Vikipeedia

Reostus Läänemeres

Läänemeri on üks maailmas kõige tugevama inimmõju all olev meri.[1] Õrn Läänemere ökosüsteem sõltub mitte ainult looduslikest teguritest, vaid peab toime tulema ka mere valgala asustava inimkonnaga, kelle tegevused otseselt või kaudselt mõjutavad merd. Tuleb arvestada, et Läänemeri on poolsuletud aeglase veevahetusega meri ja selle taastumisvõime on seetõttu suhteliselt piiratud.[2]

Veeõitseng Läänemeres 2005. aasta suvel

Läänemere seisundit ohustavad kolm inimtegevuse tagajärjena tekkinud põhiprobleemi – eutrofeerumine, kalade ülepüük ja ohtlikud ained. Eelkõige nende kolme surveteguri tõttu pole siinsete mereelupaikade, kalade, mereimetajate ja lindude seisund endiselt hea. Viimastel aastatel on hakatud tegelema mereprügi ja veealuse müraga, ent nende probleemide tegelik ulatus ega mõju mereelustikule ei ole veel täpselt teada.[3]

Läänemere kaitse on olnud aktuaalne alates 20. sajandi algusest ning kasvanud majandustegevuse ja sellest põhjustatud surve tõttu merekeskkonnale pööratakse sellele järjest enam tähelepanu. Iga aastaga kasvab ka suurreostuse esinemise tõenäosus, kuna naftavedude kogumaht on aastate jooksul mitmekordistunud.[4] Tänapäeval veetakse Läänemere kaudu umbes 160 miljonit tonni naftat aastas.[4]

Laevaliikluse mõju

muuda

Läänemerel on väga tihe laevaliiklus: seal seilab korraga keskmiselt umbes kaks tuhat laeva, mille tagajärjena on Läänemere ökosüsteem häiritud. Veealune müra, õhu ja vee saastamine ning kasvuhoonegaaside eraldumine atmosfääri on ühed suurematest laevaliikluse mõjudest Läänemerele, mis mõjutavad nii vesikeskkonda kui ka seal elavaid organisme. Ka laevavärvid ja hooldusvahendid sisaldavad sageli keskkonnaohtlikke aineid.[5]

Kõige ohtlikumad on siiski laevaõnnetused, sest just siis pääseb naftat ja muid kahjulikke aineid merre väga suurel hulgal ning kuna tegemist on väikese suletud merealaga, kiirendab see näiteks merre sattunud nafta kandumist rannikualadele.[6]

Naftareostus Läänemeres

muuda

Võrreldes Läänemerd mõne teise merega, on naftakatastroofi tagajärjed sellel looduse seisukohalt palju raskemad. Seda põhjustab Läänemere madal soolsus, akvatooriumi väike mahutavus, põhjapoolne asend ja vähene veevahetumine. Kuna tegemist on väikese suletud merealaga, kiirendab see merre sattunud nafta kandumist rannikualadele. Põhjapoolne külmem kliima ja hapnikuvaene keskkond aeglustavad omakorda nafta biotervendust. Samuti raskendab naftakatastroofi likvideerimist talvine jääkate.[7] Kuna Soome lahe puhul on tegemist eriti madala, riimveelise ja liigendatud rannajoonega veekoguga, on see naftareostusele veel eriti tundlik.[8]

Naftareostuse nähtavaim tagajärg on mere pinnal triiviv nafta, mis randadele kandudes need reostab. Naftaga määrdumine või sellega kattumine on suur probleem kõikidele eluvormidele, kes elavad vees või rannajoone läheduses. Paks naftakord võib takistada taimede ainevahetust ja sel moel need lämmatada. Taimede hävimisega kaasneb loomade toitumisvõimaluste ning elukeskkonna ahenemine. Kõike kattev naftakiht on eluohtlik ka loomadele ja lindudele. Isegi mündisuurune naftaplekk võib vähendada linnu sulestiku soojapidavust sedavõrd, et lind külmub surnuks. Lisaks nõrgendab naftaga määrdunud sulestik lindude ujumis-, sukeldumis- ja lennuvõimet, mille tagajärjel lind võib nälga surra.[6]

Lühiajalisest mõjust hullem on reostuse pikaajaline toime. Enamasti on küsimus nafta mürgistes omadustes. Nafta mürgised koostisosad põhjustavad (taimedel ja loomadel) mürgistusi, haigusi, rakukahjustusi, arenguhäireid ja nendega kaasnevaid probleeme, mis (naftal on ka kantserogeenne ehk vähki tekitav toime, mille tagajärjed) võivad ilmneda pikema aja pärast või ka alles järgmistel põlvkondadel. Nafta võib põhjustada raskete tagajärgedega muutusi toiduahelates.[6]

Naftareostus muutus Läänemeres tõsiseks probleemiks 1970. aastate alguses, kui hakati tähendama merre kogunenud saasteainete silmnähtavat mõju merekeskkonnale. Näiteks hakati leidma juhtumeid, kus linnud tallasid pesades katki oma munad, sest reostunud toit oli munakoore hapraks muutnud, ning leiti, et osa viigerhüljestest oli keskkonnamürkide organismi akumuleerumise tõttu poegimisvõimetu.

2015. aastal avastati õhuseire käigus terve Läänemere ulatuses merepinnalt 200 leket, millest 82 puhul leidis kinnitust, et tegemist on õlilekkega. Nendest 80 olid väiksemad kui 1 m3 ning kahel juhul vastavalt 8,2 m3 ja 7,4 m3. Samas oli tegemist läbi aegade kõige väiksema avastatud õlilekete arvu ja kogusega.[9]

Eestis teostab piirivalve mereseiret lennuvaatlustega tuvastamaks võimaliku reostust. Lisaks kasutatakse kaasaegset radarsüsteemi, mis võimaldab jälgida mereliiklust ja seal toimuvat. Radarite abil pole küll praegu võimalik tuvastada reostust, kuid reostuse avastamisel on võimalik kontrollida, kes sellel perioodil sellest piirkonnast läbi on liikunud. Tänapäeval teostatakse järelevalvet kahel korral nädalas lennuseiret tehes.[7]

Mikroplast Läänemeres

muuda
 
Mikroplastkiud

Mikroplastid on väikesed, vähem kui viie millimeetri suurused plastosakesed.[10] Mikroplasti osakesed maailma ookeanides ja veekogudes kahjustavad ökosüsteemi ja lühendavad liikide eluiga, sealhulgas ka Läänemeres. Uuringud on näidanud, et mikroplastide hulk Läänemeres võib varieeruda suuresti, ulatudes kuni 10179 osakeseni kilogrammi kuiva sette kohta.[11]

Mikroplastide mõju mereelule on suur. Uuringud on näidanud, et mikroosakesed raskendavad  meres elavate liikide toitumist, sest vähendavad toitainete omastamist ning võivad põhjustada mürgitusi.[12] Ohtlike ainete esinemine merekeskkonnas mõjutab  bioloogilist mitmekesisust ning majandustegevusi, näiteks kalapüüki ja turismi, mis on paljudele Läänemere ümbruse kogukondadele olulised.

Mikroplastide triivimise ja sisalduse uurimine Läänemeres on tähtis nende mõju mõistmiseks ja leevendamiseks. Täpsete andmete abil suudavad teadlased ennustada mikroplastide liikumist ja tuvastada kriitilisi piirkondi, et oleks võimalik neid puhastada ja ennetusmeetmeid kasutada.[13] Teaduslik lähenemine pakub väärtuslikke teadmisi, mis võivad mõjutada poliitika kujundamist ja keskkonnajuhtimise strateegiaid, et kaitsta Läänemerd.

Ohtlikud ained

muuda

Radioktiivsed elemendid esinevad looduses iseenesest – peamiselt tulenevad need ainetest, millest Maa oli algselt loodud. Seega Läänemeri sisaldab loomu poolest radioaktiivseid elemente, kuid tuumaenergia kasutamine sõjalistel ja rahu eesmärkidel põhjustas inimtekkeliste radioaktiivsete elementide teket ja nende sattumist ka Läänemerre.[14] Näiteks Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla on üks Läänemerd ohustanud reostusallikatest ja seda saneeriti aastail 1998–2008, et vähendada selle ohtlikkust.[15]

Mereprügi probleemseima osa moodustab mitmesugune plastmass, sest selle lagunemine on väga aeglane ja lagunemise vahesaaduseks on mitut pidi ohtlik mikroplast. Plastmass moodustab ligi 70% Läänemere prügist.[16]

Väetised on taimetoitained, mis vette sattudes panevad need vohama vetikad ja teised veetaimed ning põhjustavad eutrofeerumist. Kui veetaimed ja vetikad surevad ja lagunema hakkavad, kaob veekogust hapnik ja veeloomad võivad surra hapnikuvaesuse tõttu.[17] Eutrofeerumine toimub, kui peamiselt inimtegevuse tulemusel tekkinud üleliigsed toitained, enamasti lämmastik või fosfor, satuvad veekogusse. Toitainete kõrge kontsentratsioon tekitab intensiivset vetikate õitsemist, mis võib olla mürgine. Selle ohtlikkus seisneb selles, et eutrofeerumine vähendab mere kasulikkust, vähendades bioloogilist mitmekesisust, rikkudes ranniku väljanägemist ning vähendades kalavarusid. Kõige enam on sellest mõjutatud Soome laht, Liivi laht ja Läänemere kõige sügavam keskosa. Eriti suures koguses satub toitaineid veekogudesse põldudele laotatud vedelast sõnnikust.[18]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Merekeskkonna kaitse envir.ee
  2. ↑ "Meri". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. aprill 2020.
  3. ↑ Läänemere kaitse envir.ee
  4. ↑ 4,0 4,1 Rist, D., (2015). Rannikult naftareostuse likvideerimise olulisus Muratse juhtumi näitel. 5–15.
  5. ↑ Moldova, Jana. "The impact of shipping on the Baltic Sea".
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Merereostustõrje käsiraamat. Lk 6-7.
  7. ↑ 7,0 7,1 Kaldma, A. (2007). Merereostustõrje käsiraamat. 5–11.
  8. ↑ MERIKOTKA (Meriturvallisuuden ja -liikenteen tutkimuskeskus Kotka Maritime Research Centre) OILRISK - Applications of ecological knowledge in managing oil spill risk kasutatud 06.11.2016.
  9. ↑ HELCOM (Helsinki Commission. Baltic Marine Environment Protection Commission) Annual report on Discharges observed during aerial surveillance in the Baltic Sea 2015 kasutatud 06.11.2016.
  10. ↑ US Department of Commerce, National Oceanic and Atmospheric Administration. "What are microplastics?". oceanservice.noaa.gov (Ameerika inglise). Vaadatud 25. märtsil 2024.
  11. ↑ Narloch, Izabela; Gackowska, Alicja; Wejnerowska, Grażyna (15. detsember 2022). "Microplastic in the Baltic Sea: A review of distribution processes, sources, analysis methods and regulatory policies". Environmental Pollution (Barking, Essex: 1987). 315: 120453. DOI:10.1016/j.envpol.2022.120453. ISSN 1873-6424. PMID 36272601.
  12. ↑ Sainio, Erika (12. august 2021). "Microplastic ingestion by small coastal fish in the northern Baltic Sea, Finland". www.sciencedirect.com. Vaadatud 25. märts 2024.
  13. ↑ Murawski, Jens; She, Jun; Frishfelds, Vilnis (2022). "Modeling drift and fate of microplastics in the Baltic Sea". Frontiers in Marine Science. 9. DOI:10.3389/fmars.2022.886295/full. ISSN 2296-7745.
  14. ↑ "Hazardous Substances".
  15. ↑ Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla on muudetud ohutuks Bioneer, 14. november 2008
  16. ↑ Lotman Aleksei. "Prügireostus Läänemeres".
  17. ↑ "Tööleht: Eutrofeerumine" (PDF).[alaline kõdulink]
  18. ↑ "Läänemere eutrofeerumisega võitlemine: tuleb võtta rohkem ja mõjusamaid meetmeid" (PDF).
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Reostus_Läänemeres&oldid=6615459"
  NODES
admin 1