Rannaniit

Rannaniit (vanemas kirjanduses ka randniit) on mereäärne madal rohumaa, mis kõrgvee aegu võib jääda vee alla.

Vaade Matsalu lahele ning Haeska rannaniidule Haeska linnuvaatlustornist

Rannaniit Tapia de Casariegos Biskaia lahe ääres Hispaanias

Rannaniidud asuvad Eestis peamiselt Lääne-Eestis, kus rannikud on suhteliselt madalad ja lauged. Taimestik ja loomastik on niitudel mitmekesine, millest tuntuimad taimed on randaster ja pilliroog ning loomadest juttselg-kärnkonn. Rannaniitusid on talurahvas kasutanud peamiselt kariloomade karjatamiseks ja heinavalmistamiseks. Üldiselt ohustab tänapäeval rannaniitusid kinnikasvamine vähese hooldamise ja pinnases leiduvate väetiste tõttu.

Saulepi rannaniit

Eesti rannaniidud

Pikla rannaniit Luitemaa looduskaitsealal

Haeska rannaniit Matsalu rahvuspargis

Iseloomustus

Rannaniidud on sajandeid olnud põline loomade karjatamise koht, seda ala on nimetatud rannakarjamaaks või rannarohumaaks. Tegelikult on aga rannakarjamaa puhul tegemist rohumaaga, mida mitte kunagi ei ole niidetud vaid kariloomadega (näiteks lammaste või veistega) karjatatud. Need alad, mida aga oli võimalik niita ehk millelt oli ära koristatud suured kivid, kandsid nimetust rannaniit. Rannaniidud on populaarsed madala rannikuala puhul, mille tõttu sagedase kõrgvee tagajärjel on rannaniidu mullad sooldunud ja neid kasvavad antud tingimustele kohanenud taimeliigid. Rannaniidu taimestik on väga mitmekesine ja tänu headele kasvutingimustele lopsakas, mis oli ka põhjus, miks neid kasutati karjamaade või heinamaadena.

Veeseisu järgi on võimalik rannaniidud jagada kolmeks tasemeks. Madalaim tase on allpool keskmist veepiiri ning enam üleujutatud. Keskmine tase on ülalpool keskmist veepiiri, aga üleujutatav kõrgvee ajal. Kõrgeim tase on ülalpool kõrgveepiiri ehk moodustab rannalähedase niidu, kuhu merevesi ei ulatu, aga tuulega levivad sinna soolapritsmed.

Ranniku taimestik jaguneb vastavalt kõrgusele merepinnast ja merevee mõju tugevusele vöönditesse. Saliinne vööndis on taimestik merevee mõjupiirkonnas, suprasaliinsele vööndile mere mõju tavaliselt ei ulatu.

Karjatamine ja niitmine hoiavad niidu alad puudest ja põõsastest vabana hoida. Uuemal ajal on suurem nendest aladest üles küntud või kuivendatud, mis aga hävitab varasemad kooslused.

Asukoht

Rannaniidud on omased Lääne-Eesti mandriosale ja saartele, kus rannik on madal ning seetõttu üleujutatav. Eesti suuremad rannaniidud asuvad Matsalu lahe ümbruses. Seal on kokku rannaniite üle kolme tuhande hektari, millest suurim on 350 hektarit. Pärnu maakonnas on taastatud hulgaliselt kunagisi rannaniite. Peamised piirkonnad on Häädemeeste, Tõstamaa ja Varbla vallas.

Rannaniidud on peale Eesti populaarsed ka teistes Euroopa riikides ning Põhja-Ameerikas, kus rannik onsamuti suhteliselt madal ja lauge.

Taimestik

Rannaniidud on roht- ja heintaimedega kaetud lauged karjatatavad rannalõigud, mis on soolase merevee mõjualas. Erinevalt sisemaaniitudest iseloomustab rannaniitude taimkatet soolalembeste liikide rohkus. Tüüpilised rannaniidu taimed on rannikas, rand-õisluht, rand-teeleht, tuderluga, soomusalss ja randaster. Samuti võib seal kasvada pilliroog, merihumur, rand-seahernes, liiv-vareskaer, rand-orashein, punane aruhein, hanijalg, pajuvaak, randristik, suur robirohi, harilik hiirehernes, soolikarohi, harilik nõiahammas, hobumadar, aasnelk ja kukesaba.

Omapärased kohad rannaniidu sees on soolakud (auruva mereveega alad), kus kasvavad kõrgemat soolsust eelistavad taimed, nagu soolarohi, rand-soodahein ja nadahein. Soolakute teket võib soodustada liigne kariloomade karjatamine. Peale selle esineb paljakssöödud rannaniitudel erosiooni. Kõrgvee ajal täituvad tekkinud madalad alad mereveega. Nõgudesse jäänud vee aurumise järel soolad kontsentreeruvad.

Eesti liigirikkamatelt rannaniitudelt võib leida ka mitut liiki käpalisi, nagu kahkjaspunane sõrmkäpp ja balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica). Lisaks käpalistele leidub kaitsealustest liikidest rannaniitudel niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus) ja emaputk (Angelica palustris).

Eesti käpaline

Puu- ja põõsarinne on rannaniitudel suhteliselt hõre. Tavaliselt paistavad silma üksikud harilikust kadakast ja kibuvitsast koosnevad põõsatukad. Kariloomad kasutavad neid peamiselt putukate tõrjumiseks või suvel varju leidmiseks.

Loomastik

Umbes kolmkümmend aastat tagasi oli üks tuntumaid rannaniidu elanikke kõre ehk juttselg-kärnkonn (Bufo calamita). Praeguseks on kõre säilinud vaid Lääne-Eesti ranniku ja saarte üksikutel aladel. Kudemiskohaks valib kõre meelsasti väikese riimveelisi lompe, mille soolsus on 3–4 promilli, seega ei talu kõre rannaniitude kuivendamist.

Selgrootutele loomadele on rannaniidud väärtuslikuks elupaigaks. Eesti aladel kirjeldatud endeemsetest putukatest on just rannaniitude ja teiste rannikuelupaikadega seotud saaremaa tondihobu (Aeschna osiliensis). Rannaniidud on ka kiilide ja lutikate poolest mitmekesised. Suurliblikatest elab rannaniidul tavalisi aga ka lokaalseid liike.

Linnustik

Rannaniidud pakuvad paljudele linnuliikidele pesitsus- ja puhkepaikasid. Paljud linnuliigid on muutunud haruldaseks kogu Läänemere rannikul. Näiteks balti risla säilimine on sattunud tõsiselt ohtu. Samuti on üha haruldasemaks muutuv mustsaba-vigle. Samal ajal on aga punajalg-tilder pesitsemise arvukus suhteliselt samal tasemel. Punajalg-tilder on ka ainuke kurvitsaline, kes pesitseb väiksematel rannaniitudel kui 4–5 hektarit.

Kõige populaarsemad on aga partlased (näiteks sinikaelpart) ja hanelised (hallhani). Part eelistab mitmekesisema struktuuriga maastiku, mis näitab, et madalaks söödud rannaniidul on ka kõrgeid rohumättaid. Hanelised soovivad pigem ühtlaselt madalaks söödud alasid.

Hooldamine

Rannaniitude hooldamine tähendab eeskätt karjatamist, vähemal määral ka niitmist.

Kariloomad

Rannaniitudel on praktiline karjatada loomi, kes ei vaja igapäevast tähelepanu ja järelevalvet, nagu lihaveised, hobused ja lambad. Siiski kõlbab rannakarjamaa ka piimakarjale, kui see asub lüpsilaudale piisavalt lähedal.

Nii veised kui ka hobused võivad minna madalasse vette toitu otsima, sellega piirates roo levikut veekogu äärtes. Samas on aga lambad üsna nõudlikud söödataimede osas. Kui aga taimed meeldivad, süüakse need ära päris maapinna lähedal jättes pügatud muru mulje.

Niitmine

Rannaniite on võimalik niita ainult sel perioodil kui seal ei pesitse linde ning maapind on piisavalt kuiv ja kannab põllutöömasinaid. Niitmist kasutatakse peamiselt rannaniitude taastamiseks ehk pilliroo leviku piiramiseks. Kuna kariloomad juba puitunud pilliroogu ei söö, siis on mõttekam see maha niita ja ära koristada, et järgmisel aastal seda ala kariloomadega karjatada.

Tähtsus

Rannaniidud on paljude tänapäeval haruldaseks jäänud taime- ja loomaliikide elupaikadeks, ranna- ja ka lamminiidud on olulised rändlindude peatus- ja toitumiskohad ning kurvitsaliste elupaigad. Rannaniitudel on olulised ka veesilmad, mis pakuvad toitumisvõimalusi kurvitsalistele ning kudemispaiku kõrele.

Rannaniidud on olnud väga pikka aega kasutusel talisööda varumiseks ja karjamaa eesmärgiga. Karjamaid kasutati tihti mitme talu poolt korraga, sest maid ei olnud kõigile piisavalt. Rannaniidud olid olulisel kohal talupidamise juures ehk annavad suurtel hulkadel loomasööta nii suveks kui talveks.

Rannaniitudele ladustunud adru ja muud toitainerikast materjali on vanasti kasutatud väetisena. Adru koguti hunnikutesse ja kevadel laotati põldudele. Tänapäeval aga jäetakse suured ardumassid rannaniidule, sest seda ei kasutata enam nii suurel hulgal väetisena.

Probleemid

Kinnikasvamine

Tänapäeva üheks suuremaks rannaniitude probleemiks on vähese hooldamise tagajärjel randade kinnikasvamine. Esmalt kaislate ja roog-aruheinaga, seejärel pillirooga. Karjatamise lõpetamisel võib rannaniidust pillirooväli saada lausa kümne aastaga.

1970. ja 1980. aastatel soodustas rannaniitude kinnikasvamist liigväetamine, millega kaasnes rannikumere suur toitainesisaldus. Samuti tekitab kogumata lagunev adru suures koguses toitainerikast pinnast kinnikasvamist soodustavatele lopsakatele taimedele. Karjatamise lõppedes hakkavad kasvama lepad, kadakad või pajud.

Mererandade kinnikasvamise tagajärjel kaovad mitmed avamaastike taime-, linnu- ja loomaliigid, kelle eluks on vaja piisaval hulgal päikesevalgust.

Ülekarjatamine

Liigse karjatamisega kaasneb olukord, kus osad linnuliigid, kes vajavad pesitsemiseks kõrgemaid rohumättaid, ei leia pesitsuskohtasid. Samuti ülekarjatamise tulemusel ilmneb isendite arvukuse vähenemine, sest paljud viljuvad taimed lihtsalt süüakse ära. Sellise olukorra vältimiseks tuleb ajutise lahendusena taimerühmad ülejäänud karjamaast eraldada juuli algusest oktoobrini.

Arendus

Tänapäevased tegevused, mis mõjutavad rannaniitude säilimist:

• teedeehitus,
• hoonestamine,
• põllustamine,
• kuivendamine,
• väetise liigne kasutamine.

Teedeehitus ja hoonestamine on tegevused, mille tagajärjel kahjustatakse rannaniite lokaalselt, sama on ka kuivendamise puhul. Väetamine on kõige suurema negatiivse mõjuga tegevus, mis kahjustab rannaniitude algupäraseid looma- ja taimeliike. Põllustamine ei ole tänapäeval aga enam kõige populaarsem, sest uute põllumassiivide järele vajadus puudub.