Paternalism
See artikkel vajab toimetamist. |
Paternalism on konservatiivne (minevikust kinnihoidmise tähenduses) poliitiline ideoloogia, mis põhjendab ühe inimese õigust piirata teise inimese tahtevabadust ja eneseteostuse õigust. Seejuures lähtutakse arusaamast, et põhiosa inimestest on rumalad, nad ei mõista põhjuse-tagajärje seoseid, ei suuda omavahel suhelda ja läbi rääkida nii, et leitaks üksmeel koordineeritult tegutsemiseks. [1]
Sõna paternalism on tuletatud vana-kreeka sõnast πά · τερ (isa), mitmuses pateres ning see märgib domineerivat õigust kehtestada reeglid ja nõuda teistelt inimestelt alistumist nende eestkostele. Paternalism lähtub vaikimisi eeldusest, et inimene ei suuda ise mõista mis on talle hea ning seetõttu peavad targemad ja elukogenenumad inimesed neid juhendama ja ütlema, milline on õige käitumine. Paternalismi mõistet hakati poliitilises tähenduses kasutama industriaalse revolutsiooni ja palgatöö levimise käigus ettevõtjate poolt, kes leidsid et neile on kasulikum kui nad teostavad järelevalvet oma tööliste isikliku elu üle ja edendavad nende tervislikku eluolu ja pakuvad meelelahutust. [2]
Paternalistliku hoolekande kohustus on vanematel oma alaealiste last suhtes, samuti võidakse selline kohustus määrata vaimse puudega inimeste suhtes ning lastele vanemate suhtes, kui nad enesega enam ise toime ei tule. Eesti Põhiseaduse § 27 sätestab, et: Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.
Paternalistlik eesthooldus on iseloomulik elitaristlikule klassiühiskonnale, milles inimese positsioon määratakse sünnipäraga. Ennastkahjustavaks käitumiseks loetakse laiskust, ülalpeetava mentaliteeti, ebatervislikke eluviise, uimastavate ja sõltuvust põhjustavate ainete tarbimist, kuid ka liigset haritust ja sellest tulenevaid nõudeid, mida ühiskond ei suuda rahuldada. Ühiskondlikku huvi kahjustavaks tegevuseks loetakse ka enesetappu, samas kui riigi eest massilist suremist lahinguväljal peetakse avaliku huvi teenimiseks. Paternalistlikku valitsusmudelit põhjendatakse üldjuhul inimeste vajaduste rahuldamisega, sest vaid nii on võimalik tagada süüdimatute toimetulek ja riigi jätkusuutlikkus. Paternalistliku maailmavaadet (s.t alistumist jumaliku valitseja tahtele) on õigustanud mitmed religioonid s.h judaism (seaduseusk), ortodoksne- ja katoliiklik kristlus. [3]
Paternalistlik suhe on ka territoriaalriigis valitsusvõimu kandvate ametnike ja selle kodanike vahel. Sotsiaalriigis lasub ametnikel vastutus inimeste toimetuleku eest, kuid viimastel on taas kohustus alistuda meetmetele (näiteks kohustus õppida, tasuda sotsiaalkindlustusmakse, autos turvavöö kasutamine jms), mida valitsus rakendab korra hoidmiseks avalikus ruumis ja toimtulekuks vajalike vahendite kogumiseks. Paternalistlik suhe valitseb orja ja orjapidaja, tööandja ja töövõtja, arsti ja patsiendi, õpetaja ja õpilase vahelises suhtluses, mille reeglid on määratud tavade või õigusaktidega. Olemuslikult tähendab paternalism täiskasvanud inimeste kohtlemist lapsena, kellel pole õigust ise otsustada selle üle, mis on talle hea. [4]
Riiklikul tasandil teostatakse paternalismi majanduslikult fiskaalpoliitiliste meetmetega (aktsiisimaksud halbadele asjadele ning riigieelarvelised kulutused headele tegudele), õiguskorra kehtestamisega (õigusriigi seadused või jumala viha ja põrgupiinadega hirmutamine) ning vägivalla rakendamisega (riiklik terror). Inimeste eneseteostuse vabadust tunnustavad ühiskonnad põhinevad moraalsel paternalismil, s.t inimeste enesekontrolli põhimõttel: ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat. [5]
Paternalistliku võimu teostajaks võib olla patriarh ’pereisa, perekonnapea’, kogukonna vanem või hingekarjane, ettevõtte juht või riigi valitseja. Kui võimu teostab naine, siis nimetataks sellist ühiskonda matriarhaalseks. Paternalismi tunnuseks on vastuvaidlematu allumise nõude esitamine. Paternalism saavutab domineeriva rolli, kui inimesed loobuvad iseseisvast mõtlemisest ning hakkavad pimesi järgima oma juhte. Vastutasuna võtab valitsusvõimu teostaja endale vastutuse tagada nende inimeste igapäevane toimetulek ja rahulik elukeskkond.
Teoreetiline käsitlus
muudaPlaton (428-348 eKr), Vana-Kreeka filosoof käsitles oma teostes korduvalt isa-poja suhet, hoolekande ja eestkoste küsimusi.
John Stuart Mill (1806-1873) briti filosoof, politoloog ja riigimees esindas liberaalset maailmavaadet ja leidis, et inimesed teavad ise paremini kui valitseja, mis on neile hea. Samas leidis ta, et mitte kõik inimesed pole saavutanud vaba tahte rakendamiseks vajalikku arengutaset, mistõttu nad vajavad eestkostet ja juhendamist. Seetõttu eristas ta tugevat ja pehmet paternalismi, tuues näiteks lagunenud silla juhtumi. Kui inimene ei saa keelest aru kuid tahab ületada seda silda, siis kõva paternalismi õpetuse järgi on valitsusvõimu teostajal õigus teda füüsiliselt ja kõigil muudel viisidel takistada (näiteks keelates suitsiidi ja eutanaasia). [6] Pehme paternalismi järgi peame teda informeerima (näiteks visuaalselt) varitsevast ohust, kuid jätma talle õiguse riskida ja minna sillale. Oma raamatus „Liberty“ väidab ta:
Ainus eesmärk, mille nimel võimukandja saab kodaniku vaba tahet ignoreerida ja sunnivõimu rakendada, on teistele kahju tekitamise vältimine. Inimese vaba tahte ignoreerimine põhjendusega, et see teeb talle füüsiliselt või moraalselt head, ei ole õigustatud. Inimest ei saa õiguslikult sundida tegema või taluma midagi sellepärast, et see teeb ta teiste arvates õnnelikumaks või et see on teiste arvates mõistlik või õige. [7]
Joel Feinberg (1926-2004), ameerika filosoof eristas pehmet ja ranget paternalismi. Kui pehme paternalism panustab teadmistele ning jätab inimesele iseotsustamise õiguse, siis range paternalism teeb ühiskondliku kahju vältimiseks panuse sunnimeetmetele. [8]
Gerald Dworkin (s 1937), ameerika moraali- ja õigusfilosoof pakkus välja meetodi, kuidas neutraalselt määrata paternalistlikku suhte olemasolu:[1] Kirjeldan olukordi, milles X käitub paternalistlikult Y suhtes toimides viisil Z:
- Z või selle olemasolu piirab Y eneseteostuse vabadust või vaba tahte rakendamist;
- X toimib viisil Z ilma Y nõusolekuta;
- X teeb Z vaid seetõttu, et see parandab Y heaolu või rahuldab mingil moel Y vajadusi. [9]
Thomas Pogge (s 1953), saksa filosoof püüdis defineerida paternalismi tunnuseid:
- Tegevus peaks parandama inimeste toimetulekut ja kindlustama inimese füüsiliste ja vaimsete põhivajaduste rahuldamise;
- Alistamise kriteeriumid peaksid olema minimaalselt pealesuruvad;
- Sätestatud nõuded ei või olla ammendavad, vaid neid peab saama muuta vastavalt muutuvatele ühiskondlikele suhetele;
- Sisseviidavate täiendavate õigusemõistmise kriteeriumite puhul tuleb nõuda täiendavaid kaalutlusi.[10]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Dworkin, Gerald. Paternalism. The Stanford Encyclopedia of Philosophy. Summer 2010 Edition, Edward N. Zalta (ed.)
- ↑ Daniel Pinson, Chantenay : l'indépendance confisquée d' une ville ouvrière, Arts, cultures, loisirs ACL, 1982, ISBN 2-86723-000-4. lk 326.
- ↑ Shiffrin, Seana. 2000. Paternalism, Unconscionability Doctrine, and Accommodation. Philosophy and Public Affairs 29(3): lk 205-250.
- ↑ Feinberg, Joel. 1986. Harm to Self. Oxford: Oxford University Press. lk. 4
- ↑ Tammert, Paul (2018). Millist riiki. Tallinn: Aimwell. Lk 70-72. ISBN 978-9949-7312-0-6 (epub). [1]
- ↑ Dworkin, Frey and Bok, Euthanasia and Physician-assisted Suicide: For and Against, Cambridge University Press, 1998.
- ↑ Mill, John Stuart. On Liberty. Penguin Classics, 2006. lk 14
- ↑ Feinberg, Joel. The Moral Limits of the Criminal Law: Harmless Wrongdoing. New York: Oxford University Press, 1988, lk. 319.
- ↑ Dworkin, Gerald. Paternalism, The Monist, 1972
- ↑ Pogge, Thomas (2008). World poverty and human rights (2nd ed.). Cambridge: Polity. ISBN 978-0-7456-4143-0. Retrieved 9 March 2015. [2]
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "dworkin" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "shiffrin" ei kasutata eelnevas tekstis.
<references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "feinberg" ei kasutata eelnevas tekstis.