Romanos II
Romanos II Porphyrogenitus (kreeka keeles: Ρωμανός; umbes 937/939 – 15. märts 963) oli Bütsantsi keiser aastatel 959–963. Ta sai troonile oma isa Konstantinos VII järel, olles vaid üle 20 aasta vana ning suri kõigest neli aastat hiljem ootamatult.
| Romanos II Porphyrogenitus | |
|---|---|
 | |
| Bütsantsi kaasvalitseja | |
|
Ametiaeg 6. aprill 945 – 9. november 959 | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 9. november 959 – 15. märts 963 | |
| Eelnev | Konstantinos VII |
| Järgnev | Basileios II; Nikephoros II Phokas |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg | umbes 937–939 |
| Surmaaeg | 15. märts 963 |
| Abikaasa | Arles'i Bertha; Theophano |
| Vanemad | Konstantinos VII ja Helena |
| Lapsed | Basileios II; Konstantios VIII, Anna Porphyrogenita |
Võimuletõus
muudaPärast Konstantinose surma ei tekkinud mingit küsimust trooni pärimisel. Selleks oli vaieldamatu õigus Romanos I lapselapsel ja Konstantinose pojal Romanosel. Romanos II emaks oli Romanos I tütar Helena, kes pandi omal ajal paari 14-aastase Konstantinosega. Romanos sündis umbes 937–939, ajal kui tema isa oli sisuliselt võimult kõrvaldatud. Kuna tegelikult valitses Romanose vanaisa, siis isa kõrvaletõrjutus ei mõjutanud kuidagi poisslapse olukorda. Ning selline seis kestiski kuni 945. aastani, kui Konstantinos sai talle õigusega kuuluva ainuvõimu tagasi. Sama aasta 6. aprillist sai Romanosest ka isa kaasvalitseja.[1]
Kõrvutades Romanost isaga, siis väidetavalt oli nende sarnasus vaid väline. Poeg oli sama kaunis ja tugev kui isa, ent sellega nende kahe ühis jooned ka piirdusid. Romanost ei huvitanud ei raamatud ega filosoofia, tema kireks olid vaid vein ja "kergemeelsed meelelahutused". 956. aastal olevat ta rabanud isa ja õukonda teatega, et abiellub ühe kõrtsmiku imeilusa tütrega, kelle nimeks Anastasia. Värskest abielupaarist saigi üsna pea keisrivastaste intriigide kese. Konstantinos tajus poja ja tema naise vihkamist ning oli sellest tõsiselt löödud.[1]
Konstantinos VII suri 9. novembril 959. Kõige levinuma variandi järgi tappis Konstantinose tema oma lihane poeg. Kusjuures isa armastus poja vastu oli üldtuntud. Juhtus see väidetavalt järgmiselt. Keiser lahkus pealinnast 959. aasta septembris, et külastada oma mungast sõpra, kellega tahtis arutada üht õukonnaintriigi. Ühe versiooni järgi olevatki Romanos otsustanud tagasiteel Konstantinoopolisse isa tappa ning andnud talle ravimi asemel mürgiga täidetud anuma. Kuid Konstantinos komistas ja läigatas suurema osa joogist maha. Ometi piisas ka joodud kogusest, keisri enesetunne halvenes ning jõudmatagi pealinna Konstantinos suri. Igatahes surma võttis Konstantinos vastu just nõnda, nagu ta oli seda soovinud "surra, nagu on kohane keisritele ja filosoofidele".[2]
Valitsemine
muudaSaanud pärast isa surma ainuvalitsejaks, ei muutnud Romanos oma elukombeid. Ta jätkas sama innukalt nagu varemgi joomist ja lõbutsemist. Samal ajal olid riigis ohjad tema naise ja õukondlaste käes. Bütsantsi autorid on küll mõnikord keisrit iseloomustades väitnud, et tegelikult ta polnudki nii närune inimene, kui ehk paistis. Süüdi olevat olnud hoopis tema vääritud sõbrad, kes ahvatlesid keisrit halvale teele.[1]
Tüüpiliselt paljudele ainuvalitsejatele kartis Romanos paaniliselt oma elu pärast ja nägi igal pool võimalikke vandenõusid. Ta ümbritses ennast ihukaitsjatega ning liikus vaid suure valvemeeskonna saatel. Hirmust vandenõu ees saatis ta igaks juhuks ka oma ema ja õed kloostrisse.[1]
Välispoliitika
muudaKuigi keisri huvid olid kaugel poliitikast, saavutati tema valitsemise ajal mitmeid hiilgavaid välispoliitilisi võite.[1]
Üheks olulisemaks nende seas oli Kreeta saare vallutamine. Selleks saadeti 960. aastal teele hiiglaslik laevastik. Väidetavalt olevat see koosnenud 2000 "kreeka tuld" sülgavast laevast, 1000 muust sõjalaevast ja 370 transpordilaevast. Idas õnnestus aga keisri väepealikul Nikephoros Phokasel 962. aastal vallutada Aleppo linn ning ümberkaudsed alad, kust tuldi tagasi Konstantinoopolisse rikkaliku saagiga.[1]
Surm
muuda963. aasta kevadel 24-aastane Romanos ootamatult haigestus ja 15. märtsil suri. Mõnede kaasaegsete arvates põhjustas tema surma kurnav eluviis. Teised aga pakkusid välja võimaluse, et tema naine mürgitas ta, kuigi tõendid selle kohta puudusid.[1]
Vaata ka
muudaViited
muuda| Eelnev Konstantinos VII |
Bütsantsi keiser 9. november 959 – 15. märts 963 |
Järgnev Nikephoros II Phokas |