Retaabel (prantsuskeelsest sõnast rétable < keskaja ladinakeelsest sõnast retrotabulum, sõnadest retro 'taga' ja tabulum 'tahvel'[1]), ka altariretaabel on alates 11. sajandist kasutusele tulnud altaripealmik ehk ehissein altarilaua tagumisel serval. Retaabel on kaunistatud maalingute ja nikerdustega ning see kujunes sajandite jooksul mitmeosaliseks ja -korruseliseks dekoratiivseks ehitiseks.

Pahkmikstiilis altariretaabel Königsbergist, 1676–1677. Illustratsioon raamatust "Geschichte der Bildhauerkunst in Ostpreußen"

Sõnavara

muuda

Eestikeelses kunstiajalookirjanduses on retaabliks nimetatud nii tiibaltarit kui ka barokset tiibadeta altaripealmikku[2]. See on küllalt sarnane saksakeelse sõna Altaraufsatz tähendusväljaga, mis on samuti märkinud igasugust altaripealmikku, mis seisab kas otse mensal või soklitaolisel predellal[3] (eesti keelde vahendatudki sõnaga "altaripäälmik"[4]). Igapäevases kõnekeeles nimetatakse retaablit ka lihtsalt altariks.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  NODES