Põhjaeesti murded
Põhjaeesti murded on üks eesti keele murderühm või peamurre. Neist kujunes tänapäevane eesti keel.
Teiseks suuremaks eesti keele murderühmaks on lõunaeesti murded. Vahel eristatakse ka kirderanniku murderühma.
Klassifikatsioon ja nimetused
muudaKeeleteadlaste seas puudub ühtne seisukoht, milliseid murdeid põhjaeesti murrete hulka lugeda. Tavaliselt liigitatakse sinna kas ainult saarte, lääne-, kesk- ja idamurre (siis nimetatakse seda ka põhieesti või südaeesti murderühmaks) või lisaks eelnimetatutele ka kirderanniku murded: Alutaguse murre ja rannamurre (siis nimetatakse seda ka põhjaeesti peamurdeks).[1][2]
Kujunemine
muudaPõhjaeesti murded on kujunenud erinevate arvamuste kohaselt ühest kuni neljast vanast läänemeresoome hõimumurdest (ehk hõimukeelest). Lihtsaima mudeli kohaselt pärinevad kõik põhjaeesti murded kunagisest põhjaeesti hõimumurdest.[3] Uurijate seas on ses osas üksmeel siiski vaid saarte, lääne- ja keskmurde puhul. Idamurre kujunes Tiit-Rein Viitso[4] ja Huno Rätsepa[5] arvates välja hoopis põhjaeesti hõimumurde naaberharust, kust ühtlasi pärineb ka vadja keel. Viitso järgi tekkis idamurdega samasse harru kuuluvast teisest hõimumurdest kirdemurre (ehk Alutaguse murre). Rannikumurde (ehk rannamurde) juured on tema arvates veel kaugemas läänemeresoome murdeharus (koos soome keele murretega).[4][6] Huno Rätsep[5] ja Arnold Kask[7] paigutavad mõlemad kirderanniku murded südaeesti murretest erinevasse keeleharusse.
1. aastatuhande lõpuks pKr olid Huno Rätsepa arvates eelnimetatud hõimumurded välja kujunenud ja juba hakanud tekkima nende sisemine diferentseerumine, mis pani aluse hilisemate üksikute murrete kujunemisele.[8] Ka Petri Kallio arvates oli põhjaeesti hõimumurre juba varakult pigem murdekontiinum kui ühtne keel.[9] 2. aastatuhande esimesel poolel (eriti 14.–16. sajandil) toimus neis hõimumurretes rida ühiseid muutusi, mis lähendasid neid omavahel ja lõunaeesti hõimumurdega ning samal ajal eristasid ülejäänud läänemeresoome hõimumurretest, pannes nii aluse eesti keele tekkimisele. Senistest läänemeresoome hõimumurretest ja nende järglastest said eesti keele murded.[10] 14.–16. sajandit on peetud ka üksikute murrakute väljakujunemise ajaks. Seda soosis talupoegade sunnismaisuse ja liikumispiirangute kehtestamine.[11]
Põhjaeesti keskmurde baasil kujunes ja kujundati välja eesti kirjakeel.[2][12] Karl Pajusalu analüüsi kohaselt on tänapäeva kirjakeele ühisosa keskmurdega 59%, idamurdega 50%, läänemurdega 47%, kirderanniku murretega 46% ja saarte murdega 36%.[13]
Hääbumine
muudaPõhjaeesti murrete hääbumine algas 19. sajandi teisel poolel. Sel ajal tekkis eestlaste rahvusidentiteet, mis nõrgestas kohaliku eneseteadvusega seotud murdeid. Ajakirjanduse, raamatute ja kooli keeleks sai kirjakeel. Ühtlustumist soosis talupoegade vabama liikumise võimalus, eestlaste suurem sotsiaalne mobiilsus ja linnastumine. Teadlik kirjakeele korraldus vähendas normikeele murdelist varieerumist ning tõi kirjakeelde uusi vorme ja keelendeid. Alates 1920. aastate teisest poolest muutus avalik elu (sh avalikud ja ajakirjandustekstid) tugevalt normikeelseks, hakati redigeerima kirjandusteoseid. 1930. aastatest alates alustati otsest murretevastast võitlust, mis hoogustus Stalini ajal ja tipnes 1960. aastatel. Nende tegurite mõjul murded 20. sajandi jooksul valdavalt kadusid.[14]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Tiit Hennoste (toimetaja), Ellen Niit, Karl Pajusalu, Peeter Päll ja Jüri Viikberg (2018), lk 52–55. Eesti murded ja kohanimed. 3., kohendatud ja täiendatud trükk. Tartu: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts
- ↑ 2,0 2,1 Eesti entsüklopeedia veebis [1] (vaadatud 12.12.2012)
- ↑ Hennoste 2018, lk 67
- ↑ 4,0 4,1 Tiit-Rein Viitso (1985), lk 401. Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned. Keel ja Kirjandus XXVIII, 7
- ↑ 5,0 5,1 Huno Rätsep (2002), lk 12–14. Eesti keele tekkimise lugu. Sõnaloo raamat. Tartu 2002, lk 9–26. Algselt avaldatud: Akadeemia 1989, nr 7, lk 1503–1524
- ↑ Hennoste 2018, lk 57–59
- ↑ Hennoste 2018, lk 52–53
- ↑ Rätsep 2002, lk 14–15
- ↑ Petri Kallio (2014), lk 155. The Diversification of Proto-Finnic. Kogumikus: Joonas Ahola ja Frog (toimetajad), "Fibula, Fabula, Fact: The Viking Age in Finland", lk 155–168. Studia Fennica Historica 18. Helsinki
- ↑ Rätsep 2002, lk 15–26
- ↑ Hennoste 2018, lk 68–69
- ↑ Karl Pajusalu (2014), lk 122. Kas on mitu eesti keelt? Kogumikus: Tiit Hennoste (toimetaja). Rahvusvahelised rahvusteadused, Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus
- ↑ Hennoste 2018, lk 123–124
- ↑ Hennoste 2018, lk 75–76