreid, mistõttu need sarnanevad prantsuse orelitega. Manuaalide nimetused on näiteks Orgue maior (peamanuaal), Cadrireta, Pedale.

Eriliseks teeb hispaania orelid horisontaalsete vilede olemasolu. See annab orelile eriliselt tugeva kõla, mis on suunatud otse kirikusse. Näiteks mõned Sevilla katedraali horisontaalviledega registrite nimetused: Trompeta real 8` (Kuninga trompet), Bajoncillo y Clarin 8`+4` 8-jalased ja 4-jalased viled, Trompeta imperiaal 32`- väga madala põriseva kõlaga trompet horisontaalviledega, Trompeta magna 16` (suur trompet), Trompeta de batalle 8` (lahingutrompet). Nagu näha, on need kõik keelregistrid ning annavad tugeva efekti.

Hispaania orelid, eriti barokiajastu säilinud pillid on tugeva põriseva kõlaga fortes. Muidugi on võimalik ka pianot mängida, kuid ka piano kõlab teisiti, kui oleme oreli puhul harjunud kuulma, sest ka vaiksed registrid on enamasti keelregistrid.

17.-18. sajandi hispaania orelimuusika eripära oli see, et kirjutati tientosid.

Hispaania 17.–18. sajandi tuntud organistid ja heliloojad: Pablo Bruna (1611–1679), Juan Jose Cabanilles (1644–1712), Miguel Lopez (1669–1723), Jose Elias (1675–1749). Nemad kirjutasid tientosid orelile.

Itaalia koolkond

Rooma San Giovanni Laterano Basiilika orel. Itaalia

Itaalias ehitati 16.–18. sajandil väikesi oreleid sageli ühe manuaaliga, pedaal kas puudus üldse või olid sellel ainult mõned bassinoodid (näiteks: C, D, E ja F). Sageli "musti" klahve pedaalis ei kasutatud. Pedaali kasutati pika bassi ehk orelipunkti mängimiseks. Selle põhjuseks oli need muusikastiilid, milles toona Itaalias kirjutati. Enamasti kirjutati kantsoone, Ricercare, tokaatasid. Muusikas domineerisid akordid ja passaažid. Kirjutati sellist muusikat, mida oli võimalik esitada niihästi klavessiinil kui ka orelil, seepärast polnud erilist vajadust oreli pedaali kasutada, nagu seda tehti näiteks Saksamaal. Loomulikult improviseeriti orelil palju, kuid seda tegid praktiliselt kõik organistid ka mujal. Itaalias olid organistid teenistuses nii kirikutes kui ka otse paavstide juures. Kuulus Itaalia organist ja helilooja oli Girolamo Frescobaldi (1583–1643), kes legendi järgi olevat mänginud Roomas 30 000 inimesele.

Itaalia organiste: Adrian Willaert (1480–1562), Cipriano da Rore (1516–1565), Andrea Gabrieli (1510–1586), Claudio Merulo (1533–1604). Need organistid ja heliloojad olid kuulsa Veneetsia Markuse katedraali organistid, mis oli Rooma kõrval 16.–18. sajandi muusikakeskus Itaalias. Tuntuim oli Girolamo Frescobaldi, kes töötas Roomas Püha Peetruse katedraalis paavsti juures.

Rooma ja Veneetsia olid tookordses Itaalias kunsti ja muusika keskused. Paavstid ja katoliku kirik toetasid rahaliselt muusika ja kujutava kunsti arengut, see oli üks vastureformatsiooni ilminguid. Kui näiteks Inglismaal, Madalmaades ja isegi Saksamaal püüti koos pühakute piltidega ka orel kirikust välja visata kui katoliiklik atribuut, siis Itaalias oli selles mõttes just vastupidi – kunsti areng oli renessansi- ja barokiajal tohutusuur. Muidugi jäi ka Saksamaal orel siiski kirikusse ja arenes hiljem, 18. sajandil suureks kirikupilliks, sest Martin Luther pidas muusikast väga lugu ega lubanud oma ajal kirikuid Saksamaal päris lagedaks teha.

Inglismaa koolkond

Inglismaal oli orelite olukord kaua väga tagasihoidlik. Puritaanlik liikumine tõrjus oreli hoopis kirikust välja.

Orelid oli väikesed pillid koduseks musitseerimiseks ja ilma pedaalita. Ka kirikutes olid orelid kaua ilma pedaalita, isegi Händel oli sunnitud mängima ilma pedaalita orelitel. Manuaalide nimetused: Great Organ, Choir Organ, Echo Organ. Manuaalid nimetati eraldi "oreliks" ehk Peamanuaal (Suur orel), Teine manuaal (Koori orel), Kaja (Echo).

17.-18. sajandi Inglismaa orelimuusika omapära oli see, et kirjutati palju voluntary'sid.

Inglismaa 18. sajandi organiste ja heliloojaid: Mathew Locke (1632–1677), John Blow (1649–1708) ja kuulus koos Johann Sebastian Bachiga; Georg Friedrich Händel (1685–1759), keda peetakse nii Saksamaa kui ka Inglismaa heliloojaks; Maurice Greene (helilooja) (1696–1755) ja William Boyce (1711–1779).

Orelite olukord Eestimaal

16.–17. sajandi orelid Eestimaal

Eestimaal oli 16. sajandil tähtis sündmus Martin Lutheri reformatsioon, mis tõi endaga kaasa kirikulaulude ja Piibli tõlkimise eesti keelde, samuti eestikeelse jumalateenistuse. Enne oli vaid ladinakeelne missa koos lihtrahvale arusaamatute ladinakeelsete gregoriaani koraalidega, mis asendusid luterliku kiriku 4-häälsete koraalidega. Samas tõi reformatsiooni tulek kaasa ka negatiivse ilmingu – katoliku kirikute rüüstamised, mille tagajärjel visati koos pühakute piltidega ka orelid kirikutest välja kui katoliiklik igand. Kirikute rüüstamised toimusid eriti ägedasti Tallinnas ja Tartus (1525) aastal, kuid varsti need rüüstamised koos orelite hävitamisega lõppesid. See asjaolu näitab, et vähemalt Tallinnas ja Tartus olid orelid juba keskajal. Oreliehitusele Eestimaal avaldasid 16. ja 17. sajandil suurt mõju Saksamaa ja Rootsi, kus oli juba eelnevalt kõrge orelikultuur. Ka nende maade oreliehitajaid ja organiste oli tulnud Eestisse töötama. 16. ja 17. sajandi oreliehitajaid:

Bartold Fehoff (Fiehoff) ehitas Tartu Jaani kirikule väikese positiivoreli (1585) ja Tallinna Oleviste kirikule oreli (1588).
Johannes Paul tuli Eestimaale Riiast (1614) aastal. Hooldas oreleid Tallinnas, Riias, Jelgavas ja Kuldigas.
Meinecke tuli Gdańskist Eestimaale ja tegutses Tallinnas (1648–1678). Tema ehitas oreleid Tartu Jaani ja Tallinna Niguliste kirikutele.
Georg Schmidt tegutses Tallinnas 17. sajandi lõpul.
Andreas Bruse, Rootsist pärit oreliehitaja tegutses Tallinnas 17. sajandi keskel. Tema ehitas oreli Tallinna Püha Vaimu kirikule.

18. sajandi orelid Eestimaal

Pärast Põhjasõda, 18. sajandi alguses, oli Eestimaa kurnatud, kirikud ja orelid kas hävitatud või rüüstatud. Ei olnud ühtegi oreliehitajat ega organistegi pea üldse.

Gottfried Kloos Danzigist kutsuti Eestisse (1720). aastal ehitama uut orelit Tallinna Oleviste kirikule.
Heinrich Andreas Contius remontis Tallinna Niguliste kiriku oreli.
Johann Andreas Stein hakkas tegutsema Pärnus.
Johann Thal oli köster Kambjas ja tegi oma esimese oreli Kambja kirikule (1772). Ta oli oreliehituse alal iseõppija.

19.–20. sajandi Eestimaa orelid

Valga Jaani kiriku orel. Friedrich Ladegast (1867)

19. sajandil pääses Eestis nagu mujalgi Euroopa muusikas mõjule romantism, mis kajastus ka oreliehituses. Oreliehitajaist tuleks märkida Carl August Tantoni, kelle pillid on säilinud Lihulas ja Kullamaal.

Ernst Carl Kessler (1808–1863) töötas Tartus 19. sajandi keskel, ta ehitas elu jooksul umbes 120 orelit. Need olid enamasti väikesed 5–8 registriga pillid, mis olid ehitatud kirikute ja koolimajade jaoks, aga ka koduorelid. Suurimad tema ehitatuist olid Otepää kiriku 12 registriga orel, Halliste orel 14 ja Tartu Ülikooli kiriku orel koguni 28 registriga^[1]. Säilinud orelid on Alaskas Sitkas, Nõmme Rahu kirikus, Karksi Peetri kirikus, Otepää kirikus ja Taagepera Jaani kirikus. Kessler ehitas väikesi, kuid kvaliteetseid oreleid.
Gustav Normann töötas Tallinnas. Tema tuntud orelid on Tallinna Püha Vaimu kirikus (1847) ja Tallinna Jaani kirikus (1869).
Wilhelm Müllverstedt (1834–1904) tegutses Tartus. Mõned tema orelid: Tartu Peetri kirikus, Häädemeeste Miikaeli kirikus, Rõngu Mihkli kirikus, Põlva Maarja kirikus.
Gustav Terkmann töötas Tallinnas, tema orelid on Järva-Madisel, Kirbla Püha Nikolause kirikus ja Loksa Maarja kirikus.
August Terkmann (1885–1940) oli Gustav Terkmanni poeg, tema tuntud orel on Tallinna Jaani kirikus IV/51 (1913) ning tema suurim orel asub Tallinna Pühavaimu kirikus IV/66+2 (1927/1929).
Vennad Kriisad – Juhan, Jakob ja Tannil – hakkasid oreleid ehitama 1880ndail. Kriisad, kes olid küll iseõppijad, ehitasid oreleid paljudele Eesti kirikutele. Esimene vendade Kriisade orel oli valmistatud Pressi algkoolile. Nad ehitasid oreleid Võrumaal. Võru Katariina kiriku orel on vendade Kriisade ehitatud (1910). Tannili pojad Eduard, Harry ja Rudolf olid samuti oreliehitajad. Ka Hardo Kriisa on praegu oreliehitaja.

Jõukamad kogudused tellisid oreleid kallimatelt Saksamaa oreliehitajatelt, nagu Friedrich Ladegast, Eberhard Friedrich Walcker, Wilhelm Sauer ja Guido Knauff. Eesti suurima, 81 registriga Tallinna Kaarli kiriku oreli ehitas firma E. F. Walcker & Cie (1923). Wilhelm Sauer suurendas Tallinna Toomkiriku orelit (1913), algselt oli see orel Friedrich Ladegasti ehitatud. Tänapäeval on Eestis algupärasel kujul säilinud Ladegasti orel Valga Jaani kirikus.

Orel tänapäeval

Tänapäeval on levinud elektriorelid ja/või süntesaatorid, mille heli tekitatakse elektrooniliste vahenditega. Ehitatakse ka mehaanilisi oreleid või mingit stiili järgivaid oreleid, näiteks uusbarokses stiilis. Samuti ehitatakse kuulsate meistrite vanade orelite koopiaid, näiteks:

Soomes Kotka kirikus orelikoopia Saksamaalt Freibergi katedraali Gottfried Silbermanni orelist,
Janakkala Püha Laurentsiuse kirikus Saksamaa Stade linna Püha Cosmae kiriku Arp Schnitgeri orelist.

Need vanade orelite koopiad on valmistanud Martti Porthani Oy oreliehitus. Oreleid ja nende detaile valmistatakse vabrikutes ja orelitöökodades, alates väikestest koduorelitest kuni suurte pillideni kirikutesse või kontserdisaalidesse. Restaureeritakse vanu oreleid ja püütakse neid säilitada järeltulevatele põlvedele. Vanadest algupärasel kujul säilinud orelitest peetakse viimasel ajal lugu eriti seepärast, et need omal ajal on valmistatud meistrite poolt praktiliselt käsitsi ning neil on stiilne ja omapärane kõla. Seepärast valmistatakse vanade kuulsate meistrite orelite koopiaid, see on aeganõudev ja kallis töö, sest tuleb uurida meistri tööde omapära ja püüda valmistada tema tehtutega sarnane orel, mis on keeruline töö. Vabrikutes valmistatud orelid on tulnud konveierilt.

Vaata ka

Orelimuuseum Võrus

Oreliprospekt
Orelivile
Oreliregister
Manuaal
Oreli pedaal
Dispositsioon (muusika)
Portatiiv, keskaegne rihmaga kaelas kantav orel, süleorel.
Positiivorel ehk positiiv.
Elektriorel

Viited

↑ Ernst Carl Kessleri oreleil on laitmatu kõla, Sakala, 24. juuli 2004

Kirjandus

Lepnurm, Hugo. Oreli ja orelimuusika ajaloost. Kirjastus Muusika 1994.
Eesti Orelisõprade Ühing (Tallinn, 2007). XXI pilku orelile.

Märkused

Selle artikli kirjutamisel on kasutatud materjali raamatust Hugo Lepnurm. "Oreli ja orelimuusika ajaloost" Kirjastus Muusika 1994.

Infomartsioon Kotka ja Janakkala Püha Laurentsiuse kirikute orelite koopiatest Soomest pärineb plaatide kogumikust Urkurakentamo Martti Porthan Oy Producer Äänilevy Taito 2006 "This three CD collection of music played on organs built by Martti Porthan Organ Builders contains performances by the following Finnish top musicians"

Välislingid

Oreliehitus, orelivabrikuid

[1] Ernst Carl Kessleri oreleil on laitmatu kõla, Sakala, 24. juuli 2004

[1]