Peerg
Peerg, tuntud ka kui pird või piird (lõunaeesti murdes) ning piirg (saarte murdes ja läänemurdes), on pikk õhuke puulaast (männi- või kasepuidust), mida kasutati tulehakatuseks ja ajalooliselt ruumi valgustamiseks.
Ajaloost
muudaPeeruvalgustus oli Põhja-Euroopas tuntud juba esiajal. Kindlad andmed selle kohta pärinevad 11.-12. sajandi Soome ja Novgorodi aladelt. Peerge kasutati Eestis igapäevase valgustusvahendina 19. sajandi keskpaigani, mil neid asendas petrooleumilamp. Saartel taandusid peerud küünalde ja rasvalampide ees veelgi varem[1].
Kirjeldus
muudaPeerge kisti kiiniga pisut üle meetri pikkustest hästi kuivatatud lõmmudest (lõhutud pakkudest) ning hoiti kimpudesse seotult rehetoas parsil või ahju juures peeruõrtel. Valgustamiseks asetati peerg tavaliselt rauast pilakusse, kaugemate toanurkade valgustamiseks kinnitati see aga pilakujala külge. Kui oli vaja minna teise ruumi, võeti peerg kätte või hammaste vahele[2].
Pilakus paiknevat peergu pidi aeg-ajalt nuuskama või niistama, s.o. söestunud osa ära murdma, misjärel see kukkus allpool olevasse veenõusse. Pilakutule eest kandsid hoolt vanemad lapsed või vanainimesed[1].
Üks kuiv männipird andis valgust umbes viis minutit, siis tuli süüdata uus.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (2. trükk). 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 200
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 139