Ruhnu katusristid
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (September 2020) |
Ruhnu katusristid on Ruhnu saarel elanud rootslastele iseloomulikud katustatud hauatähised.
Ülevaade
muudaRannarootslaste matmiskultuurile omaste katusristide ristipuusse lõigati reeglina surnu nimi, eluaastad ja vahel ka peremärk (kuigi mõne risti põikpuule kinnitati eraldi nimesilt). Hauaplatsid paiknesid kirikuaias ida-lääne suunal ja puidust katusrist asetses haua peatsis.[1]
Tüübid
muuda
Katusristid ei olnud kõik ühesugused. Erikujulised katusristid peegeldavad 20. sajandi keskpaigani Ruhnus püsinud kogukondlikke suhteid, traditsioone ja etnograafilist eripära. Selle kinnituseks on ka 1944. aastal saarelt lahkunud rannarootslaste mälestuseks püstitatud suur katusrist, mille avasid 1997. aastal enam kui 30 saarele kogunenud ruhnurootslast.[2][3]
Tüdrukutele ja vallalistele abiellumiseas naistele püstitatud neitsi hauatähist iseloomustas siksakmustriga kroon katuse kaunistusena. Neitsiriste on säilinud neli. Sünnitusel surnud naise katusristi põikpuu peale püstitati väike katusrist ka sünnitusel surnud lapsele (tütre puhul risti vasakpoolsesse ossa ja poja puhul parempoolsesse ossa). Selliseid ema ja lapse ühisriste on säilinud vaid üks, kuid seegi ilma lapse risti katuseta ja mitte hauaplatsil.[4]
Ka meeste ja abielunaiste katusristidel oli väike erinevus. Nimelt oli mehe haua puhul "katuse" laudadest pealpoolne parempoolne laud ja naise haua puhul vasakpoolne laud.[2]
Materjal ja säilimine
muudaRistide ehitamiseks kasutatud puit ei olnud väga vastupidav ja paarikümne aastaga risti kandepuu maa sees olev osa mädanes, põhjustades hauaristi murdumise. Kohaliku pärimuse järgi riste ei parandatud ega asendatud uutega. Seetõttu on katusristide hulk viimastel aastakümnetel kiiresti vähenenud. Kui varem hoiti murdunud ja kirikaias lebanud riste puukiriku seinal räästa all, siis tänapäeval seisavad lagunenud katusristid kas kirikaia piirde või puude najale tõstetuna; samas lebab neid jätkuvalt ka maas.[2]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Sten Juur, Ülle Jõgar, Mari Nõmmela, Henri Sainast, Kätlin Umal. Ruhnu kalmistu hoolduskava. L 18. Tartu, 2019.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Sten Juur, Ülle Jõgar, Mari Nõmmela, Henri Sainast, Kätlin Umal. Ruhnu kalmistu hoolduskava. L 20. Tartu, 2019.
- ↑ Epp Alatalu. "Ruhnu uus kirik tähistas 85. aastapäeva". Postimees, 21.07.1997.
- ↑ Sten Juur, Ülle Jõgar, Mari Nõmmela, Henri Sainast, Kätlin Umal. Ruhnu kalmistu hoolduskava. L 19-20. Tartu, 2019.