Richard Strauss

Richard Strauss [r'ihhart štraoss või eestipäraselt r'ihhard strauss] (11. juuni 1864 München – 8. september 1949 Garmisch-Partenkirchen) oli saksa helilooja ja dirigent, kes kirjutas peamiselt hilisromantismiaegset muusikat. Teda tuntakse peamiselt sümfooniliste poeemide ja ooperite järgi.

Elulugu

Richard Strauss. Emil Orlik, 1916

Richard Straussi isa oli Franz Strauss, kes oli esimetsasarvemängija Müncheni Õukonnaorkestris. Ema Josephine pärines Müncheni ühest jõukamast perekonnast, õlletehase Pschorr omanikeperest. Richard sai noorpõlves isalt põhjaliku, kuid vanamoelise muusikahariduse. Oma esimesed palad pani Richard kirja kuueaastaselt ja kuni oma surmani tegeles ta pidevalt muusikaloominguga.

10-aastaselt kuulis Strauss Richard Wagneri oopereid "Lohengrin", "Tannhäuser" ja "Siegfried", ent isa keelas tal Wagneri muusikaloomingut õppida. Alles 16-aastaselt tohtis Richard tutvuda "Tristani ja Isolde" partituuriga. Isa arvates kuulus Wagneri muusika alamasse sorti ja hiljem väljendas Richard korduvalt oma kahetsust selle suhtumise üle.

1882. aastal astus Strauss Müncheni Ülikooli, õppides kunstiajalugu ja filosoofiat. Aasta hiljem siirdus ta Berliini. 1885 naasis ta Münchenisse, kus sai koha dirigendi assistendina. Aastatel 1898–1918 oli ta Berliini Riigiooperi peadirigent. See amet oli Saksa orkestrijuhtide jaoks kõrgeim positsioon. Hiljem töötas ta ka Viini Riigiooperi peadirigendina. Strauss reisis palju ning oli oodatud külalisdirigent.

Loomingus on näha Brahmsi, Liszti, Berliozi ja Wagneri mõjutusi.

Suurem osa tema noorpõlveloomingust on tänaseks unustatud. Esimesed olulised teosed on tema sümfoonilised poeemid. Need lähtuvad wagnerlikult hilisromantilisest helikeelest.

Maailmakuulsuse saavutas Strauss sümfoonilise poeemiga "Don Juan". Inspiratsiooni sai ta Austria luuletaja Nikolaus Lenau samanimelisest poeemist. Selles ülistatakse tugevat ja sõltumatut isiksust. Esiettekandel oli osa publikut vaimustunud, osa aga väga nördinud. Põhjus oli selles, et teos mõjus tol ajal harjumatult modernsena.

Straussi orkestratsioonioskus oli väga hea. Orkestripartiid on ülimalt virtuoossed, pillisoolosid kasutab ta meelsasti. Sageli lisab ta teostesse ka tavatuid pille, näiteks on ta kasutanud tuulemasinat.

10. septembril 1894 abiellus Strauss soprani Pauline Maria de Annaga. Naine oli tuntud oma võimuka ja impulsiivse loomu poolest, kuid abielu kujunes õnnelikuks. Kuni elu lõpuni ("Neli viimast laulu", 1948) eelistas Strauss oma loomingus sopranihäält kõigile teistele.

Teosed

Sümfoonilised poeemid

"Macbeth" (1888/90)
"Don Juan" (1888)
"Surm ja kirgastumine" ("Tod und Verklärung"; 1889)
"Till Eulenspiegel" ("Till Eulenspiegels lustige Streiche"; 1895)
"Nõnda kõneles Zarathustra" ("Also sprach Zarathustra"; 1896)
"Don Quijote" (1897)
"Kangelase elu" ("Ein Heldenleben"; 1898)
"Kodusümfoonia" ("Symphonia domestica"; 1903)
"Alpisümfoonia" ("Eine Alpensinfonie; 1915)

Ooperid

"Guntram" (1894)
"Feuersnot" (1901)
"Salome" (1905)
"Elektra" (1909)
"Roosikavaler" ("Der Rosenkavalier"; 1911)
"Ariadne Naxosel" ("Ariadne auf Naxos"; 1912/16)
"Varjuta naine" ("Die Frau ohne Schatten"; 1919)
"Intermezzo" (1924)
"Egiptuse Helena" ("Die ägyptische Helena"; 1933)
"Arabella" (1933)
"Vaikiv naine" ("Die schweigsame Frau"; 1935)
"Rahupäev" ("Friedenstag"; 1938)
"Daphne" (1938)
"Danae armastus" ("Die Liebe der Danae"; 1940, esiettekanne 1952)
"Capriccio" (1942)

Teisi teoseid

"Olympische Hymne" koorile ja orkestrile (1934)
"Metamorphosen" 23 keelpillile (1945)
"Neli viimast laulu" ("Vier letzte Lieder") (1948)
Süit 13 puhkpillile (1884)
Soololaulud häälele ja klaverile