Riigirüütlid

Vabad riigirüütlid (saksa: Reichsritter, ladina: Eques imperii) olid Saksa-Rooma riigi vabad aadlikud, kelle otsene ülemus oli keiser. Need olid keskaegse vaba-aadli (edelfrei) ja ministeriaalide jäänused. Mis eristas neid teistest rüütlitest, kes olid kõrgema isanda vasallid, oli asjaolu, et neile oli antud vahetult keisrile allumine ja sellisena olid nad enamiku teiste isikute või üksustega võrdsed, nagu keisririigi ilmalikud ja kiriklikud territoriaalvalitsejad (markkrahvid, hertsogid, vürstid, krahvid, peapiiskopid, piiskopid, abtid jne.) ja vabad riigilinnad, mis ka vahetult keisrile allusid. Kuid erinevalt kõigist neist ei omanud riigirüütlid keisririigi seisuste (Stände) staatust ja seetõttu ei olnud nad üksikult või kollektiivselt riigipäevas esindatud. Nad kaldusid määratlema oma kohustusi keisririigi ees seoses feodaliseeritud kohustustega keisri ees, sealhulgas isiklik teenindamine ja rangelt vabatahtlikud rahalised annetused, mida maksti keisrile endale.

Sellel 1721. aasta trükisel on esindatud 15 rüütlikantonit, Johann Stephan Burgermeister

Gravüür, mis kujutab riigirüütleid, 1710

Et kaitsta oma õigusi ja vältida vasallistumist võimsamatele aadlikele, organiseerisid nad end 15. sajandi lõpul kolmeks liiduks (Partheien) ja 1577. aastal üheks organiks, ning võitlesid tunnustuse võitmise nimel. See staatus, mis kuulus ainult keisrile endale, mitte võimsama aadliku kaudu, tähendas, et riigirüütlid olid "vahetud alluvad" (nende truudust ei vahendanud teine isand). Sellisena kasutasid riigirüütlid oma territooriumil piiratud suveräänsust.

Riigi rüütelkond oli piirkondlik nähtus, mis piirdus Edela- ja Lõuna-Kesk-Saksamaa – Švaabimaa, Frangimaa ja Kesk-Reini ala – piirkondadega, mis olid poliitiliselt väga killustatud ja kus võimsad riigid ei saanud areneda. Põhja- ja Kirde-Saksamaal, aga ka Baieris ja Austria ertshertsogkonnas, ei suutnud kohalikud aadlikud, seistes silmitsi suuremate riikide ja tugevamate valitsejatega, oma iseseisvust arendada ja säilitada. Nad moodustasid territoriaalse aadli.

Vestfaali rahuga tunnustati riigirüütlite vahetu allumise staatust. Nad ei pääsenud kunagi riigipäeva ja neid ei peetud kõrgaadliks, vaid nad kuulusid alamaadli hulka.

Ajalugu

Päritolu

Vabad riigirüütlid tekkisid 14. sajandil vanade vabahärrade (edelfrei) jäänuste ja aadliseisuse võitnud mittevabade ministeriaalide tugevamate elementide ühtesulamisel.

1300. aasta paiku tabas mõisamajandust põllumajanduslike toiduainete hinnakõikumiste tõttu langus. Majanduslikult tugevamas positsioonis olnud ministeriaalid elasid oma maaomaniku baasi nõrgenemise paremini üle. Valdav enamus vireles vaesuses, otsides väljapääsu maa müümisest kirikule või brigandaažist.

Kriiside üleelamiseks piisavalt rikaste ministeriaalide vähemust hakati peagi samastama vaba aadli jäänustega ja seega peeti neid üheks aadliorduks. 1422. aastaks olid mõned neist aadlikest saavutanud jurisdiktsioonilise autonoomia keisri alluvuses (‘vahetu’) ja sündis vabade riigirüütlite korporatsioon. Teised ministeriaalid, kellel ei õnnestunud saada keisri vahetu vasalli staatust, muudeti järk-järgult vaba staatusega aadliks: vabahärrad (parunid). 1577. aastaks saavutasid riigirüütlid keisririigis aadli korporatiivorgani staatuse: corpus equestre.

Vestfaali rahuga kinnitati riigirüütlite privileegid. Rüütlid maksid oma maksu (vabatahtlikult) keisrile, neil oli piiratud suveräänsus (seadusandluse, maksustamise, tsiviiljurisdiktsiooni, politsei, müntimise, tariifide ja jahiõigused; teatud õigusemõistmise vormid) ja ius reformandi (õigus asutada oma territooriumil ametlik kristlik konfessioon). Rüütliperekondadel oli keisri nõusolekul majaseadusandluse õigus ja seega võisid nad kontrollida selliseid asju nagu liikmete abielu ja määrata perekonna vara pärimise tingimusi. Riigirüütlitel ei olnud aga juurdepääsu riigipäevale.

Vabade riigirüütlite õiguste kohta kirjutas Joseph Friederich von Ledersheim 1715. aastal (De jure et privilegiis nobilium liberorum et immediatorum, Von des H. Röm. Reichs Freyen unmittelbahren Ritterschafft Discursus):

Lõige XII: "…neil on metsandusõigus (ius forestae) … jahiõigus (ius venandi); arhiivi asutamise õigus (ius archivi, suveräänsusõigus); seadusandluse võime (facultatem leges atque statuas condendi); saata saadikuid (ius mittendi legatos) mitte ainult keisri juurde, vaid ka teiste kuningate ja vürstide ning mis tahes staatusega isikute juurde; õigus sõlmida lepinguid (ius constituendi foederae), pidada sõda (bellum movendi), ehitada kindlustusi ja müüridega linnuseid (fortalitia extruendi et arces muniendi); ilma loata võivad nad kutsuda ja pidada assiise…. nad ei tunnista muud õukonda peale keisri oma, kuigi neil ei ole keisri lääne; privileeg uute läänide püstitamise vastu, õigus vahekohtule (ius Austregarum) ei ole väiksem kui teistel keisririigi osariikidel, isegi kui neil on teatud vahendatud läänid teiselt vürstilt."

Lõige XV: "nad naudivad usuvabadust (pace religionis fruuntur) ja seetõttu protestantliku religiooni kehtestamist kirikutes ja koolides mitte ainult oma pärilikul territooriumil, vaid ka nendes läänides, mis on pärit mõnest teisest riigist…nad saavad alati, kui nad soovivad tühistada ja kehtestada emba-kumba religiooni [katoliiklik või protestantlik], kui neil on omandi üle foogt."

Kõiki riigirüütlite kui keisri vahetute vasallide õigusliku staatusega seotud küsimusi (koduseadused, võlad jne.) haldas õukonnanõukogu.

Organisatsioon

Riigirüütlite valdused (Mainz)

Kuna puudus juurdepääs riigipäevale, organiseerusid vahetud rüütlid 1650. aastal kolme ringkonda (Ritterkreise): Frangimaa, Švaabimaa ja Reini ringkonnad. Ringkonnad olid omakorda kantoniteks (Ritterkantone) jaotatud, millest igaühel oli suur autonoomia. Igal kantonil oli direktoraat (Direktorium), mida juhtis direktor (Ritterhauptmann), kes valiti eluajaks, ja nõukogu (Ritterräte), mille liikmed valiti tähtajaliselt. Direktor ja nõunikud ise olid rüütlid, kuid Direktoriumi igapäevast tegevust viisid läbi õiguseksperdid (Konsulenten) ja komiteed (Ausschüsse), kuhu kuulusid mitteaadlikud.

Rüütleid kui rühma juhtis peadirektoraat (Generaldirektorium). See kasutas jus retractus, õigust mitterüütlile müüdud maa kolme aasta jooksul alghinnaga tagasi osta, ja just collectandi, õigust koguda makse rüütliordu ülalpidamiseks isegi mõisatelt, mis oli mitterüütlitele müüdud. Rüütlitel oli ka õigus oma alamaid otse maksustada ning neil olid ka feodaalsed corvée ja bannum õigused. Rüütlite maine suurte maksude (pahatahtlik Rittersteuer) ja kõrgete kohtutrahvide poolest muutis nad keiserlike reformijate silmis anakronismiks.

Alates 1577. aastast kohtusid riigirüütlid kongressil, mida kutsuti Generalkorrespondenztag ('üldine kirjavahetuspäev'), kuid ringkonnad ja eriti kantonid muutusid mõnevõrra olulisemaks, kuna nende lähedus tähendas nende huvide tihedamat ühtlustumist. Mõned vahetud keiserlikud läänid jäid aga ringkondade ja nende kantonite struktuurist välja. Näiteks Haldensteini autonoomne parunkond (Freiherrschaft) (tänapäeva Šveitsis).

18. sajandi lõpuks oli ringkondade organisatsioon järgmine:

Frangimaa ringkond teosest "Des heiligen Römischen Reichs ohnmittelbahr - Freyer Ritterschafft Der Sechs Ort in Francken", 1720

Frangimaa ringkond (kuus kantonit)

• Odenwald (asukoht: Kochendorf Heilbronni lähedal)
• Steigerwald (asukoht: Erlangen)
• Altmühl (asukoht: Wilhermsdorf Emskircheni lähedal)
• Baunach (asukoht: Nürnberg)
• Rhön-Werra (asukoht: Schweinfurt)
• Gebürg (asukoht: Bamberg)

Švaabimaa ringkond (viis kantonit)

• Doonau (asukoht: Ehingen)
• Hegau-Allgäu-Bodensee (asukoht: Radolfzell)
• Kocher (asukoht: Esslingen)
• Kraichgau (asukoht: Heilbronn)
• Neckar-Schwarzwald (asukoht: Tübingen)

(Märkus. Poolautonoomne Ortenau kreis oli seotud Neckar-Schwarzwaldi kantoniga. Ortenau kreis oli peamine organisatsiooniline side keisririigiga Alsace'i vahetule aadlile, kes olid 17. sajandil prantslaste poolt alla neelatud.)

Reini ringkond (kolm kantonit)

• Ülem-Rein (asukoht: Mainz)
• Kesk-Rein (asukoht: Friedberg)
• Alam-Rein (asukoht: Koblenz)

Vahetu ja vahendatud staatus

Olenevalt sellest, kas üksikisik, institutsioon või piirkond allus vahetult keisri võimule või mitte, määratles keisririigi ‘vahetu’ ja ‘vahendatud’ alama staatuse (reichsunmittelbar, reichsmittelbar). Erinevus ei piirdunud ainult keisri aadlikest alamatega; näiteks mitmed kõrged ametnikud keiserlikes õukondades ja kantseleis olid vahetud, olgu aadlikud või mitte.

Tulenevalt feodaalsest seosest maa omamise ja jurisdiktsiooni vahel, erines vahetu alama staatus veelgi keisririigi osariigi omast. Oli palju vahetuid territooriume, mis ei olnud keisririigi osariigid, ja võis olla osariike, mis ei olnud vahetud. Väikeste vahetute territooriumite näideteks on külad (Gochsheim ja Sennfeld Schweinfurti lähedal) ja mõned talud Ülem-Švaabimaal. Keisri vahetu alama staatust võis omada institutsioon: Thurn und Taxise perekond hoidis keiserlikku ametikohta keisri vahetu läänina.

Vahendatud üksused olid alamad, korraldatud vahepealse jurisdiktsiooni alla üksuse enda ja keisri vahel.

Roll keisririigis

Keiser kutsus riigirüütleid väga sageli sõtta ning seetõttu saavutasid need märkimisväärse mõju keisririigi sõjaväes ja administratsioonis ning ka võimsamate aadlike üle. Igal kantonil oli oma Ritterhauptmann või kapten ning see pidas üksikasjalikku arvestust aadlike perekondade ja varade kohta. Riigirüütlid olid vabastatud keiserlikest maksudest ja neilt ei nõutud vägede majutamist.

Pärast reformatsiooni jäi enamik riigirüütleid katoliiklasteks ja nende perekonnad moodustasid olulise osa aadlikest katoliiklastest suures osas väljaspool Austriat ja Baierit. See viis lõpuks selleni, et riigirüütlid avaldasid märkimisväärset mõju mitme vürst-piiskopi ja vürst-peapiiskopi valimisel, andes neile teatud mõju riigipäevas ja vürstide kolleegiumis.

Langus

Aja jooksul sai riigirüütli tiitlist pigem aadli kui elukutse tiitel. Paljud riigirüütlid on juba 16. sajandil kuulsamad oma teadusliku, kunstilise või diplomaatilise töö kui sõjaliste saavutuste poolest. Saksa-Rooma riigi lagunemise ajal 1803. aastal vallutasid rüütlite valdused, mis olid üldiselt enklaavid, suured territoriaalriigid nagu Baieri ja Württemberg niinimetatud Rittersturm'iga. 1806. aastal anti suurriikidele Reini Liidu lepinguga ühepoolsed volitused ning riigirüütlite valdused, mis olid seni keisri alluvuses täiesti iseseisvad, said formaalselt osaks kõrgemate valitsejate territooriumidest, kelle territooriumist nad ümbritsetud olid. Enamasti võtsid nad endale vabahärra tiitli ja allusid oma uutele isandatele.

Arvud ja liikmelisus

Riigirüütlite valdused (Fulda)

Vabade riigirüütlite täpset arvu on raske hinnata. Tihti väidetakse, et kõigis kolmes ringkonnas oli kokku 350 rüütliperekonda, kellele kuulus umbes 1500 valdust (u 200 Saksa ruutmiili) elanike koguarvuga 350 000–450 000. Need arvud on aga võetud pärast Prantsuse revolutsiooni murranguid esitatud hüvitisnõuetest ja on täpsemad nende geograafilise ulatuse kui ordu liikmete koguarvu kirjeldamiseks. Vähemalt 400 perekonda omas maad ja palju rohkem oli rüütleid, kellel ei olnud maad, niinimetatud Personalisten. Viimaseid arvesse võttes tõuseb rüütliperekondade koguarv võib-olla isegi 500-ni. Arvude erinevused tulenevad Alam-Reini kantoni liikmete nimekirja puudulikust ja Personalisten puudumisest hüvitisnõuetest.

Varemalt kontrollis riigirüütlite korporatsiooni liikmeskond juurdepääsu oma ringkondadesse ja kantonitesse. Ordu sees oli võimalik kahte tüüpi liikmelisust: isiklik ja maadomav. Maad omavad liikmed olid ringkonnas ja kantonis registreeritud perekonnad, kellele kuulus vahetu lääniõigus ja kes allusid seega vahetult keisrile. Isiklikud liikmed (Personalisten) olid maad mitteomavad liikmed – regulaarselt vastu võetud –, kes ei olnud veel rüütlijurisdiktsiooni alla kuuluvaid valdusi omandanud. Seetõttu ei kaasatud Personalisten hüvitisnõuete hulka. Järelikult oli mõisaperede arv tõenäoliselt lähemal 400-le, Personalisten lisas veel 100, mis viis rüütliperekondade koguarvu korporatsiooni lagunemise ajal umbes 500-ni.

Rüütliperekondade osaline loend

Petrus Apianus, kellest tehti riigirüütel, oli tuntud matemaatiku, astronoomi ja kartograafina

Franz von Sickingen

Protestant Ulrich von Hutten

Johannes Hanisch von Greifenthal

Götz von Berlichingen

Gottfried Heinrich zu Pappenheim

Florian Geyer

Würzburgi vürst-piiskop Julius Echter von Mespelbrunn, vastureformatsiooni juht, maal aastast 1586

Detail Würzburgi vürst-piiskopi Rudolf II von Scherenbergi hauast Würzburgi toomkirikus, Tilman Riemenschneider (1496–1499)

Detail Würzburgi vürst-piiskopi Lorenz von Bibra hauast Würzburgi toomkirikus, Tilman Riemenschneider.

A

• Adelmann (Kocher)
• Adelsheim (Odenwald)
• Aichinger (Gebürg)
• Altenstein (Baunach)
• Apian
• Arnim (Gebürg)
• Assenburg (Kesk-Rein)
• Attems (Neckar-Schwarzwald)
• Aufseß (Gebürg)

B

• Bartenstein (Kocher)
• Baumgarten (Rootsi)
• Bassenheim (Kesk-Rein)
• Bastheim (Rhön-Werra)
• Bauz (Odenwald)
• Bechtolsheim (Steigerwald, Kesk-Rein, Ülem-Rein)
• Beckers (Ülem-Rein)
• Bellersheim (Kesk-Rein)
• Bemelberg (Doonau)
• Benzel (Neckar-Shwarzwald)
• Berckheim (Ortenau kreis)
• Berga (Altmühl)
• Berlichingen (Odenwald, Kocher)
• Bern (Kocher)
• Bernhausen
• Beroldingen
• Berstett
• Bettendorf
• Bibra (Rhön-Werra, Steigerwald, Baunach, Altmühl, Gebürg)
• Bissingen (Neckar-Schwarzwald)
• Bobenhausen (Rhön-Werra)
• Bock (Ülem-Rein, Ortenau kreis, Kocher)
• Bocklin (Ortenau kreis)
• Bodeck (Ortenau kreis)
• Bodmann (Hegau kreis)
• Boinenburg (Rhön-Werra)
• Bokdorf (Braunach)
• Boos-Waldeck (Kesk-Rein, Ülem-Rein)
• Borié (Rhön-Werra)
• Börstling
• Botzheim (Ülem-Rein, Ortenau kreis)
• Boyneburg-Bömelberg (Gemeni isandkond; mediatiseeriti 1803)
• Brambilla (Viin)
• Brandenstein (Ortenau kreis)
• Brandi (Gebirg)
• Breidenbach-Breidenstein (Kesk-Rein)
• Breidenbach-Bürresheim (Kesk-Rein, Ülem-Rein)
• Brockdorf (Gebürg)
• Bubenhofen (Neckar-Schwarzwald, Kocher)
• Buchenau (Rhön-Werra)
• Bulach (Ortenau kreis)
• Burscheid (Ülem-Rein)
• Buseck (Kesk-Rein)
• Buttlar (Kesk-Rein)
• Buwinghausen (Kocher)

C

• Castell (Steigerwald)
• Chalon gen. Gehlen (Kesk-Rein)
• Coudenhove (Kesk-Rein)
• Crailsheim (Odenwald, Steigerwald, Altmühl)
• Cronenberg (Kesk-Rein)

D

• Dalberg (Baunach, Kesk-Rein, Ülem-Rein)
• Degenfeld (Rhön-Werra, Odenwald, Kesk-Rein, Ülem-Rein, Kocher, Kraichgau)
• Deuring (Hegau kreis)
• Diede (Kesk-Rein)
• Diemar (Rhön-Werra)
• Dienheim (Ülem-Rein)
• Drachsdorf (Rhön-Werra)
• Dungern (Ortenau kreis)
• Dürckheim (Altmühl, Ortenau kreis)

E

• Ebersberg (Rhön-Werra)
• Edelsheim (Kesk-Rein)
• Egkh (Neckar-Shwarzwald)
• Egloffstein (Gebirg, Steigerwald, Altmühl)
• Eichler (Altmühl)
• Ellrichshausen (Odenwald)
• Eltz (Kesk-Rein, Ülem-Rein)
• Enzberg (Hegau kreis)
• Erthal (Rhön-Werra, Baunach, Kesk-Rein, Ülem-Rein, Kocher, Ortenau kreis)
• Esbeck (Ülem-Rein)
• Esch (Kesk-Rein)
• Eyb (Odenwald, Altmühl, Doonau)
• Eyben (Kesk-Rein)
• Eys (Kesk-Rein)

F

• Fahnenberg (Rhön-Werra)
• Falkenhausen (Altmühl)
• Fechenbach (Odenwald)
• Feiguier (Ülem-Rein)
• Forster (Odenwald, Altmühl)
• Forstmeister (Kesk-Rein)
• Forstner (Neckar-Schwarzwald)
• Frais (Ülem-Rein)
• Franckenstein (Steigerwald, Kesk-Rein, Ülem-Rein, Ortenau kreis)
• Fren(t)z (Raitz von) (Kesk-Rein)
• Freyberg (Doonau, Hegau kreis, Neckar-Schwarzwald, Kocher)
• Fries (Altmühl)
• Fuchs (Baunach)
• Fuchs von Bimbach (Steigerwald)
• Fugger (Doonau, Kocher)
• Fürstenberg (Kesk-Rein, Ülem-Rein)

G

• Gagern (Ülem-Rein)
• Gail (Ortenau kreis)
• Gailing (Ortenau kreis)
• Gaisberg (Neckar-Schwarzwald, Kocher)
• Gebsattel (Rhön-Werra)
• Gedult-Jungenfeld (Ülem-Rein)
• Geismar (Ülem-Rein)
• Geispitzheim (Ülem-Rein)
• Gemmingen (Odenwald, Ülem-Rein, Neckar-Schwarzwald, Kocher, Kraichgau)
• Gerstorff (Kesk-Rein)
• Geuder (Gebürg, Altmühl)
• Geyer (Odenwald)
• Geyso (Rhön-Werra)
• Giech (Gebirg)
• Gleichen (Rhön-Werra)
• Goeler (Kraichgau)
• Göllnitz (Neckar-Schwarzwald, Kocher)
• Görtz (Rhön-Werra, Kesk-Rein)
• Greiffenclau (Odenwald, Baunach, Kesk-Rein, Ülem-Rein, Kocher)
• Grosclag (Odenwald)
• Groß (Gebirg, Baunach)
• Grupe
• Gudenus (Ülem-Rein)
• Gültingen (Neckar-Schwarzwald, Kocher)
• Günerode (Kesk-Rein)
• Guttenberg (Rhön-Werra, Gebirg, Baunach, Kesk-Rein)

H

• Habermann (Rhön-Werra)
• Hacke (Ülem-Rein)
• Hagen (Ülem-Rein)
• Hahn (Kesk-Rein; mediatiseeriti 1803)
• Hahnsberg (Kesk-Rein: Brucki isandkond; mediatiseeriti 1803)
• Hallberg (Ülem-Rein)
• Haller (Altmühl)
• Hanisch (von Greifenthal)
• Harling (Ülem-Rein, Neckar-Schwarzwald, Kocher)
• Hatzfeld (Odenwald, Kesk-Rein: Wildenbergi isandkond; mediatiseeriti 1803)
• Haxhausen (Odenwald, Ülem-Rein)
• Heddersdorf (Kesk-Rein, Ülem-Rein)
• Hees (Ülem-Rein)
• Helmstatt (Kraichgau)
• Hess (Kocher)
• Hessberg (Gebirg)
• Hettersdorf (Odenwald, Baunach)
• Heuslin v. Eusenheim (Rhön-Werra, Gebirg)
• Hofen (Kocher)
• Hoheneck (Kesk-Rein, Ülem-Rein)
• Hohenfeld (Kesk-Rein)
• Holtz (Odenwald, Kocher)
• Holtzschuher (Steigerwald)
• Horben (Allgäu-Bodensee kreis)
• Horneck (Gebirg, Baunach, Ülem-Rein)
• Hornstein (Doonau, Hegau kreis)
• Hoyen (Kesk-Rein)
• Hundbiss (Allgäu-Bodensee kreis)
• Hutten (Rhön-Werra, Kesk-Rein)

I

• Ichtrazheim (Ortenau kreis)
• Ifflinger (Neckar-Schwarzwald)
• Imhof (Baunach, Ülem-Rein)
• Ingelheim (Odenwald, Kesk-Rein, Ülem-Rein)

J

• Jett (Ülem-Rein)
• Jakob (Ülem-Rein)

K

• Kageneck (Doonau)
• Kalbsried (Rhön-Werra)
• Kamauff
• Karg (Gebirg, Baunach)
• Keller (Neckar-Schwarzwald)
• Kellerbach (Ülem-Rein)
• Kerpen (Ülem-Rein)
• Kesselstatt (Kesk-Rein)
• Kieningen (Ülem-Rein)
• Knebel (Kesk-Rein, Ortenau kreis)
• Kniestedt (Neckar-Schwarzwald, Kocher)
• Knöringen (Altmühl)
• Koeth (Ülem-Rein)
• Kofler (Ülem-Rein)
• Kolowrat (Doonau)
• Koniz (Baunach)
• Kress (Altmühl)
• Krohn
• Künsberg (Gebirg, Baunach, Steigerwald)

L

• Lang (Kocher)
• Langwerth (Kesk-Rein, Ülem-Rein)
• Lasser (Doonau)
• Lehrbach (Odenwald, Ülem-Rein)
• Lentnersheim (Altmühl)
• Leonrodt (Neckar-Schwarzwald)
• Leonrodt (Neckar-Schwarzwald) (kaks eraldi sama nimega perekonda)
• Leuchselring (Augsburg)
• Leutrum (Neckar-Schwarzwald)
• Leyden (Kocher)
• Leyder (Doonau)
• Leyen (Kesk-Rein, Ülem-Rein)
• Liebenfels (Hegau kreis)
• Liebenstein (Doonau, Kocher)
• Lichtenstern (Baunach)
• Lochner (Rhön-Werra, Gebirg)
• Loë (Kesk-Rein)
• Löw (Kesk-Rein)
• Löwenstein (Odenwald)

M

• Maiershofen
• Malapert-Neufville
• Mansbach
• Marioth
• Marschall von Ostheim
• Massenbach
• Mayerhofen
• Metternich (Kesk-Rein, Ülem-Rein: Ochsenhauseni krahvkond; mediatiseeriti 1803)
• Migazzi
• Molsberg
• Mozzian
• Müller
• Münch
• Münster

N

• Neipperg
• Nesselrode
• Neuenstein
• Neveu
• Nordeck zu Rabenau

O

• Oberkirch
• Oberndorff
• Oelhaften
• Oetinger
• Olnhausen
• Ostein (Kesk-Rein: Buxheimi isandkond; mediatiseeriti 1803)
• Osterberg
• Ow

P

• Palm
• Pappenheim
• Pappius
• Paumgarten
• Pergen
• Pfetten
• Plittersdorf
• Pöllnitz
• Prettlack
• Preuschen (Kesk-Rein)
• Preysing
• Prör
• Pruglach

Q

• Quadt (Ülem-Rein: Isny krahvkond; mediatiseeriti 1803)

R

• Raitz von Frentz (Kesk-Rein)
• Raknitz
• Rassler
• Rathsamhausen
• Ratzenried
• Rau
• Rechberg
• Redwitz
• Rehling
• Reibeld
• Reichlin
• Reigersberg
• Reischach
• Reitzenstein
• Reutner
• Rhode
• Riaucour
• Riedesel (Rhön-Werra: Lauterbachi, Stockhauseni, Moos und Freiensteini isandkonnad; mediatiseeriti 1803)
• Riedheim
• Riez
• Ritter
• Roeder
• Rosenbach
• Rotenhahn
• Roth-Schreckenstein
• Rüdt
• Rumerskirch

S

• Saint-André
• Saint-Vincent
• Salis-Haldenstein (Graubunden)
• Schall
• Schaunberg
• Schaumberg
• Scheldt
• Schenk
• Schenk von Schweinsberg
• Scherenberg
• Schergenstein
• Schertel
• Schilling
• Schler
• Schlus
• Schmidburg
• Schmitz
• Schönborn (Gebirg: Wiesentheidi isandkond; mediatiseeriti 1803)
• Schrottenberg
• Schütz
• Schwartzenberg
• Seckendorf
• Seefried
• Seinsheim
• Senfft
• Serpes
• Sickingen
• Siles
• Sodden
• Sohlern
• Sparr
• Spaur
• Specht
• Speshardt
• Speth
• Stadion (Steigerwald, Doonau: Warthauseni isandkond; mediatiseeriti 1803)
• Stauffenberg (Gebürg, Rhön-Werra ja Steigerwald)
• Stein
• Steinhorst
• Stetten
• Stolzingen
• Stubenberg (kõik kolm ringkonda)
• Sturmfeder
• Syberg

T

• Tätessin
• Than
• Thannhausen
• Thrumbach
• Thumb
• Thungen
• Thurn
• Thurn und Taxis
• Törring-Seefeld (Doonau: Guttenzelli krahvkond)
• Truchseß von Wetzhausen (Baunach: Truchseß-Waldburgi vürstide ja krahvide valdused; mediatiseeriti 1803)
• Tucher
• Türkheim

U

• Üxküll
• Uiberbruck
• Ullmer
• Ulm
• Umgelter
• Varnbühler
• Venningen
• Vieregg
• Vittinghoff
• Vogt-hunolstein
• Voit
• Voit von Rieneck
• Voit von Salzburg
• Von Beetzen
• Vorster

W

• Waldenburg-Schenkern
• Waldenfels
• Walderdorff
• Waldkirch
• Waldner
• Wallbrunn
• Wallmoden-Gimborn (Kesk-Rein: Gimborn-Neustadti isandkond; mediatiseeriti 1803)
• Wambolt
• Warsberg (Alam-Rein)
• Weihmar
• Weiler
• Weitersheim
• Welden
• Welling
• Welschberg
• Welser
• Wendt (Kesk-Rein: Hardenbergi isandkond; mediatiseeriti 1803)
• Wenz
• Westernach
• Westphalen
• Wetzel
• Wiesenthau
• Wildberg
• Wildungen
• Winkler
• Winkler von Mohrenfels
• Wolfskehl
• Wöllwarth
• Wollzogen
• Wrede
• Wurmser
• Würtzburg (Gebürg)

Z

• Zech
• Zobel
• Zöllner
• Zorn
• Zyllnhardt

Vaata ka

• Vabahärra