Sõlg

Sõlg on siledaservaline, üldjuhul metallist (luust või muust materjalist sõled on erandlikud) rõivakinnitusvahend ja rinnaehe, tuntud alates pronksiajast. Koosneb sõlekehast ja kinnitusnõelast. Aegade jooksul on muutunud sõlgede kuju ja kaunistused, samuti erinesid nad piirkonniti. Materjalide hulgas on esindatud kõik metallid, kuld, hõbe, pronks, vask, raud, uusimal ajal ka uushõbe või muu sulammaterjal.

Sõnavara

Eestikeelne sõna "sõlg" hõlmab kahe ingliskeelse sõna tähendusi, nii "fibula" kui ka "brooch". Sõnal "brooch" on laiem, liikuva nõelaga rõivakinnitusvahendi tähendus, "fibula" on teatavat tüüpi, haaknõela põhimõttel töötav sõlg. Ingliskeelses arheoloogiakirjanduses on vahetegemine ajaline: terminiga "brooch" tähistatakse neid sõlgi, mis on kasutusele võetud alates eelrooma rauaaja lõpust, mis Eestis lõpeb hiljem kui Lääne-Euroopas (50 aastat pKr). Arheoloog Andres Tvauri sõnul kaovad fibula-tüüpi sõled Eestist alles rahvasterännu ajal (450.–600. a).

Jaotus

Sõlgesid jaotatakse kuju ja kinnitusviisi järgi, nimetatud on neid kaunistuste ning üldkuju järgi.

Kaarsõlgede hulka loetakse haaknõela põhimõttel töötavad varased sõled, nagu prillsõled, ambsõled, sõrmiksõled, silmiksõled jt. Ketas- ehk plaatsõlgi vaadeldakse kaarsõlgede kõrval eraldi rühmana, kuigi nende kinnituspõhimõte on sama. Rõngassõlgede hulka loetakse hoburaudsõlgi, mida käsitletakse ka eraldi rühmana, samuti vitssõled, nurksõled, südasõled, tähekujulised sõled, kätega sõled jt. Rõngassõlest on kujunenud kuhiksõlg.

• Kaarsõled
• Plaatsõled või ketassõled
• Kupalsõled
• Karpsõled
• Hoburaudsõled
• Rõngassõled
• Kuhiksõled

• 
  Kullast, filigraani ja granuleeringuga kaunistatud Rooma ambsõlg 3. sajandist
• 
  Kullast, filigraaniga ja värviliste kividega kaunistatud frangi ketassõlg
• 
  Hõbedast hoburaudsõlg Gotlandilt Rootsist
• 
  Hõbedast vitssõlg Harju-Jaani kihelkonnast

Ajalugu

10. sajandi sõlg plaatjalt laienenud ja punktimustriga kaunistatud sõlekehaga

Kumera kaarega ja spiraalidega sõled 10.–8. sajandist eKr

Sõlgede eelkäijateks peetakse rõivaste kinnitusnõelu, sirgeid pikki luust või puust ja hiljem metallist nõelu, mida kasutati neoliitikumis ja pronksiajal. Ladina keeles tähistab sama sõna fibula nii sääre-pindluud (mis võis olla rõivakinnitusnõela materjal varasemal ajal), nõela ja kui ka sõlge. Kõrgkeskajal asendas nööpkinnise kasutuselevõtt sõled kinnitusvahendeina, kuid need jäid püsima ehetena, paikkonniti kuni 20. sajandini ja tänapäevani välja.

Ehtenõelu kasutati näiteks peploskleitide kinnitamiseks Läänemere piirkonnas kuni 13. sajandini.

Pronksiaeg

Varaseimad sõled ilmuvad Lääne-Euroopas hilisel pronksiajal. Need on lihtsa ehitusega, tänapäevast haaknõela meenutavad sõled (inglise keeles violin bow fibula, saksa keeles Drahtbugel), mille kitsas sõlekeha kulgeb sõlenõelaga peaaegu paralleelselt. Sõlekeha võib ristlõikes olla ümar, kandiline või linditaoline ja kanda lihtsat punktidest või lõigetest kaunistust. Esimesed seda tüüpi sõled pärinevad hilisest mükeene kultuurist 14. sajandist eKr Peloponnesose poolsaarel ja jõuavad levida Sitsiiliani. 12. sajandist eKr on pärit kaunistatumad tüübid, mille lame sõlekeha on siksakikujuline või laieneb ovaalseks või rombikujuliseks (saksa keeles Blattbugel), neid kasutatakse 10. sajandini eKr. Siis ilmub vanade kujude kõrval kasutusse uut tüüpi kuju kõrge kaare kujuliselt painutatud sõlekehaga, mis erinevalt varasemast võib olla ka paksemast metallist või kahest traadist keeratud.

9.–6. sajandil ilmub arheoloogilisse materjali uus tüüp, prillsõlg, mille keha koosneb horisontaalselt pronkstraadist keeratud spiraalidest. Mõnede prillsõlgede spiraalide läbimõõt võis küündida 10 sentimeetrini. Üks variant prillsõlest on neliksiirukujuliselt neljast spiraalist kujundatud sõlekehaga, mille keskosa katab kaunistustega plaat.

Eesti sõled

Varaseim Eestist leitud sõlekatkend pärineb pronksiajast, selleks on üks pronkssõle fragment Tehumardi peitleiust, mis võib endast kujutada imporditud pronksi kogumit ja selle sõle kandmise kohta pole selget tõendust. Eelrooma rauaajast on pärit rida ehtenõelte leide, kuid mitte ühtegi sõlge.

Varaseimad Eestis kantud sõled on kaarsõled (silmiksõled, pahksõled, kärbissõled, profileeritud sõled jt) ja ketassõled, mida kanti alates rooma rauaajast. Rooma rauaaja teisest poolest pärinevad ligi paarkümmend peamiselt Virumaalt leitud hoburaudsõlge. Keskmisel rauaajal on kõige enam levinud tüübiks ambsõled. Keskmise rauaaja lõpul väheneb on sõlgede osakaal ehtenõelte kõrval märgatavalt, endiselt on kasutusel hoburaudsõlg. On leitud ka üksikuid kaugemalt pärit importvorme, nagu sõrmiksõlg, vähksõlg ja sümmeetriline sõlg. Nooremast rauaajast pärinevad põhiliselt hoburaudsõled, mille hulgas leidub hõbedast ja rikkaliku viimistlusega eksemplare. Hoburaudsõlgi kandis talurahvas 17. sajandini. Muinasaegsed hoburaudsõled olid rullotstega ja sageli raske, massiivse sõlekehaga, 12.–13. sajandi aardeleidudes leiduvad juba nuppotstega hoburaudsõled. Keskaja lõpu poole muutuvad hoburaudsõled õhemaks, kergemaks ja teostuselt robustsemaks.

Keskajast pärit uus sõletüüp, mis astus hoburaudsõle kõrvale, on rõngassõlg, mille erivormid on nurksõlg, tähekujuline sõlg, südasõlg, vitssõlg jt. Väikesi võrukujulisi vitssõlgi kanti kogu Eestis 13. sajandist alates kuni rahvarõivaste taandumiseni 19.-20. sajandil nii töörõivastel kui pidulikul riietusel. 13. sajandil ilmunud tüüp on ka südamekujulised sõled, mis kadusid Mandri-Eestist 18. sajandiks, kuid jäid Saaremaal krooni ja ripatsitega täiendatuna veel paarisajaks aastaks kasutusele. 16.–17. sajandil tuli rahva riietuses kasutusele suur, laia rõnga kujuline lame või kergelt kumer rõngassõlg, millest 18.–19. sajandi jooksul arenes eesti naiste kõige pidulikum rinnaehe, koonusja kujuga kuhiksõlg. Eriti suured mõõtmed saavutas kuhiksõlg Setumaal. 18. sajandil hakati mõnes paikkonnas kandma preese, mis ühe hüpoteesi järgi on edasiarendus tähekujulisest sõlest.

Eesti sõlgesid on põhjalikult uurinud kunstiteadlane Kaalu Kirme.

Tänapäeval on enamik eesti rahvarõivakostüümi juurde kuuluvaid sõlgesid tegelikult prossid, sõlenõel on neil jäigalt sõlesuu külge kinnitatud ja sõlekeha taga on hingega kinnitusnõel. Kuid tänapäeval tehakse ka arheoloogiliste leidude koopiaid riietel vm kandmiseks ja need on traditsioonilise kinnitusmehhanismiga.

Muud tähendused

Sõle kinnitusfunktsiooni tõttu on eesti keeles nimetatud sõleks ka muud kaht lahusolevat asja ühendavat ja kinnitavat detaili.

Vaata ka

• prees
• pross
• adrasõlg
• sõlgpuu
• ehtenõel

Välislingid

• Fibel (Gewandspange). - Reallexikon zur Deutschen Kunstgeschichte
• Anziehend: Von der Fibel zur Brosche. – Google Arts and Culture (Pforzheimi ehtemuuseumi sõlgede ja prosside ajalooline ülevaade 900. eKr kuni 2009. aasta, saksa keeles)
• Eestist leitud muinas- ja keskaegsed sõled TLÜ arheoloogia fotokogus