Pukktuulik

Pukktuulik on tuulikutüüp, mis koosneb tuuliku jalast ja selle otsas asuvast täielikult ümber telje pööratavast tuulikukerest. Pukktuulikul on üks paar veskikive. Tuulik on jaotatud enamasti kaheks korruseks: ülemisel korrusel asetsevad liikuvad mehhanismid (veskikivid ja hammasrattad), esimesele korrusele suunatakse valmis jahu. Pukktuulikud on oma konstruktsioonilt ja sisseseadelt primitiivsemad tuulikud kui hiljem levima hakanud hollandi tüüpi tuulikud.

Pukktuulikud on Eesti aladel levinud eelkõige saartel ja Lääne-Eestis. Tänapäeval on pukktuulikuid säilinud enim Saaremaal ja Hiiumaal. Pukktuulikuid on võimalik vaadelda oma algses asukohas grupina paiknevana Saaremaal Anglas. Muuseumidesse ületoodud pukktuulikuid on võimalik näha Eesti Vabaõhumuuseumis ja Eesti Põllumajandusmuuseumis.

Pukktuuliku ehitus

Pukktuulik toetub kogu kere raskusega emapuule, mis on 30–50 cm jämedune puitpost. Emapuu on vanematel pukktuulikutel rammitud otsapidi maasse, uuematel algab see maapinnalt alusraamiga samalt kõrguselt. Pukktuulikutel on enamasti raud- või paekivist sideaineta laoga kivijalg, mille sees asuvad alusraami ja emapuu vahele kiilutud diagonaaltoed - titsid.

Tuulikukere põhilise raskuse võtab enda kanda emapuu otsa ümartapi abil kinnitatud söömer. Söömer kinnitub mõlemast otsast kere raamistikule ning söömri peal on kohe ülemise korruse põrand, mille peal asuvad veskikivid. Tuuliku nurgapostid ja paarid on kere jäigastamiseks omavahel seotud diagonaalidega. Tuuliku kere alla kinnituvad sõle või raudpoldi abil põlvepakud, mille otsad ulatuvad tahapoole kere alt välja. Põlvpakkude pealne on harilikult vormistatud piirdega ääristatud platvormina, mille ühest servast tuleb trepp maapinnalt platvormini. Põlvpakkude vahele on kiilutud vihmer (tuuliku saba), millest tuulik on võimalik tuulde pöörata.

Tuulikukere ja ka katus on kaetud laudadega. Katuselauad on valmistatud kuusest ning on veesoontega, seinalaudis on poolpunnlaudis. Tiivad on pukktuulikutel kaetud laudluukide või purjedega. Tuuliku tiib ei ole igas lõigus ühesuguse kaldenurgaga, vaid nurk tiiva erinevates lõikudes muutub, olles üldjuhul tiiva keskel suurim. Kõik neli tiiba on aga täpselt samasugused. Tiivad kinnituvad tiivavõllile igede vahendusel rangide ja raudpoltide abil.

Tiivavõll ulatub läbi tuulikukere ja kinnitub sabaga tuuliku tagumise seina ülemisele paarile. Tiivavõlli kael toetub esiseinal kaelakivile, mis on pealt kaarjas paekiviplokk. Tiivavõlli külge kinnitub suur ratas. Suure ratta ümber asetseb puidust pidur – pärss, mis võimaldab tuulikut jahvatamiselt maha pidurdada. Pärssi vajutatakse tuulikus sees oleva pärsikangi abil. Suur ratas annab tuule jõu edasi värklile, mis on ümar kodaratega hammasratas. Värkel on kinnitatud rauast võllile (harkpillile), mis ajab ringi pealmist veskikivi. Alumine kivi seisab jahvatamise ajal paigal. Kivide ümber on kivitõrs, mis suunab jahvatatud jahu põrandas asuva jahutoru kaudu esimesel korrusel asuvasse jahukirstu.

Vaata ka

hollandi tuulik

Välislingid

Pukktuulik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis